Raamat on Martti Haavio ümberjutustus lastele Elias Lönnroti koostatud soome rahvuseeposest «Kalevala».
Mu vend, mu kasvukaaslane! Võta mu käest kinni, ühendame oma sõrmed!
Laulame oma rahva vanu laule! Laulame targast Väinämöisest, temast kõigepealt! Laulame Ilmarisest, sepast, kes tagus taevakaane! Laulame lustilisest Lemminkäisest ja ka Kullervost! Laulame Põhjala emandast, kes kotkana lendu tõusis; samuti Antero Vipusest, kelle suus oli suur tarkus! Laulame Sampost, millest on nii palju laule loodud!
Mu isa vestis kirvevart ja laulis. Temalt õppisin laule. Ema veeretas värtnat. Kuulasin temagi lauluviise põrandal istudes.
Õppisin laule karjas käies, kuulasin kanarbiku kõnelusi mesiseil mättail.
Tuuled tõid mulle viise, pakane sõnu. Linnud ja puud õpetasid mind.
Kerisin laulud kerasse ja viisin vaskise vaka sees aita parsile. Nüüd tõin vaka jälle tuppa. Teeme vaka lahti, võtame viisikera välja ja asume laululõnga lahti harutama! ...
Kahtlen, kas ma kunagi päris Kalevala lugema kipun ja eestikeelne terviktekst on ikkagi tõlge, ükskõik kui hea selline. Nii et on taaskord tervitatav, et on tehtud selline mõnus kokkuvõte. Vaatasin ka vikpeediast lühemat ja kuivemat kirjeldust, selgus, et üks oluline seik, mis Ilmarise mainet võiks kahjustada, on siit raamatust välja jäetud. Illustratsioonid olid kahtlemata väga head, aga mind ei kõnetanud, mingi aimdus ütleb, et originaalil olid … eee… tekstilähedasemad äkki.