What do you think?
Rate this book
Minu... #165
Minu Mulgimaa. Rikkus ei ole häbiasi
„Miks sa seal elad?“ on nii mõnigi minult elu jooksul küsinud, kui ütlen, et ma ei ela Tallinnas, Tartus ega isegi Viljandis mitte, vaid hoopis maal – Mulgimaal.
See on ainus paik maailmas, kus olen tõeliselt õnnelik ja päriselt kodus. See on paik, kus tunnen, et nii inimesed, loodus kui kultuur on omad ja toetavad mind. Ka töö mulgi keele hoidja, edendaja ja õpetajana on kuidagi iseenesest minuni jõudnud. Ärkan iga päev tänulikuna, sest saan elada seal, kus tahan, ja teha tööd, mida armastan.
Minus ja minu ümber leidub mulgi jonni, iseteadlikkust, uhkust, alalhoidlikkust ja uuenduslikkust – kõike seda, mis teeb mulkidest mulgid. Vürtsi lisavad mulgimust huumor, mahlakad ütlemised, kirevad rahvariided ja värvikad isiksused.
Nendest kildudest koosneb minu Mulgimaa ja just sellisena ma teda armastangi.
See on ainus paik maailmas, kus olen tõeliselt õnnelik ja päriselt kodus. See on paik, kus tunnen, et nii inimesed, loodus kui kultuur on omad ja toetavad mind. Ka töö mulgi keele hoidja, edendaja ja õpetajana on kuidagi iseenesest minuni jõudnud. Ärkan iga päev tänulikuna, sest saan elada seal, kus tahan, ja teha tööd, mida armastan.
Minus ja minu ümber leidub mulgi jonni, iseteadlikkust, uhkust, alalhoidlikkust ja uuenduslikkust – kõike seda, mis teeb mulkidest mulgid. Vürtsi lisavad mulgimust huumor, mahlakad ütlemised, kirevad rahvariided ja värvikad isiksused.
Nendest kildudest koosneb minu Mulgimaa ja just sellisena ma teda armastangi.
288 pages, Paperback
Published May 1, 2023
3 people are currently reading
38 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 14 of 14 reviews
August 21, 2023
ma ei saa ilmselt väga kaua üle siit raamatust omandatud teadmisest, et Tõrva linna nime tuleb hääldada teises vältes. nagu Narva. jah, tunnistan, mina olen üks neist "kaugema kandi inimestest" (ma olen Tartust), kes on alati olnud kindel, et see on kolmandas vältes. võimalik (kuigi vähetõenäoline), et olen mõne mulgi sellega välja vihastanud, millisel juhul mul on kahju ja ma vabandan.
tõenäolisemalt siiski pole ma Tõrva linna nime oma elus kunagi pidanud kõva häälega välja ütlema ega pruugi olla ka kuulnud kedagi teist seda tegemas, sest olgem ausad, kogu Mulgimaa - ka Karksi-Nuia ja Abja-Paluoja ja mis seal veel on, on mulle kõik täiesti võõrad kohad. kuigi neis asulates, mis on ametlikult linnad, olen ma vähemalt tehniliselt vähemalt ühe korra käinud, sest ma olen kõigis eesti linnades käinud. raamatus kirjeldatutest kerkib uduselt silme ette ainult Mõisaküla. mis vähemalt tol hetkel oli linn.
nojah, kõigi nende kirjelduste peale olen ma valmis Mulgimaa linnadele ja küladele uue võimaluse andma ja soodsate asjaolude kokkulangemisel läbi astuma kõigis neist muuseumidest, tuulikutest, majakatest (?) ja elamuskeskustest, mis seal väidetavalt asuvad. samuti oleksin meeleldi valmis lugema mingeid mulgikeelseid üllitisi. üldse tekkis lugemise käigus mõte, et miks seesama raamat poleks võinud hoopis mulgi keeles olla. ma usun, et ma oleks aru saanud küll.
mu lemmikosa raamatust oli hoopis lõpp, kus kirjeldati konkreetseid Mulgimaal elavaid inimesi ja kuidas nad oma kogukonna hüvanguks asju teevad (või siis mõnel puhul pigem ei tee ja rohkem joovad, aga on ikka toredad ühel või teisel moel). neis midagi väga mulgispetsiifilist ju tegelikult polnud, eks igas kandis on olemas nii aktivistid kui külajoodikud. aga olid väga mõnusad portreed.
ja mulle meeldis lugeda rohkem autori enda lapsepõlvest ja hilisematest tegemistest ja veidi vähem sellest, mismoodi mulgid mingit konkreetset üritust korraldasid (soome-ugri kultuuripealinna teemast on mul veel Minu Setumaa raamatu lugemise ajast kerge tüdimus ja väsimus peal) või kuidas mingit hoonet renoveeriti.
klge aga siiski - Tõrva? mis kohanimesid ma veel eluaeg valesti olen teadnud? Elva, Põlva, Keila, Kunda... ma pole isegi Pärnu osas enam kindel, äkki see käib ka teises vältes? aga Tartu ju ikka kolmandas, ei?
tõenäolisemalt siiski pole ma Tõrva linna nime oma elus kunagi pidanud kõva häälega välja ütlema ega pruugi olla ka kuulnud kedagi teist seda tegemas, sest olgem ausad, kogu Mulgimaa - ka Karksi-Nuia ja Abja-Paluoja ja mis seal veel on, on mulle kõik täiesti võõrad kohad. kuigi neis asulates, mis on ametlikult linnad, olen ma vähemalt tehniliselt vähemalt ühe korra käinud, sest ma olen kõigis eesti linnades käinud. raamatus kirjeldatutest kerkib uduselt silme ette ainult Mõisaküla. mis vähemalt tol hetkel oli linn.
nojah, kõigi nende kirjelduste peale olen ma valmis Mulgimaa linnadele ja küladele uue võimaluse andma ja soodsate asjaolude kokkulangemisel läbi astuma kõigis neist muuseumidest, tuulikutest, majakatest (?) ja elamuskeskustest, mis seal väidetavalt asuvad. samuti oleksin meeleldi valmis lugema mingeid mulgikeelseid üllitisi. üldse tekkis lugemise käigus mõte, et miks seesama raamat poleks võinud hoopis mulgi keeles olla. ma usun, et ma oleks aru saanud küll.
mu lemmikosa raamatust oli hoopis lõpp, kus kirjeldati konkreetseid Mulgimaal elavaid inimesi ja kuidas nad oma kogukonna hüvanguks asju teevad (või siis mõnel puhul pigem ei tee ja rohkem joovad, aga on ikka toredad ühel või teisel moel). neis midagi väga mulgispetsiifilist ju tegelikult polnud, eks igas kandis on olemas nii aktivistid kui külajoodikud. aga olid väga mõnusad portreed.
ja mulle meeldis lugeda rohkem autori enda lapsepõlvest ja hilisematest tegemistest ja veidi vähem sellest, mismoodi mulgid mingit konkreetset üritust korraldasid (soome-ugri kultuuripealinna teemast on mul veel Minu Setumaa raamatu lugemise ajast kerge tüdimus ja väsimus peal) või kuidas mingit hoonet renoveeriti.
klge aga siiski - Tõrva? mis kohanimesid ma veel eluaeg valesti olen teadnud? Elva, Põlva, Keila, Kunda... ma pole isegi Pärnu osas enam kindel, äkki see käib ka teises vältes? aga Tartu ju ikka kolmandas, ei?
July 19, 2023
Aitäh raamatu eest, Petrone Print!
•
See oli üks tore raamat. Üle pika aja hoopis teistmoodi, sest autor on terve elu elanud just Mulgimaal ja pole sealt kuskile kippunud ning samas on ta ka suur mulgi keele ja -meele edendaja jne.
Mis mu jaoks üllatav oli, oli see, et näiteks Viljandi ise ei ole üldse ajalooliselt Mulgimaa osa. Kuigi erinevates kohtades on see Mulgimaa piir nagunii erinev. Sain sellise põneva fakti ka teada, et ma olen terve elu hääldanud valesti linna nimega Tõrva. No ma ikka hääldan seda nagu Tõr(r)va - kolmandas vältes. Mitte nagu “tõrv” ehk Tõrva… Ups! Ma nüüd 100% kindel pole, et ma ennast parandan, sest ehk ei jää see mulle üldse meelde, aga no ma tegelt pole elusees sellise asja peale ise mõelnud. Et hääldad Tõrva samamoodi nagu Narva - ei ütle ju Nar(r)va 😀 No on eesti keel noh 🤷🏼♀️😅
•
See oli üks tore raamat. Üle pika aja hoopis teistmoodi, sest autor on terve elu elanud just Mulgimaal ja pole sealt kuskile kippunud ning samas on ta ka suur mulgi keele ja -meele edendaja jne.
Mis mu jaoks üllatav oli, oli see, et näiteks Viljandi ise ei ole üldse ajalooliselt Mulgimaa osa. Kuigi erinevates kohtades on see Mulgimaa piir nagunii erinev. Sain sellise põneva fakti ka teada, et ma olen terve elu hääldanud valesti linna nimega Tõrva. No ma ikka hääldan seda nagu Tõr(r)va - kolmandas vältes. Mitte nagu “tõrv” ehk Tõrva… Ups! Ma nüüd 100% kindel pole, et ma ennast parandan, sest ehk ei jää see mulle üldse meelde, aga no ma tegelt pole elusees sellise asja peale ise mõelnud. Et hääldad Tõrva samamoodi nagu Narva - ei ütle ju Nar(r)va 😀 No on eesti keel noh 🤷🏼♀️😅
June 15, 2023
Wow…sellist inspiratsioonilaksu pole ma lugedes ammu saanud! Niii hästi kirjutatud ja otsast lõpuni nauditav lugemispala. Kristi Ilves on läbi ja lõhki uhke ning kangekaelne Mulgi naine, kelle igast lausest õhkub armastust oma kodukandi - Mulgimaa - vastu. Eriti avaldas mulle muljet suure mulgi sõnaraamatu koostamine (milline lõputuna näiv töö see tundub!) ning Kristi pealehakkamine ja julgus võtta vastu tööots mulgikeelsete raadiouudiste tegijana olles ise kohe-kohe sünnitama minemas. Ja siis veel kõik need lood kohalikest kommetest, erilistest inimestest ja toidust! Mulgiputru tahaks nüüd küll süüa!
October 30, 2023
Üks ütlemata väärt ja südamlik teos. Väärt eelkõige ajaloo ja traditsioonide üksikasjalike kirjelduste poolest ja südamlikkus - see hingitseb välja igalt poolt, kus autor tavasilmale nähtamatut ilu näeb. Olgu selleks siis kohad või inimesed. Tekitas tahtmise Mulgimaale turistiks minna :)
February 25, 2024
Tagasi juurte juurde! Igal juhul kihvt ja sisukas lugemine, kus ei puudu paras kogus huumorit. Raamatust võtan kaasa selle, et üles kasvades ei pruugi me kohe aru saada, mis moodustab meie väärtus- ja kultuuriruumi. Alles hiljem tuleb see taipamine ja oskame seda (loodetavasti) rohkem hinnata. Peaksime olema julged oma keele ja kultuuri edasi kandmisel - peale meie ei tee seda keegi teine. Mõned kohad raamatust:
* "Üha sagedamini kuulen, et inimesed võtavad antidepressante, rahusteid, unerohtu või lihtsalt viina. Samal ajal võtan mina koera, kassi, kanad ja lambad."
* "Isegi kui mulk ei ole rikas, püüab ta ikka välja näidata, et on, sest mulgi uhkus ei luba vaesust tunnistada. Pealegi on see ajutine - varem või hiljem saab mulk taas rikkaks."
* ragelemine ehk munade koksimine, molumäkerdus ehk näomaaling, kribukeeks ehk muffin
* "Lapsed osalevad rõõmuga [keelepesatundides], sest nad ei tea veel, et omakultuur pole kasulik, trendikas, lõbus. Loodame, et keegi neile seda ei ütle ka."
* "Kas nad meeldivad või (enamasti) ei meeldi, aga külmaks pole mulgid kunagi kedagi jätnud."
* "Inimesest võib mulk saada, aga mulgist inimest enam ei saa."
* "Rikkust, rasedust ja läkaköha ei õnnestu niikuinii kuigi kaua varjata. Ja ega mulk püüagi, pigem vastupidi."
* Mulk ei kannata, kui tema millegagi hakkamasaamist küsimärgi alla pannakse.
* "Edu retsept pole keeruline: alati täpne rehnut ning halastamatu ausus oma vajaduste ja võimaluste hindamisel."
* kohalikust ärimees Nossovist: "Kui on midagi müüa, leiab tema sellele ostja. Mõnikord leiab ta ostja sellelegi, mida ei ole tahetud müüa. Temasuguste kohta öeldakse meie kodus: "Äri saab aetud, aga võlga tekib""
* vahvaid ütlusi: muretu nagu mudilane; küsimusi sajab kui vihma jaaniõhtul
Kõige lõpuks veel see teadmine, kuidas nimetatakse neid inimesi, kes sünnivad ja surevad samas paigas - maagilise eluringiga inimesed.
Lisaks sain teada, et olen kamamulk ehk Tarvastu kihelkonna mulk. Aitäh, oli hea lugemine!
* "Üha sagedamini kuulen, et inimesed võtavad antidepressante, rahusteid, unerohtu või lihtsalt viina. Samal ajal võtan mina koera, kassi, kanad ja lambad."
* "Isegi kui mulk ei ole rikas, püüab ta ikka välja näidata, et on, sest mulgi uhkus ei luba vaesust tunnistada. Pealegi on see ajutine - varem või hiljem saab mulk taas rikkaks."
* ragelemine ehk munade koksimine, molumäkerdus ehk näomaaling, kribukeeks ehk muffin
* "Lapsed osalevad rõõmuga [keelepesatundides], sest nad ei tea veel, et omakultuur pole kasulik, trendikas, lõbus. Loodame, et keegi neile seda ei ütle ka."
* "Kas nad meeldivad või (enamasti) ei meeldi, aga külmaks pole mulgid kunagi kedagi jätnud."
* "Inimesest võib mulk saada, aga mulgist inimest enam ei saa."
* "Rikkust, rasedust ja läkaköha ei õnnestu niikuinii kuigi kaua varjata. Ja ega mulk püüagi, pigem vastupidi."
* Mulk ei kannata, kui tema millegagi hakkamasaamist küsimärgi alla pannakse.
* "Edu retsept pole keeruline: alati täpne rehnut ning halastamatu ausus oma vajaduste ja võimaluste hindamisel."
* kohalikust ärimees Nossovist: "Kui on midagi müüa, leiab tema sellele ostja. Mõnikord leiab ta ostja sellelegi, mida ei ole tahetud müüa. Temasuguste kohta öeldakse meie kodus: "Äri saab aetud, aga võlga tekib""
* vahvaid ütlusi: muretu nagu mudilane; küsimusi sajab kui vihma jaaniõhtul
Kõige lõpuks veel see teadmine, kuidas nimetatakse neid inimesi, kes sünnivad ja surevad samas paigas - maagilise eluringiga inimesed.
Lisaks sain teada, et olen kamamulk ehk Tarvastu kihelkonna mulk. Aitäh, oli hea lugemine!
October 3, 2023
Üks metsikult mõnus raamat, raudselt selle aasta üks tähtteos!
Autor kirjutab Mulgimaast nii mõnusasti, et lugeja saab üksjagu targemaks faktide koha pealt (et no kust lähevad Mulgimaa piirid või kuidas hääldatakse Tõrva linna nime), samas saab ka nalja ja isiklikke lugusid.
Endalegi üllatuseks avastasin, kui palju ma juba Mulgimaast tean - olles ise elupõline tartlane, on mu ämm ja äi mulgid, mis mulgid, nende kodugi on autori omaga üsna samas kandis, mis sest, et mulgi keelt nad ei räägi. Avastasin, et tänu ämmale (ja sellele, et mõned kuud Mulgimaal elanud-töötanud olen) tean seda kanti paremini kui Tartumaad.
Ääretult tänuväärne teos, kõige rohkem meeldis mulle autori nakatav kirg justkui väikeste asjade osas, mis tegelikult on nii tähtsad.
Autor kirjutab Mulgimaast nii mõnusasti, et lugeja saab üksjagu targemaks faktide koha pealt (et no kust lähevad Mulgimaa piirid või kuidas hääldatakse Tõrva linna nime), samas saab ka nalja ja isiklikke lugusid.
Endalegi üllatuseks avastasin, kui palju ma juba Mulgimaast tean - olles ise elupõline tartlane, on mu ämm ja äi mulgid, mis mulgid, nende kodugi on autori omaga üsna samas kandis, mis sest, et mulgi keelt nad ei räägi. Avastasin, et tänu ämmale (ja sellele, et mõned kuud Mulgimaal elanud-töötanud olen) tean seda kanti paremini kui Tartumaad.
Ääretult tänuväärne teos, kõige rohkem meeldis mulle autori nakatav kirg justkui väikeste asjade osas, mis tegelikult on nii tähtsad.
August 5, 2025
Miu armas Mulgimaa! See raamat olli täüs ärä tunmist, rõõmu, nalla ja armu kodukotuse vastu!❤️ pallu olli tuttavet, aga ka natikse uut. Nüid tulli jälle tuju midägi mulgi keelen lugede ja kodukotust rohkemp kaede. Oles tahten ka raamatun rohkemp mulgi keelset teksti lugede. Mia soovite!🤍
June 27, 2023
"Minu Mulgimaa" on minu esimene "Minu..." sarja loetud raamat, kus ma ei rännanudki kaugele, vaid jäin peatuma meie omaenda Eestis. Pelgasin alati sarja eestimaiseid raamatuid alustada, kartes, et see jääb minu huvialast välja ja saab igav olema, mõeldes, et see on ju Eestimaa, minu kodumaa. No mis seal ikka lugeda, pole ju vast midagi uut, millest ma ei teaks. Aga oi-oi, kui rängalt ma eksisin!
Kristi on vinge ja kange Mulgi naine, kes on ihu ja hingega oma juurte juures ning temast õhkuvat mulki on tunda isegi läbi raamatu.
Kristi teeb puust ja punaselt selgeks, mis on Mulgimaa ning mis sinna alla kuulub. Ta harutab lahti müüdid, arusaamad ja varasemalt kuuldud teadmised mulkide kohta ning loob uue ja tugeva pinnase. Samuti saab lugeda Mulgi kultuuri kohta, selle kombeid, teadmisi, keelekasutustes. Seega kes või mis on mulk, saab ilusti kõik selgeks.
Kas soovitan lugeda? Kindel see!
"𝗔𝗶𝗻𝘂𝗹𝘁 𝗵𝘂𝗹𝗹 𝗷ä𝘁𝗮𝗯 𝗹𝗮𝗺𝗯𝗶 𝗽õ𝗹𝗲𝗺𝗮, 𝗸𝘂𝗶 𝗶𝘀𝗲 𝗿𝘂𝘂𝗺𝗶𝘀𝘁 𝗹𝗮𝗵𝗸𝘂𝗯."
Suur aitäh @petroneprint raamatu eest!
Kristi on vinge ja kange Mulgi naine, kes on ihu ja hingega oma juurte juures ning temast õhkuvat mulki on tunda isegi läbi raamatu.
Kristi teeb puust ja punaselt selgeks, mis on Mulgimaa ning mis sinna alla kuulub. Ta harutab lahti müüdid, arusaamad ja varasemalt kuuldud teadmised mulkide kohta ning loob uue ja tugeva pinnase. Samuti saab lugeda Mulgi kultuuri kohta, selle kombeid, teadmisi, keelekasutustes. Seega kes või mis on mulk, saab ilusti kõik selgeks.
Kas soovitan lugeda? Kindel see!
"𝗔𝗶𝗻𝘂𝗹𝘁 𝗵𝘂𝗹𝗹 𝗷ä𝘁𝗮𝗯 𝗹𝗮𝗺𝗯𝗶 𝗽õ𝗹𝗲𝗺𝗮, 𝗸𝘂𝗶 𝗶𝘀𝗲 𝗿𝘂𝘂𝗺𝗶𝘀𝘁 𝗹𝗮𝗵𝗸𝘂𝗯."
Suur aitäh @petroneprint raamatu eest!
July 7, 2024
“Aga kui see piibel oleks ilmunud tartu keeles..”
June 16, 2023
Väga mõnusalt kulgev lugu, mille lugenu saab põhjaliku ülevaate ühe Eesti maanurga ehk Mulgimaa olemusest iga nurga alt. Teistest sama sarja raamatutest erineb ilmselt üsna palju selle poolest, et autor on kogu elu olnud peamiselt seotud Mulgimaa ja selle elu edendamisega. Samas pakub raamat äratundmisrõõmu ilmselt paljudele sama põlvkonna inimestele, sest lapsepõlve kirjeldus maal elava vanaema juures oma täies eheduses on niivõrd universaalne. Tore on tõdeda, et autor oli ülikoolis mu kursusekaaslane, ja kaasa muiata tõdemuse peale, et ülikooli seltskonda sattudes tekkis lõpuks tunne täiesti "normaalne" olemisest. Mõnusalt loetav lugu ja imetlusväärne, kui palju mõned inimesed ära teha suudavad.
June 28, 2023
Olen viimasel ajal kaldunud lugema kodumaiseid Minukaid. Äsja ilmunud "Minu Mulgimaa" ettevõtmine sobis praegusesse ajahetke seetõttu ideaalselt. Autoriks on põline mulk, kes kirjeldab raamatus ära mulgiks olemise head ja vead, toob välja põnevaid keele- ja kultuurieripärasid, tutvustab Mulgimaa piire ja piirkondi ning loetleb ette mõned märkimisväärsed, kuid siiski igapäevased mulgid ning nende olmelisena näivad saavutused. Väike mulgi keele mõistatus: mida tähendab üteüüulatus?
Raamat oli ehe. Ja mis seal salata, küllap aitas sellele kaasa silmapaistev kaanefoto. Kes siis ei tunneks juba kaugelt ära mulgi kuube, mille üks Eesti presidentidest nõnda populaarseks kandis. Paistis, et autor ei püüdnud lugu üleliigselt siluda, seega sisu jäi pigem robustne ning aus. Mulle isiklikult on Mulgimaa kõigist etnograafilistest piirkondadest lähim, ehkki minu lapsepõlve kodu jäi Mulgimaa piirist veidi eemale ning mulgi keele tunde mul koolis ei toimunud, ehkki kui oleks olnud, oleksin seda tõenäoliselt valikainena õppida püüdnud.
Raamat oli ehe. Ja mis seal salata, küllap aitas sellele kaasa silmapaistev kaanefoto. Kes siis ei tunneks juba kaugelt ära mulgi kuube, mille üks Eesti presidentidest nõnda populaarseks kandis. Paistis, et autor ei püüdnud lugu üleliigselt siluda, seega sisu jäi pigem robustne ning aus. Mulle isiklikult on Mulgimaa kõigist etnograafilistest piirkondadest lähim, ehkki minu lapsepõlve kodu jäi Mulgimaa piirist veidi eemale ning mulgi keele tunde mul koolis ei toimunud, ehkki kui oleks olnud, oleksin seda tõenäoliselt valikainena õppida püüdnud.
October 3, 2025
Kui tavaliselt teeb "Minu..." sarja raamatu huvitavaks mingi pingeline kultuurikonflikti-olukord, siis Mulgimaa lugu jutustab õnnelik ja paigas, juurtega maa küljes kinni, oma kohta teadev autor. Mäletan, kuidas me mõni aasta tagasi lugesime „Minu Mulgimaa“ konkursi proovitükke, kuidas ma avasin Kristi loo ja lugesin sellest vanast tammest, mida ta koduaknast nägi. Selle puu oli istutanud tema vanaisa vanaisa, kui ta kroonust tulles selle maatüki omale sai. Mul tuli seda kirjeldust lugedes lausa pisar silma, eks ma ju tean, et minu enese juuri on nii ema kui isa poolt rapitud ja on see „ärakadunud põlistalu valu“ mu sees, ning helge rõõm teise inimese pärast, kellel see põlistalu olemas on. Mõnes mõttes on see vedamine, aga tegelikult tuleb ikka endal vedada, see pole nii lihtne midagi. Ka Kristi loos tuleb välja, kui palju ta pingutama on pidanud, kuidas näiteks linnas õppides ja pärast vanavanaemate surma käis talvel üksi nädalavahetustel maja soojaks kütmas. Ja siis tuli valik. Äratundmine.
Pärast Kristi loo lõpuni lugemist on mu sees kuidagi helge olemine, justkui oleksin värskelt omaenda lapsepõlve sattunud ja seda väärtustanud. Ma polegi muidugi objektiivne, sest olen lapsepõlve ja kooliea Mulgimaa südames Karksi-Nuias veetnud, olemata küll juurte poolest mulk, jäid ka mulle kohalikud keelendid külge, käsitöötunnis tegime kõik endale Halliste neiu rahvarõivad, kõõlusime Kitzbergi poolt kirja pandud legendite toimumiskohas...
Muide, kas märkate, et ma kasutan oma lapsepõlvest kõneldes minevikuvormi? Mis mind „Minu Mulgimaa“ raamatus pidevalt häiris, oli ajavorm. Ma ei tea, kas see oli autori või toimetaja otsus või nende ühine otsus, aga millegipärast on üritatud kogu lugu jutustada eksklusiivselt olevikus. Aga peatükid on temaatilised, see tähendab, et ühe lehekülje peal võib tegevus toimuda eri kümnenditel, vilgas autorimõte liigub ja üldistab, märkab detaile, koob paralleele... aga kõike seda olevikuvormis. Kohati tekib sellest stiilisegadus, kohati lausa sisulised segadused. Eesti keeles on ju olemas lihtminevik, täisminevik, enneminevik - keele funktsioonid, mis tekkinud põhjusega. Mulle küll meeldib (tekstis, aga ka muidu) olevik seisundina, see tekitab kohalolu ja aitab stseene avada rahulikumalt, aga tundub, et pidevas olevikus olla saab kirjutaja olla vaid siis, kui ta kiireid ajas liikumisi ei harrasta.
Aitab olevikust-minevikust, jätkan mulgi teemadega. Mulk, muide, olevat olnud talunimi ja olla valeväide, et see lätikeelsest sõnast loll ehk mulkis tuleb. Alles hiljuti olla seda uuritud üle nii läti kui Tartumaa folkloorist ja selgus, et mulk-sõna on see, millega tartumaalased hakkasid nimetama oma jõukaid naabreid. Aga miks arvavad nii paljud, et Mulgimaa on Viljandimaa? Kristi oskab näpu panna võimaliku süüdlase peale: „Väike Viljandi, Mulgi päälinn...“ Selline laul on olemas ja kõigile teada. Millest see laul tekkis, see jäi veidi ripakile. Igatahes õige Mulgimaa osa Viljandi ei ole, ammugi mitte pealinn! Mulgimaa suurim linn on Tõrva (tõsi, seal on siseopositsioon, kes ei arvagi mulkidest hästi, nagu raamatust selgub). Ja Tõrva tuleb nimetavas käändes hääldada teises vältes, nagu Narva! Ma teadsin seda ka enne raamatu lugemist, sest olen tõrvakatelt selles osas noomida saanud, nad tõesti võtavad seda südamesse, kui nende linna valesti hääldada. Mulgimaa pealinn on aga Abja (mitte keegi kohalik ei kasuta pikka nime). Mulgimaa süda minu jaoks isiklikult on Karksi, aga ma ei hakka siin pikemalt muljetama, sest Kristi Mulgimaa-osa see nii tugevalt pole. Ta on küll ära maininud olulise: Karksi-Nuia on kohalike jaoks Nuia, aga Karksi on mõne kilomeetri kaugusel eraldi koht. Vabandust, kui veidi keeruliseks muutus!
Kristi enda maailma süda on mõistagi seesama tamme kõrval asuv talu Tarvastus. (Ahjaa, kas te teate, mis on vahe Mustlal ja Tarvastul? Mustla on alev Tarvastus, Mustlas asub Tarvastu kool ja raamatukogu... vabandust, kui taas keeruliseks muutus!) Mulle läks väga korda Kristi arengulugu, tema lapsepõlv. Ka mina kasvasin nii, et olin palju mamma-papa juures, ei käinud lasteaias ja kogu kooliaeg tundsin, et olen justkui veidrik, alles ülikoolis jõudsin seltskonda, kus olid teised samasuguste lugudega. Teised veidrikud. Üks neist ütles mulle kord, et ta tunneb ära need inimesed, kes pole lasteaias käinud. Need ollagi tavaliselt „metsa poole“, julged ja omamoodi.
Kristi julgeb ka selle välja öelda, et talle ei meeldinud tavalises üldhariduskoolis koolis. Ei meeldinud talle seal ei õppida ega õpetada. Tema lugu – millest kõneleb ka raamat – on sellest, mismoodi temast sai täiskasvanute mulgi keele õpetaja, mulgikeelse ajalehe ja mulgikeelsete raadiouudiste tegija ning mulgi sõnastiku töörühma liige. Omapäi kõndijad loovad ise omale töökohad, mitte ei sobitu süsteemi. Lisaks on nad inspireerijateks ja võitluskaaslasteks teistele omapäi kõndijatele... Kristi kirjutab raamatus päris palju teistest inimestest, alates papast-mammast ja lõpetades kuulsate mulkidega ning mitte nii kuulsate oma küla inimestega. Mõnusalt jäid meelde mitu mulgilugu: kes tellis-maksis omale tammekirstu ette ära, et lapselapsed ei saaks lkokku hoida; kes täiendas pidevalt oma tulevaste matuseliste nimekirja; kellel läks abikaasale tellitud kirst nihu, sai liiga lühike, lesk tellis uue ning jättis vana kirstu enda tulevast surma ootama. Praktiline! Ja täiesti mulgipärane.
Mulgimaal on vedanud, et Kristi Ilves olemas on. Väidetavalt on mulgi keele oskajate arv kasvamas ja oma osa selles on Kristil. Muidugi on ta raamatus ka omajagu kibedust: miks ei kõnele kõik oskajad oma noore põlvkonnaga kodukeelt, miks ei ole igal pool lasteaedes ja koolides keelepesasid? Täpselt samad probleemid on muidugi ka Võro- ja Setomaal, käib elukunstiliik nimega olelusvõitlus.
Pärast Kristi loo lõpuni lugemist on mu sees kuidagi helge olemine, justkui oleksin värskelt omaenda lapsepõlve sattunud ja seda väärtustanud. Ma polegi muidugi objektiivne, sest olen lapsepõlve ja kooliea Mulgimaa südames Karksi-Nuias veetnud, olemata küll juurte poolest mulk, jäid ka mulle kohalikud keelendid külge, käsitöötunnis tegime kõik endale Halliste neiu rahvarõivad, kõõlusime Kitzbergi poolt kirja pandud legendite toimumiskohas...
Muide, kas märkate, et ma kasutan oma lapsepõlvest kõneldes minevikuvormi? Mis mind „Minu Mulgimaa“ raamatus pidevalt häiris, oli ajavorm. Ma ei tea, kas see oli autori või toimetaja otsus või nende ühine otsus, aga millegipärast on üritatud kogu lugu jutustada eksklusiivselt olevikus. Aga peatükid on temaatilised, see tähendab, et ühe lehekülje peal võib tegevus toimuda eri kümnenditel, vilgas autorimõte liigub ja üldistab, märkab detaile, koob paralleele... aga kõike seda olevikuvormis. Kohati tekib sellest stiilisegadus, kohati lausa sisulised segadused. Eesti keeles on ju olemas lihtminevik, täisminevik, enneminevik - keele funktsioonid, mis tekkinud põhjusega. Mulle küll meeldib (tekstis, aga ka muidu) olevik seisundina, see tekitab kohalolu ja aitab stseene avada rahulikumalt, aga tundub, et pidevas olevikus olla saab kirjutaja olla vaid siis, kui ta kiireid ajas liikumisi ei harrasta.
Aitab olevikust-minevikust, jätkan mulgi teemadega. Mulk, muide, olevat olnud talunimi ja olla valeväide, et see lätikeelsest sõnast loll ehk mulkis tuleb. Alles hiljuti olla seda uuritud üle nii läti kui Tartumaa folkloorist ja selgus, et mulk-sõna on see, millega tartumaalased hakkasid nimetama oma jõukaid naabreid. Aga miks arvavad nii paljud, et Mulgimaa on Viljandimaa? Kristi oskab näpu panna võimaliku süüdlase peale: „Väike Viljandi, Mulgi päälinn...“ Selline laul on olemas ja kõigile teada. Millest see laul tekkis, see jäi veidi ripakile. Igatahes õige Mulgimaa osa Viljandi ei ole, ammugi mitte pealinn! Mulgimaa suurim linn on Tõrva (tõsi, seal on siseopositsioon, kes ei arvagi mulkidest hästi, nagu raamatust selgub). Ja Tõrva tuleb nimetavas käändes hääldada teises vältes, nagu Narva! Ma teadsin seda ka enne raamatu lugemist, sest olen tõrvakatelt selles osas noomida saanud, nad tõesti võtavad seda südamesse, kui nende linna valesti hääldada. Mulgimaa pealinn on aga Abja (mitte keegi kohalik ei kasuta pikka nime). Mulgimaa süda minu jaoks isiklikult on Karksi, aga ma ei hakka siin pikemalt muljetama, sest Kristi Mulgimaa-osa see nii tugevalt pole. Ta on küll ära maininud olulise: Karksi-Nuia on kohalike jaoks Nuia, aga Karksi on mõne kilomeetri kaugusel eraldi koht. Vabandust, kui veidi keeruliseks muutus!
Kristi enda maailma süda on mõistagi seesama tamme kõrval asuv talu Tarvastus. (Ahjaa, kas te teate, mis on vahe Mustlal ja Tarvastul? Mustla on alev Tarvastus, Mustlas asub Tarvastu kool ja raamatukogu... vabandust, kui taas keeruliseks muutus!) Mulle läks väga korda Kristi arengulugu, tema lapsepõlv. Ka mina kasvasin nii, et olin palju mamma-papa juures, ei käinud lasteaias ja kogu kooliaeg tundsin, et olen justkui veidrik, alles ülikoolis jõudsin seltskonda, kus olid teised samasuguste lugudega. Teised veidrikud. Üks neist ütles mulle kord, et ta tunneb ära need inimesed, kes pole lasteaias käinud. Need ollagi tavaliselt „metsa poole“, julged ja omamoodi.
Kristi julgeb ka selle välja öelda, et talle ei meeldinud tavalises üldhariduskoolis koolis. Ei meeldinud talle seal ei õppida ega õpetada. Tema lugu – millest kõneleb ka raamat – on sellest, mismoodi temast sai täiskasvanute mulgi keele õpetaja, mulgikeelse ajalehe ja mulgikeelsete raadiouudiste tegija ning mulgi sõnastiku töörühma liige. Omapäi kõndijad loovad ise omale töökohad, mitte ei sobitu süsteemi. Lisaks on nad inspireerijateks ja võitluskaaslasteks teistele omapäi kõndijatele... Kristi kirjutab raamatus päris palju teistest inimestest, alates papast-mammast ja lõpetades kuulsate mulkidega ning mitte nii kuulsate oma küla inimestega. Mõnusalt jäid meelde mitu mulgilugu: kes tellis-maksis omale tammekirstu ette ära, et lapselapsed ei saaks lkokku hoida; kes täiendas pidevalt oma tulevaste matuseliste nimekirja; kellel läks abikaasale tellitud kirst nihu, sai liiga lühike, lesk tellis uue ning jättis vana kirstu enda tulevast surma ootama. Praktiline! Ja täiesti mulgipärane.
Mulgimaal on vedanud, et Kristi Ilves olemas on. Väidetavalt on mulgi keele oskajate arv kasvamas ja oma osa selles on Kristil. Muidugi on ta raamatus ka omajagu kibedust: miks ei kõnele kõik oskajad oma noore põlvkonnaga kodukeelt, miks ei ole igal pool lasteaedes ja koolides keelepesasid? Täpselt samad probleemid on muidugi ka Võro- ja Setomaal, käib elukunstiliik nimega olelusvõitlus.
January 6, 2025
Absoluutselt soovitan Kristi Ilvese „Minu Mulgimaad”, mis on minu meelest hästi korraldatud ja toimetatud raamat, mis pakub palju infot Mulgimaa ja mulgi kultuuri kohta. Isegi kui Mulgimaa on meile Viljandis lähedal, on ta mõnes mõttes ikka kaugel, oma aeglasema tempo ja maailmavaatega. Ilvese mälestused enda lapsepõlvest maal meenutasid mulle ka Sulev Nõmmiku vana programmi “Meie Uduvere” ja pakkusid nostalgilisi hetki isegi mulle, inimesele, kes pole siit maalt pärit.
November 12, 2023
Vahelduseks üks väga positiivne, humoorikas ja soe Minu-sarja raamat. Tõeliselt mõnus lugemine.
Displaying 1 - 14 of 14 reviews