Born in Helsinki in 1943, Hannu Mäkelä was trained as a teacher, yet worked for 20 years as a literary editor for Otava Publishing Company. The winner of numerous literary awards, including the coveted Finlandia Prize in 1995, Hannu Mäkelä has been an independent writer since 1986. His works include children’s books, novels, radio and TV plays, anthologies of prose, and poetry. Mäkelä´s first books were published in 1965 and had since published over 170 literature works. Mäkelä had been studying Eino Leino´s work already in the beginning of his career by editing several collections of Eino Leino´s poetry. During the last few years Leino and also L. Onerva has been a centerpiece of Mäkelä´s research. Mäkelä´s book "Mestari" (1995) is the story of Eino Leino. Also "Nalle ja Moppe" (2003) which was a double autobiography of Leino and L. Onerva streghtened the meaning of L. Onerva´s work. The importance of L. Onerva´s literature work has been increased through Mäkelä´s two compilations of L. Onerva´s poetry which has never been published before: "Siivet" (2004) and Pilvet ja aurinko (2005).
Sain selle raamatu sünnipäevakingiks aastal 1986 ning kui praegu üle pika aja kätte võtsin, siis torkas kohe esimese asjana korralik kapsastumine silma, toidujälgedest rääkimata. Eks seda sai lapsena ikka loetud, palju-palju. Viimasest lugemisest on möödas tükk aega, tekkis tahtmine uuesti läbi ratsutada. Sest Halli Kuninga teed joov veider väike mees oli armas mulle nooremas eas, on seni.
Tegelikult ma tahtsin just eriti lugeda üle seda lõiku: "Härra Huu mõtles. Ta sirutas käe ja jäi Ernestiina pisaraid vaatama. Siis puhus ta sõrmedele ja pomises: ,,Pisar voolab ojana, kurbust, hingevaeva, muutu palliks tantsima, tõuse üles taeva." Silmapilk kostis kõlksatus ja pisar pisara järel tõusis pisikese ümmarguse pallina lae alla ja jäi sinna hõljuma. Varsti oli kogu lagi hõbedaste kuulidega kaetud. Kuulid imesid endasse halli päeva kasinat valgust ja lõid hõõguma. Varsti oli terve tuba otsast otsani täis rasket hõbedast valgust ja ka Ernestiina ei nutnud enam."
Praegu üle lugedes, täiskasvanuna, nägin mitmeid kohti hoopis teise pilguga. Lapsena oli härra Huu härra Huu - selline mõnevõrra pentsik tegelinski, kes tegi oma tegemisi ning sattus huvitavatesse seiklustesse, kõik oli muinasjutulik. Praegu üle lugedes - jah, kõik see on seni alles. Kuid minu jaoks lisandus täiesti uus vaatenurk - härra Huu lugu on allegooriliselt puudega inimese lugu. Selline tavapärasest erinev, veider, hirmutav. Mees käitub arusaamatult, teeb tavamõistusele kummalisi otsuseid. Näeb välja hoopis teistsugune, kasvu poolest kääbus ja jõu poolest on isegi algkoolilapsed Huust üle. Huu on tõrjutud Mänimetsa, Kuradijärve taha majalobudikku elama ning normaalsed inimesed sinnakanti ei satu, hoiavad ka oma lapsi eemal, kuna hästikasvatatud inimesed sedasorti imelike vendadega läbi ei käi.
Seda südamlikumad on laste Mikko ja Rimma kõrvallood, kelle eluteed erinevatel põhjustel härra Huuga ristuvad, kes ei tea mehest midagi ning lapseliku usaldusega oma eluteed Huu omaga kokku seovad. Või täiskasvanutest admiral Õllekõht ning Ernerstiina, kes on ka tegelikult sarnaselt Huuga ühiskonnast viisakalt välja heidetud ja kalevi alla lükatud. No lihtsalt suurepärane lugu, kus lihtsalt loed, ahhetaad ja mõtled, et küll on kirjanik ikka suutnud suurepäraselt karaktereid, lugusid vormida ning omavahel koku siduda.
Eraldi müts maha tõlkijate Piret Saluri ja Ellen Niit ees - mahlakas, lopsakas, värvikas, tabav. Täielik nauding lugeda.
Täiesti omaette kiht on huvitavad väljendid ja tähelepanekud, kus ma ütleks, et Backman on ilmselt Mäkelät lugenud. Mitte, et rootslane oleks soomlaselt midagi maha viksinud, oh ei. Pigem on meil kõigil suurtelt sõnameistritelt palju õppida. "Võib-olla ei ole veel selgunud, et seal, kus hakkab tihedalt maju kerkima ja kus mets ja vaba maa vähenevad, ei tunne härra Huud end eriti hästi, vaid peavad hakkama tasapisi uut elupaika otsima, ja kuna nad ei käi kinnisvara-agendi juures ega maksa sularahas, on neil veel raskem endale korterit hankida kui tavalisel inimesel, kellel see on juba küllalt raske. Sellepärast härra Huud vähenevad, kui kortereid juurde tuleb, vähemalt siis, kui majad ehitatakse kõrgeteks, kandilisteks, suhkrutükitaolisteks karpideks, kus inimesed peavad oma elu ära konutama, nagu oleksid nad juba kivikalmistul haudadesse paika pandud. Meeste juttu kuuldes mõistis härra Huu, et just niisugust maja kavatsetakse siia teha." Lisaks on veel ilmunud "Härra Huu teeb aiatööd" ja "Härra Huu reisimas", neid ma pole lugenud. Peangi nimekirja panema.
Kui korraks minna liigitamiste ja seoste maailma, siis just "Härra Huu saab naabri" raamatukolmandik on suures osas stiilipuhas ja ma ütleks lausa, et raju fantasy, kus Mäkelä laseb kujutusvõimel lennata ning detailidega ei hoita tagasi. Või siis Jerzy Broszkiewiczi "Suur, suurem, kõige suurem" on mingis mõttes sarnane kolmik, seda küll vormilises mõttes, sisus ma niipalju analoogiat ei näe.
Kokkuvõtvalt: oma kogemuse pealt ütlen, et sobib lugejatele vanuses 7-107. Lugesin ise seda kunagi esimest korda seitsme-aastasena, aastatega kapsastus raamat päris mehiselt. Nüüd peale pikemat lugemispausi, ca 35 aastat peale esmalugemist, on raamatus kihte veel mõnuga avastada. Kogu see nukker nostalgia, ühiskonnast kõrvaletõrjutu hakkamasaamine, kuidas ühiskonan silmis kummastavat veidrikku teise keskkonda puksitakse ning silma alt ära peidetakse - see kõik on niivõrd suurepäraselt mõistujutuline, et lihtsalt loed ja ahhetad.
Nagu ikka, sattusin "Härra Huud" üle lugema juhtumisi. Tahtsin midagi head ja kerget, vist lasteraamatut. Mitte seda, mitte seda, mitte seda ... oi! Ma olen Oisu raamatukogust ülejäävate raamatute kastist endale "Härra Huu" toonud! Olgu, loen "Härra Huud".
Ma ei olnudki eriti kaugele jõudnud, kui taipasin, et Härra Huu on õpikuautist. Lapsena ma seda ei märganud. Noorena ma seda ei märganud. Ja täiskasvanuna lugesin viimati ilmselt siis, kui ei teadnud veel, et autism ja autistid on midagi kaugelt teistsugust kui "Vihmamehes" nähtu. Enamasti.
Härra Huu on nii ilmselgelt autist, et hakkasin kõiges, mida ta teeb, mis temaga sünnib, kuidas ta suhtub ja mismoodi valikuid teeb, nägema iseennast. Mida ma teen, mis minuga sünnib, kuidas ma suhtun ja mismoodi valikuid teen.
Hirmutamine on töö, millest ta aru ei saa, aga mida ta peab tegema, sest no see on temasuguste töö. Tegelikult ta natuke pelgab lapsi, kui need lärmakad ja ideid täis on. Aga kui hirmutamiseks läheb, ta sellele osale ei mõtle, see selgub hiljem. Üldiselt ta väga ei taha seda hirmutamisvärki teha. Vihma sajab ja jalad saavad märjaks ja vbla saab veel nohu ... ainus kord, kus ta päriselt meelega koledat kolli teeb, on kord, kui ta päästab vanamutikest purjus kaakide käest.
Ta sööb kogu aeg üht ja sama toitu. Ta vihkab karjumist. Tal on hell ja kaastundlik loomus ja ta tahab alati kõiki aidata. Talle ei meeldi uued riided ega end pesta. Üldse vesi, sest see on märg. Vesi on hea ainult tee tegemiseks. Ta unustab ühtepuhku ära asjad, mis teistele inimestele tähtsad tunduvad. Ta ei loe eriti hästi inimkäitumist, ei saa aru, kas ilmselgelt valetatakse või kas ähvardustel on veidigi tõsi taga, ent samas loeb väga kiirelt ja kahtlusteta välja pisikesi varjundeid meeleoludes. Tal on probleemidele kummalised lahendused ja ta ise ei saa enamasti arugi, et tegu on võlukunstiga ja ta tegi midagi tavatut. See-eest tõuseb tohutu enesega rahulolu, kui on õpitud ust käepidemest avama või selgeks saadud, kuidas elektripliiti kasutada. Üsna tavapärasel määral hämmeldunud olemine ka tagaaeda üleöö ilmunud laeva või ootamatu "oi-mind-koliti-praegu-minema!" üle, sest nagunii on kõik päevad kummalised ja elu täis arusaamatusi ja reegleid, mida ta ei mõista, Kui olud muutuvad, elab siis teistmoodi, mitte ei imesta, otsi põhjusi, ürita aru saada, miks on nii. Korduv vaikne helifoon rahustab - näiteks vihma trummeldamine katusel.
Esimene osa raamatut on Härra Huu igapäevade kirjeldus. Ta üritab olla nagu teised. Käia suusatamas. kalal ja saunas, kasvatada lilli ja koristada. Need asjad ei taha õnnestuda peamiselt seepärast, et ta ei saa üldse aru, mis rõõmu neist olema peaks ja kuidas seda leida. Lisaks tutvub ta lastega ning tegeleb ellujäämisega. Iga päev on omamoodi kangelaslikult võidetud, kui ellu on jäädud. Või siis iga öö. Ta ülevalolemises puudub regulaarsus, aga eelistab ikkagi ööaega.
Teine osa on peamiselt seiklustest maa all. Struktuurilt meenutab kogumik teist nõukogude aja imehead kogumikku - "Muumitrolli". Esimene osa on maailma tundmaõppimine (talveunest ärganud troll on muuseas sama autistlik kui Härra Huu), siis kärts-mürts-seikluslik osa ("Härra Huu saab naabri" ja "Muumipapa memuaarid") ja kolmas osa uude kohta kolimisest, täiesti uutmoodi elust ja selle tunnetamisest ("Muumipapa ja meri" ja "Härra Huu kolib ära"). Ainult omaette jutte "Härra Huus" pole. Kõik jutud on kolme osa sees, mitte ühtegi väljaspool.
Niisiis, seiklused maa all. Lapsena lugesin neid täiesti teistmoodi. Kõik oligi ehe ja hirmutav. Nüüd lugesin: "Aa, sellele lahendusele oli varem ta igapäevakirjeldustes viidatud. Sellele ka. Sellele ka. Tore, et iga laps sai ka korduvalt kangelane olla! Jai!" Lapsena ei saanud ma isegi sellest aru, et Emma ei olnud päriselt tuleauku kistud, vaid oli admirali ise maha jätnud ja oma ema juurde elama läinud.
Autist, noh.
Ja nagu "Muumitrolligagi" - keskmine osa, mis mulle lapsena kõige rohkem meeldis, jättis nüüd kõige ükskõiksemaks. Mhmh, ei ole halb. Mingis teises kontekstis oleks isegi hea. Aga nüüd, kui põnevust vähem vaja, kõige tüütum. Samas - vbla ei tunduks teised osad nii head, kui vahepeal natuke kärtsu ja mürtsu poleks?
Kolmas osa on "Härra Huu kolib ära". Härra Huu kolib endalegi ootamatult linna ja seal ellujäämiseks on vaja hoopis uusi oskusi. Kehtivad hoopis teised reeglid. Inimesed on sõbralikud või siis teesklevad sõbralikkust ja Härra Huu saab hoobilt vahest aru. Sõlmib uusi tutvusi. Kohtub vanade tuttavatega. Sooritab imesid. Ei oska liftiga sõita. Püsib tööl tund aega ja on pärast uhke, et nii kaua. Kõik on korraga keeruline ja kerge - nagu kogu aeg.
Raamatu keel on ka autistlik. Päriselt. Nt lause "Kõrkjate ümber oli vesi jäätunud klaassõrmusteks." Just. Täpselt.
Kui öelda, et see raamat oli suurepärane, siis oleks see veel vähe öeldud. Ma julgen väita, et see on üks parimaid raamatuid, mida ma üldse kunagi lugenud olen.
Lapsepõlves läks "Härra Huu" minust täiesti mööda - ma ei olnud sellest armsast (?) pisikesest mustast mehikesest mitte midagi kuulnud. Tänu aga Facebookis ringelnud lemmikraamatute väljakutsele sattus see ka minu lugemislisti - seda enam, et raamat oli tegelikult riiulis täitsa olemas.
Lugesin seda lastele (5 & 8) õhtuti unejutuks ette ja nautisime kõik. No tõesti, sobilik igas (absoluutselt igas) vanuses lugejale.
Kuigi raamatus on ka seiklusi ja puudutakse igiolulisi teemasid, olid minu jaoks kõige nauditavamad keelekasutus (siinkohal tasub esile tõsta ka suurepärane tõlge) ning tabavad, iroonilised võrdlused.
Ja õnneks ei ole meie ühised seiklused Härra Huuga veel kaugeltki läbi - avastasin, et eesti keeles on ilmunud veel kaks raamatut. Pean need ka endale hankima. :)
Ma ei mäleta oma lapsepõlvest, et oleksin „Härra Huud“ üldse lugenud. Arvatavasti siiski lugesin, aga tõenäoliselt see lihtsalt ei meeldinud mulle eriti. Raamatu sisukirjeldusest saab lugeda, mida erinevad vanusegrupid härra Huu lugudest võiksid leida ja nautida ning olen minagi täiesti kindel, et lapsena ei näinud ma seda raamatut üldse samamoodi nagu praegu. Ilmselt oli „Härra Huu“ minu jaoks tollal pigem igav ning ma ei tajunud muhedat huumorit ja filosoofiat, mille mõistmiseks ja tõlgendamiseks puudus vajalik elukogemus. Tegelikult on ju väga palju raamatuid-filme, millele saab erinevalt tasandilt läheneda, nii et igaüks leiab enda jaoks midagi. Praegu meeldis „Härra Huu“ mulle küll. Lisaks eespool mainitud omapärasele huumorile, igati mõistlikule elufilosoofiale, äratundmisrõõmu pakkuvatele viidetele ja fantaasiarohketele nägemustele pealtnäha tavalistest asjadest oli raamatul ka tugev praktiline moraalne külg. Käsitlemist leidsid muuhulgas nii hammaste tervishoid kui õlle liigtarbimise kahjulikkus, teistega arvestamise vajadus ja abivalmidus, looduse tähtsus ja looduses käitumine, lugemise olulisus, õnnes ja rahus elamise saavutamine. Nii et taas igati õpetlik lasteraamat.
Football Betting Experience at MCW: A Thrilling Journey for Every Fan Introduction to Football Betting Experience Football has always been more than just a sport; it is a global phenomenon that unites millions of fans every season. The excitement of cheering for your favorite team is amplified when you participate in a Football Betting Experience. At MCW, football enthusiasts can elevate their passion to a whole new level. The combination of skill, strategy, and real-time engagement makes this experience unforgettable. MCW provides a secure, user-friendly, and interactive platform that transforms ordinary football matches into thrilling opportunities for bettors. Why MCW Stands Out in Football Betting One of the key reasons MCW is recognized in the industry is its dedication to creating an immersive Football Betting Experience. Unlike generic betting platforms, MCW focuses on providing detailed insights, live updates, and multiple betting options that cater to both beginners and seasoned bettors. From match odds to in-depth statistics, every feature is designed to ensure that users have all the information needed to make informed decisions. Moreover, MCW’s interface is intuitive, making it easy for anyone to navigate through betting markets and participate in real-time action. Website: https://mcw.family/football-betting-e... https://mcw.family/
Härra Huu on väike sünge mehike, kelle tööks on kaaskodanike, eriti laste hirmutamine. Kahjuks on ta selles võrdlemisi kehv, kuid ilmselt tänu sellele saavad tema parimateks sõpradeks lapsed Rimma, Mikko ja Timmppa ning alkohoolikust naaber admiral Õllekõht, kellega võtavad ette retke allmaailma.
Tänapäeval vist enam keegi selliseid lasteraamatuid ei kirjutata...