Täielik Sherlock Holmesi lugude kogumik kahes köites.Esimene köide sisaldab järgmised Etüüd punases; Nelja märk; Sherlock Holmesi seiklused; Sherlock Holmesi memuaarid; Baskervilleide koer.Arthur Conan Doylei kunagi oma lõbuks ja palgatöö lisaks kirjutatud lood on tänapäeval klassikaks saanud ja tõlgitud terves maailmas. Tema kangelased Sherlock Holmes ja doktor Watson on paljudele lugejatele sedavõrd omaseks saanud, et Holmesi nimele tuleb veel praegugi kirju, kus talt palutakse abi ühe või teise juhtumi lahendamisel. Nii Ameerika Ühendriikides kui ka Suurbritannias tegutsevad Sherlock Holmesi ühingud, mille liikmed püüavad oma iidoli riietumisstiili jäljendada ja uurivad põhjalikult kõigi kirjeldatud juhtumite tagamaid. Käesolevas raamatus püüame anda ühtede kaante vahel poole Sherlock Holmesi kuulsatest juhtumitest.
Sir Arthur Ignatius Conan Doyle was a Scottish writer and physician. He created the character Sherlock Holmes in 1887 for A Study in Scarlet, the first of four novels and fifty-six short stories about Holmes and Dr. Watson. The Sherlock Holmes stories are milestones in the field of crime fiction.
Doyle was a prolific writer. In addition to the Holmes stories, his works include fantasy and science fiction stories about Professor Challenger, and humorous stories about the Napoleonic soldier Brigadier Gerard, as well as plays, romances, poetry, non-fiction, and historical novels. One of Doyle's early short stories, "J. Habakuk Jephson's Statement" (1884), helped to popularise the mystery of the brigantine Mary Celeste, found drifting at sea with no crew member aboard.
Esiteks olgu kohe öeldud, et lugesin sellest raamatust vaid osa, sest Nelja märki, Punast etüüdi ja Baskerville´ide koera olin just mõnda aega tagasi teisest kogumikust lugenud. Seega piirdusin vaid Sherlock Holmesi mälestuste ja memuaaridega. Pettuda ei tulnud ka seekord, tema lood on jätkuvalt nauditavad, olgu need siis pikad või lühikesed. Nende kahe Holmesi raamatu lugemisega olen nüüd aimu saanud ka Sherlocki detektiivitee algusest ja lõpust, millest viimase asukohta olen kunagi juhuslikult ka ise külastanud. Kui üldiselt ma n-ö vanemate detektiivilugude ludinal lugemise lainele veel sattunud pole, siis Holmes on siiani erand ja tema lugemine läheb alati mõnuga.
See, et nende krimikangelaste fenomen püsib ülemöödunud sajandi lõpust tänaseni, pole üldse ime, sest mõnus on lugeda midagi nii argielukauget ja samas ajatut. Muhekriminaalne elamus on igatahes garanteeritud! https://pilleraamatujakassiga.blogspo...
"Sherlock Holmesi lood", Arthur Conan Doyle. Varrak 2003, 600 lk. Tõlkijad E. Heinaste, K. Kaer, V. Pedajas, A. Tann. See on tänapäevaste kriminullide eelkäija, mida võiks vist uue sõnaga "muhekrimiks" nimetada, suures osas lugudest polegi mõrva, pigem on ülekaalus kentsakad pettused, alatused ja murtud südamed. Proovisin lugedes kasutada tavalist krimka-filtrit, et kas aiman lõpu ära. Mõnel lool tekib aimamise fluidum, aga kahtlustan, et olen osasid lugusid ammu kunagi lugenud või ekraanil näinud. Põhimõtteliselt vist ei olegi võimalik nende lugude lõppe ära arvata, need on pigem lakoonilised visandid ja meile pole antud kogu infot, me pole ju nagunii ka sellised geeniused nagu härra Holmes. Kui näiteks härra Holmes vaatab korraks mingit meest ja hiljem teatab, et olukord on lahendatud, kust võime meie teada, et selle mehe põlved on kriimud ja et ta on salamisi maa-alust käiku on kaevanud, kui meile seda tekstis ei öelda? Igatahes oleme alati mitu sammu geniaalsest uurijast maas. Kõik lood on jutustatud muidugi Holmesi ustava jüngri doktor Watsoni suu läbi. Ühes kohas ütleb Holmes, et tal on vaid üks ja ainuke sõber, Watson. Võib öelda, et Watson ei ole liiga ühekülgne oma kirjeldustes. Kuna on teada, et tegelikult oli kolmas mees, autor Doyle oma kuulsast detektiivist tüdinud, siis pikkis ta kohati seda vastumeelsust - minu meelest - ikkagi tekstidesse ka. On kohti, kus Watson mainib Holmesi egoismi ja edevust. Aga põhimõtteliselt on Holmes siiski enamvähem ideaalne detektiiv, isegi kui autor ise temast tüdinud on. Holmes märkab hetkega kõike, mida märgata saab, ta aju on nagu superkompuuter. Ta on ka hiilgav ümberkehastuja-näitleja, kui vaja. Kui tal üldse vigu on, siis... nojah, see õnnetu kokaiinilembus. Ja Holmes on alati viisakas, tõsi, oma viisakuses ikkagi otsekohene. Enamik maailma infost on talle kas "erakordne" (see, mis Watsonile tundub igav) või vastupidi, "elementaarne ja triviaalne" (see, mis Watsonile tundub põnev). Uurimise käigus on teda väga raske üllatada, vaid ühel naisel läheb see korda ja teda nimetab Holmes "naiseks suure algustähega". Igatahes ühtegi igavat või venivat süžeed siinse kogumiku lühilugudes ei ole, täiesti arusaadav on nende lugude maailmakuulsus. Kiirelt dialoogipõhiselt toimivad anekdoodilaadsed jutustused, kus on sageli kuidagi napakas õhustik. Juba lapsepõlvest meenub muidugi Baskerville'ide koer, luukere metsas jooksmas. Värskelt meenub "punapeade klubi" või lapsehoidjat otsiv mees, kellele oli oluline, et neiu oma juuksed maha lõikaks ja elektrisinist kleiti kannaks. Ja mis eriti tore, neis lugudes hõngub täpselt seesama "vana hea Inglismaa" turvatunne, kus õuduse kõrval on õdus kamin, sigarid, soodaveega viski... Samasugune hirmsa ja hubase kontrast nagu Agatha Christie juttudes.
Muhe lugemine. Peale Keppleri lugemist võib Holmesi lugusid lastele unejutuks lugeda. Haaravalt kirjutatud ja saan täiesti aru, miks 19. sajandi lugejad Holmesi päris detektiiviks pidasid. Doyle on põnevaid lugusid välja mõelnud, aga loo lõpule ei viitsinud ta nagu eriti tähelepanu pöörata, need lõppesid tihti tolksti mittemidagiütlevalt.