ABBA: The Name of the Game

by Andrew Oldham, Tony Calder, Colin Irwin

Once known for successful pop records and a wardrobe of polyester jump suits, this is a reassessment of a band now enjoying a revival. Abba were once reviled by most critics, but now bands like Bjorn Again and Erasure keep the phenomenon thriving. This is their background story.

Genres: Nonfiction, Music

248 pages, Hardcover

First published December 1, 1995

Reviews

[Martti · Rating 3 out of 5]

Rootsi sisemajanduse üks tolleaegseid tugevaid elavdajaid, mitmekordne plaatina albumite ja singlite tootja, troonimata diskokuninganna ja mamma mia - Agnetha, Björn, Benny ja Anni-Frid. Kuuluvad kindlasti mind mõjutanud muusika kergemasse spektriotsa.

See raamat on üllatavalt kriitiline ja ei anna kusagilt otsast allahindlust. Aus ja toores lugemine. Väheke häirivalt hüppab ajateljel pidevalt edasi-tagasi. Seega järgnevalt ka hüplevad tsitaadid.

Aga eks ole poplaulude sõnad alati mõttetud olnud. Selles asja mõte ongi. Kõigi aegade põhjapanevam poplaulutekst oli Gene Vincenti kirjutatud "Be-bop-a-lula, she's my baby, be-bop-a-lula, I don't mean maybe." Sellega on tegelikult kõik öeldud. Kõik, mida sul on tarvis teada.

Sõnade tähendust hinnatakse absurdselt üle, eriti kirjutajate endi poolt.

Iialgi ei saavutatud ringreisil niisugust hiilgust ja lihvitust, mis seostub videotega - ei Agnetha ega Frida olnud loomupärased lavaliikujad, parimal juhul võib esile tõsta nende püüdlikkust, aga mitte peent täpsust. Tõde peitus lihtsalt selles, et Agnetha ja Frida ei olnud suutelised teineteise järgi joonduma. Ei laval ega eraelus. Tegelikult oli lihtne tõde sellestki, et Abba polnud üleüldse eriti tubli live-esineja. Ja nad teadsid seda ka ise.

Austraalias oli Abba populaarsus suurem kui kusagil mujal maailmas. Kord tehti kindlaks, et üle kogu Austraalia on igas teises majapidamises olemas Abba heliplaat. Ning vastupidiselt mujal leiduvatele iseteadlikumatele fännidele, ei tundnud nad vajadust seda plaati silma alt ära sokutada ega selle olemaslolu kohmetult välja vabandama hakata, kui plaat pälvis mõne lustaka selli tähelepanu, kes otsis riiulist parajasti mingit Roxy Musicu joga.

Abba edu absoluutne kõrgpunkt oli saavutatud. Müüdud oli rekordarv plaate, üle selle suutsid müüa vaid The Beatles, Elvis Presley ja Cliff Richard, ent Abba polnud oma menu algusajast saadik õigupoolest jalgagi lavale tõstnud. Stig Andersoni nägemus piltkujutise abil maailma vallutamisest oli täide läinud. Abba oli täielikult videoansambliks muutunud.

Esimene live-esinemine nelikuna toimus 1970. aasta lõpus mingis suvalises Göteborgi restoranis. Björn ja Benny olid esinejatena kirjas ja tüdrukud tegid peaaegu et silmapilgu vältel tekkinud mõtte ajel kaasa, peamiselt selleks, et nalja saada. Nad kuulutasid end välja kui ansambel Festfolk (peorahvas), võttes aluseks Benny ja Frida legendaarse seltskonnaelu, ja esitasid mõnusa kabareenumbri, mis koosnes kaveritest, mis nende meelest pidanuks publikule meeldima. Nad eksisid.

1971. aasta suvel oli kõigi nelja elukäigule pöördeline mõju. Siis leidsid aset Björni ja Agnetha pulmad, Stigi partneri Bengt Bernhagi traagiline enesetapp ja kõike omavahel ühendav Rootsi pargifolgituur, millel osalesid Benny ja Björn koos niisama kaasavõetud Agnethaga. Benny laulumaneer tuletas ikka ja alati meelde pigem piinades konna ning ega Björngi just Elvis Presley mõõtu välja andnud, sellepärast kulusid Agnetha hääl, sära ja mitmekülgsus marjaks ära.

Fleetwood Mac oli ansambel, mille kohta käisid jutud, et suurema osa ajast alates seitsmekümnendatest aastatest olid nad ägedasti triipu tõmmanud, elanud kes kus mandril, tulnud aga aeg-ajalt kokku, et üksteisele pinda käia, partnereid vahetada ja kiselda. Ja ometigi said nad väga tihti niikaugele, et andsid jälle välja plaatinaalbumi. Ah et Abbal on probleeme?

Suurepärane popmuusikaspordiala, mis leiutati siis, kui Bob Dylan tuli lagedale lauludega, millel oli lõputult salme, pikad arusaamatud sõnad ja segased sürrealistlikud süžeed. Lennonist alates on laulutekstide kirjutajad seda kunsti täiustanud, torgates oma lugudesse ähmaseid vihjeid, mis on üheksal juhul kümnest täiesti mõttetud, aga tunduvad see-eest väga sügavamõttelistena.

Abba pole kunagi ametlikult laiali läinud. Nad hajusid vaid kurvalt päikeseloojangusse. Enam polnud ühtki ässa välja käia. No more aces to play.

Nad proovisid B ja B nime all Eurovisioonile saada juba 1972. Siis 1973 Abba nime all projektbändina looga "Ring Ring". Püsivus ja Stigi usk viis sihile legendaarsel 1974. aastal "Waterlooga".

[James Crawford · Rating 4 out of 5]

Hardback, 248 pages. Two sections of photos for a total of 16 pages. It also contains discographies for Abba, Benny & Bjorn, Bjorn separately, Benny separately, The Hep Stars, The Hootennany Singers Agnetha separately and Frida separately.

The authors are definitely opinionated. They have a lot to say about various musical legends and not all of it is favorable by any means. They do a good job of showing the considerable difficulties in writing, performing, scheduling and dealing with the physical problems of doing albums and tours, especially. They also show how there are other difficulties for the performers aside from the actual tours themselves.

They do write a good bit about the perceived problems between Agnetha and Frida. Whether the problems were as bad as they say I have no way of knowing for sure. I do think they don't give Frida all the credit she deserves during performances, though. I've seen the DVDs and lots of You Tube videos and I think Frida seems to perform just as lively as Agnetha. My impression is that Agnetha is actually the more shy of the two. Frida actually seems to often really enjoy herself quite a bit and is more lively than Agnetha in some of the songs.

I enjoyed the book, actually. I think the addition of the very complete discographies is a valuable addition.

[Nicola Wynne · Rating 1 out of 5]

I can't even finish this. One of the earliest chapters barely even mentions ABBA, and instead seems to focus on slagging off various other groups. There's no linear timeline, which is confusing to say the least. One minute ABBA are in Brighton for Eurovision, the next we find out about Agnetha's earlier solo career, then we're on to how the girls don't like each other, then back to Brighton and doing interviews... I read a lot of books, I'm used to plots flitting back and forth, but this is just silly. How did ABBA form? What events led to that? I still don't know, and I can't face the rambling, opinionated, 'let's see how long we can make this sentence before getting to the point' writing for long enough to find out.

[Tim · Rating 4 out of 5]

3.5 stars

What a very very strange book. It's like if someone's drunk uncle was ranting and raving about how Abba is the best pop group to ever exist. The tone is super casual, with the author going on constant tangents, sometimes having nothing to do with Abba. It's also not told in chronological order. The first chapter is eurovision, then it jumps to the end of their career, then back to the beginning again, then pre-Abba; its all over the place. Very very very bizarre.

[Jennifer Lafferty · Rating 3 out of 5]

This book was written in an entertaining way but there was too much focus on negativity. Based on other things I've read, I am skeptical about some of the revelations especially concerning the relationship between Frida and Agnetha, which the books claims was very bad.

[Aihpos · Rating 4 out of 5]

Abba was the best singer group in my time. I always run their song on my Casset player. This biography book kept me reading to find out more about them. Didn't know what they went through nor how the group was formed and how it broke up until reading. This book cover detailed information. Love the picture that was in it. After reading you'd get to know them more.