17-aastane Jaanika ja tema 35-aastane ema saavad läbi nagu parimad sõbrannad. Ent alati, kui Jaanika küsib kas või ääri-veeri oma isa kohta, keda ta kunagi näinud ei ole, muutub ema vaikivaks kivikujuks. Ühel suvel, kui Jaanika sõidab maale, ema lapsepõlvekoju, hakkab ta tasapisi mõistma, et vastused tema isa puudutavatele küsimustele peituvad nende majalähedases kummalises metsas ...
„Jaanik(a)” on Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2011. aasta noorsooromaanivõistlusel äramärgitud töö.
Üllatavalt hea ja muhe lugu. Meeldis, et draama, millele lugu üles oli ehitatud ei olnud liiga traagiline, vaid piisav, et lugu käima tõmmata ja pinevust õhus hoida. Teine väga tugev külg lool oli kirjeldused, mis nii sujuvalt maalivad lugejale kogu loo käigus eheda pildi nii vanast talukohast, metsatukast ja sinna juurde kuuluvast. Lugu kulgeb väga heas tempos ning kui midagi ette heita, siis lõpus läheb veidi liiga rapsimiseks, natukene liiga palju lõimesid jääb sõlmimata ning kuidagi lihtsalt lahenevad metsatukas kokkupõrked. Aga see kõik on andestatav, kuna raamat jätab lugejale väga positiivse elamuse ning on paras paari-kolmetunnine meelelahtus. Väga palju meenutas mulle eelmise aasta sarnast lugu "Saskia läheb metsa", aga antud juhul on tegemist kindlasti palju positiivsemas võtmes looga, kus fantaasiaelemendid sobituvad veelgi paremini loo käiku.
Mõnusa fantaasialennuga kirjutis. Ema ja täiskasvanuks saava tütre lugu, mis on vürtsitatud põneva loo ja tegelastega. Kusjuures lugedes ei teki üldse sellist sürri tunnet, et oot, mis see nüüd siis on. Hoopis loed ja liikuv värviküllane pilt jookseb silme ees :-) Väga mõnus lugemine!
Miks ei võiks igas kodus elada näiteks üks majavaim Tobias, kes armastab piima ja õlut, lõpuks lepib paksu piimaga, milles on kollased tükid (virsikujogurt siis) ja kellel on jalas rotinahast tillukesed saapad. Lähimas metsatukas elab ja valitseb võimukas metshaldjas emand Lill, kelle poeg elab nüüd inimeste hulgas ja kasutab kaugelerääkimise karpi (mobiiltelefoni). Tiigis elavad nii nais- kui ka meesnäkid :-D , aga meesnäkkide võrgutuskatsed luhtuvad, kui nähakse nende musti hambaid.
Väga lahe lugemine. Raamatu lõpus on küll kirjas Järgneb..., aga tundub, et veel pole see juhtunud.?
Mõne raamatu puhul on nii, et lugu hakkab elama vaid mõnest õigesti sätitud sõnast ilma viimse-varjuni-kirjelduseta. See on see raamat. Vahepeal tuleb pilk kirjalt tõsta ja nautida tekkinud kujutlusmaailma. Soojad ja tuttavlikud kangelased. Põnev. Hea. Aitäh jutustajale!
Suures plaanis võiks olla tegu idüllilise looga, kus ema ja tema 17aastane tütar kolivad linnakorterist kõpitsemist nõudvasse maamajja. Tegelikkuses mahub sellesse õhukesse raamatusse palju müstilist. Algul tekitab veidi võõristust, kuidas loodus tungib päriselt inimeste suhetesse. Annab väljendile "hingestatud loodus" natuke teise varjundi:)