Eno Raua kaks populaarset teost «Roostevaba Mõõk» (esmatrükk 1957) ja «Sõjakirves on välja kaevatud» (esmatrükk 1959) viivad lugeja kodanliku Eesti koolipoiste ellu, lastes neil kaasa elada poiste argipäevadele, põnevatele mängudele ja seiklustele.
He was an Estonian children's book author. He graduated from university with a course in Estonian language study in 1952. From 1952 to 1956 he worked in the Estonian National Library. From 1956 to 1965 he worked in the Estonian national publishing association. After that he retired and devoted himself to writing. His works include "Three funny friends", "The story with the flying saucer", "Fire in a darkened city", "Nii või naa" (This or that way) and others.
Jätkan oma 6.-7. klassi lugemispäeviku digitaliseerimist. Selline raamat tuli sealt välja ja mäletan, et see Eno raua poistekas sai ikka kapsaks loetud ning viis ka selleni, et tegime isegi kilbid ja hakkasime kivisõda pidama.
It was a good book and it had many adventures, but the end was a little bit boring. I would be very surprised if you coupd read their newspaper because the handwriring was not good.
This entire review has been hidden because of spoilers.
Esimest (ja võib-olla ka teist ja kolmandat jne) korda sai loetud kunagi lapsepõlves. Ega tollest ajast suurt rohkem meeles ei olnud, kui et oli põnev.
Nüüd siis lugesin oma lastele unejutuks.
Mis siin ikka öelda, vahva poistekas. Lugu maailmast, millest minu lapsepõlves oli veel omajagu alles, ent praeguseks on see vaid killukeseks kahanenud. Tegelikult oli päris kummaline lugeda, kui kõvasti poisid kolakat said - ja kui normaalne see tegelikult oli. Löödi nina veriseks, mis siis, ongi vastane tubli ja vahva võitleja!
Tegelikult oli raamatus ka teisi tasandeid. Aga üldiselt ikka selline seikluslik ja vahva lugu, mis üsna varsti pärast läbi lugemist ununeb. Mingi vahva tunne aga jääb meelde.
Siin pole ainult seiklust, vaid ka elu. Kõige rohkem tundsin kurbust Rolandist hüüdnimi Must Surm, sest temal ei olnud kodu ema ega isa. Ta pidi olema kõige tugevam nendest poistest ja hakkama saama kui teda süüdi taheti tembeldada. Ja nagu ikka raamatut lugedes hakkad kaasa elama tegelastele või tegelasele siis mina elasin esimese loos kaasa Rolandi indaanlaste kambale. Kahju, et nad ei võitnud, aga see polegi kõige tähtsam, vaid see kui vastas kamba pealik tahab päästa vaenlase kamba liidrit vale süüdistuse eest. Põnev ja peaks olema igal poisil kohustuslik lugemine.