On 1980ndate keskpaik ja nelja teismelist tüdrukut – mustad juuksed, must meik, mustad tüllseelikud, kassettmakis Joy Division ja The Cure – vaevab igavus. Nende kodupaik Ateena äärelinnas, mida nad poolnaljaga põrgu eeskojaks kutsuvad, on palav ja tüdimuseni tavaline. Siis kuulevad nad Ateena maa-alustest jõgedest ja nende seni argisesse ellu tormab tulvaveena tõotus põrutavast põnevusest.
Paarkümmend aastat hiljem teeb noor antropoloog doktoritööd Ateena linnalegendidest ja tuleb nelja naisega vestlema Errinyosest, mütoloogilisest jõest, mis põrgu eeskoja all voolavat, ja katastroofist, mis toonaste tüdrukute ellu igaveseks jälje jättis.
Angela Dimitrakaki (s 1968) on kreeka kirjanik, tõlkija, esseist ja akadeemik, kes on seni kirjutanud seitse romaani, ühe novellikogu ning avaldanud novelle paljudes kogumikes ja ajakirjades. Tema ilukirjanduslik looming on mitmele auhinnale kandideerinud ja neid ka võitnud.
Dimitrakaki elab vaheldumisi Kreekas ja Šotimaal, kus ta töötab Edinburgh’ ülikoolis nüüdiskunsti ajaloo ja teooria professorina. Lisaks ilukirjandusele on ta avaldanud terve rea kunstiteoreetilisi raamatuid ja artikleid. Üheksakümnendatel külastas ta Eestit ning on senimaani kursis sellega, mis toimub Eesti kunstis.
"Neli tunnistust Errinyose jõe väljakaevamisest" on tema esimene eesti keeles ilmunud raamat.
Sain lõpuks sellise rahuliku istumise hetke, et päikese käes palavust tunda ja raamatut lugeda (palavus tundub õige ruumi loomiseks hädavajalik) ja on tunne, et peaks teist korda veel lugema - mis ei oleks raske ettevõtmine, raamat on nii lühike - sest ta ei anna end kergelt kätte, aga lummab ometi. Ma armastan kirju ja armastan lugusid.
Tõeliselt võimas lugu, kuigi tunnen, etmiski läks minust pisut mööda, jäi hoomamata. Igatahes vapustav elamus, lühike krimilugu/õnnetuse ülevaade antropoloogilises võtmes läbi kirjade, vestluste ja lindistuste. Sobib soojal suvepäeval lugemiseks, teatav klaustrofoobsus annab palju juurde.
Kõhe lugu, mis haarab kohe kaasa tänu omanäolistele tegelastele. Kiitus tõlkijale erinevate kõnepruukide osava edasiandmise eest. Lugu avaneb vähehaaval ning saab läbi liigagi ruttu. Mulle väga meeldib ka kujundus.
Πρώτο βιβλίο του '17, μια νουβέλα που συμπυκνώνει πολλά από τα χαρακτηριστικά που βρίσκει κανείς στα μυθιστορήματα της Δημητρακάκη. Αν σου αρέσουν τα άλλα βιβλία της θα σου αρέσει κι αυτό.
Teismelised tüdrukud kes kannavad Kreeka palavuses ainult musta, kuulavad kassettidelt the Cure ja Joy Divisionit, feministlik õpetaja, kes süstib neile uudishimu… igaüks suudab ju samastuda!
Ό, τι γράφει αυτή η γυναίκα είναι παραπάνω από εξαιρετικό. Σε αυτή την (παλαιότερη, αλλά επανεκδοθείσα) νουβέλα, η Άντζελα Δημητρακάκη γράφει για έναν σκοτεινό αστικό μύθο της δεκαετίας του '80, στον οποίο ένα αρχαίο, υπόγειο ποτάμι, στα δυτικά προάστια της Αθήνας, ξυπνά με μαγικό τρόπο, καθορίζοντας τραγικά και απόλυτα την πραγματικότητα τεσσάρων νεαρών κοριτσιών. που πλήττουν εγκλωβισμένες σε μια "γειτονιά της κολάσεως" και μιας καθηγήτριας Ιστορίας που ήθελε να ενεργοποιήσει τους μαθητές της. Η συγγραφέας παρουσιάζει την ιστορία ως σύνολο τεσσάρων μαρτυριών, στο πλαίσιο μιας διδακτορικής διατριβής που εκπονείται από μια νεαρή ανθρωπολόγο στις αρχές του 21ου αιώνα, και μας αποκαλύπτει σταδιακά και αριστοτεχνικά τι συνέβη με την εκταφή του ποταμού Ερρινυού. Διαβάστε το.