Südametunnistus: Professor Oppenheimeri lugu

by Jaroslav Putík, Johannes Seilenthal (Translator)

See lugu algas 1954. a. kevadel.

See oli ebatavaline juhtum. Professor J. R. Oppenheimer, kellele kuulusid esimese aatomipommi looja loorberid, istus süüpingis. Teda süüdistati Ameerika-vastases mõttelaadis: nendes ringkondades, kus tuldi toime ilma diplomaatilise sõnastikuta, kõneldi avameelselt spionaažist ja sabotaažist.

Käesoleva raamatu episoodid ja tegelased ei ole välja mõeldud. Autor võttis endale ainult vabaduse arvukate tunnistajate, ekspertide, provokaatorite, spioonide ja kaitsjate hulgast välja valida neli, kes tundusid temale kõige huvitavamad. Neid võib pidada selle draama peategelasteks.

See, mida lugeja loeb, ei ole täpne tõlge protsessi protokollidest, vaid autori vaba refereering. Autori sõnastuse vabadus ei ole faktidega vastuolus.

84 pages, Paperback

First published January 1, 1960

About the author

Jaroslav Putík (25. července 1923 Most – 31. října 2013 Praha) byl český spisovatel.

Za druhé světové války se aktivně účastnil protinacistického odboje a následně byl vězněn v koncentračním táboře Dachau. Po studiu žurnalistiky pracoval v Literárních novinách, z nichž musel roku 1959 odejít. Mezi jeho nejznámější díla patří Muž s břitvou, Smrtelná neděle, Brána blažených či Volný let voliérou. Putík za své dílo získal několik ocenění, mezi něž patří například Cena Egona Hostovského nebo Cena Českého PEN klubu.

Reviews

[Spirited Away · Rating 4 out of 5]

"ყველაზე დიდი საშიშროება,რომელიც დღეს კაცობრიობას ემუქრება - ბრმა ფანატიზმია, რომელიც კრუნჩხავს და ამახინჯებს რწმენას და რომელშიც ვარდებიან დასაღუპად განწირული ადამიანები და მთელი საზოგადოება.
მე მეშინია ამ კრუნჩხვის,ამ პირაღმა ამობრუნებული რწმენის.
მე მეშინია ყველა მიმართულების რასის,ერის,და რელიგიური რწმენის შოვინისტებისა.
ფანატიზმი,პლუს წყალბადის ბომბი,პლუს გულგრილობა - კაცობრიობის დაღუპვის ყველაზე პირდაპირი გზაა"

[Siim · Rating 4 out of 5]

Meie ees on refereering kohtumõistmisest. Süüdistatavaks Robert Oppenheimer, aatomipommi isa. Süüdistuseks mitte kõige surmavama relva loomine, vaid veelgi kohutavama relva loomise takistamine. Professor Oppenheimerit süüdistati teadlikus või alateadlikus Ameerika Ühendriikide vesinikupommi väljatöötamise takistamises. Oppenheimer lihtsalt arvas teisiti. Kuid kas mehel, kellele on usaldatud vaba maailma kõige olulisem riigikaitseline instants, on õigus anda see oma südametunnistuse juhtida? Või on ta selleks hoopis kohustatud? Oppenheimeri lugu oli kui mõtete klaster, valge paber mu mõistusele. Midagi mis vajas täitmist sellega, mis kõige tähtsam paistis. Ja täitmata see ei jäänud.