What do you think?
Rate this book
Kriminaalne raamatukogu #1
Heade mõrvade linn: kolm kriminaallugu Tartust
Kogumikus „Heade mõrvade linn“ on kolm mõrvalugu Tartu linnast. Jutte ühendab see, et need kõik toimuvad kultuuriringkondades ja Tartu kesklinna tuntud kohtades ja lugude keskmes on teravad intriigid ja vastuolud Eesti haritlaskonna seas.
Lühiromaanis „Mõrv Mänguasjamuuseumis“ leitakse tapetult sama muuseumi teaduskuraator, kes juhatas seal öösel salajast koosolekut. Mõrva asub uurima Kirjandusmuuseumi eriosakonna endine töötaja, eradetektiiv Laura Peegel, kes peagi tuvastab, et Tartus toimub juba pikemat aega salajane sõda erinevate kultuuriasutuste vahel ja et panused selles mängus on väga kõrged. Oma huvide kaitsmiseks on Tartu muuseumid moodustanud salajase koalitsiooni ning mõrtsukas peab olema keegi selle liikmetest.
Jutustustes „Mõrv Ulmeühingu aastakoosolekul“ ja „Mõrv „Reaktori“ toimetuses“ on vaatluse all karm tegelikkus Eesti kirjandusilmas.
Raamat on esimene „Kriminaalse raamatukogu“ sarjas ilmunud raamatuist.
Lühiromaanis „Mõrv Mänguasjamuuseumis“ leitakse tapetult sama muuseumi teaduskuraator, kes juhatas seal öösel salajast koosolekut. Mõrva asub uurima Kirjandusmuuseumi eriosakonna endine töötaja, eradetektiiv Laura Peegel, kes peagi tuvastab, et Tartus toimub juba pikemat aega salajane sõda erinevate kultuuriasutuste vahel ja et panused selles mängus on väga kõrged. Oma huvide kaitsmiseks on Tartu muuseumid moodustanud salajase koalitsiooni ning mõrtsukas peab olema keegi selle liikmetest.
Jutustustes „Mõrv Ulmeühingu aastakoosolekul“ ja „Mõrv „Reaktori“ toimetuses“ on vaatluse all karm tegelikkus Eesti kirjandusilmas.
Raamat on esimene „Kriminaalse raamatukogu“ sarjas ilmunud raamatuist.
- GenresCrime
179 pages, Paperback
First published May 1, 2023
5 people are currently reading
88 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 30 of 33 reviews
June 30, 2023
Hahahaa. Palun vabandust, aga see on lihtsalt liiga jabur ja kohati ka liiga haige, nii et tulemus on - küll mõningate mööndustega - täitsa hea.
Olen nõus, et selle teose lugemisel tuleb kasuks mitu asja. Esiteks muidugi see, kui Eesti ulmemaailmast midagi teada. Ise ei saa küll öelda, et nii väga tean, aga eks üht koma teist ole ikka loetud ja kuuldud ja aru saadud. Teiseks on oluline boonus, kui Tartu kohta veidi miskit teada või seal suisa elada. Mina vähemalt itsitasin küll pidevalt selle futuristliku Tartu üle, mille autor oma meelteuperpallides loonud oli. Teada võiks siis nii kohageograafilises kui ka muidu Tartus toimuvate arengute või nende -peetuste suhtes. Eriti itsitama pani muidugi see lagunud kahekordne valgetest tellistest lobudik Tammelinnas Suur kaare tänavas, kus igasuguseid valgustkartvaid asju toimuvat. Ja nüüd on mul siis ka teada, millised "üksused" tuleviku Naiskodukaitset ees ootavad.
Kolmandaks võiks miskitki ka Hargla loomingust ka teada, sest seda ta ikkab armastab sisse tsusata. Kuigi mul tekkis tahtmine käed taeva poole heita ja kriisatada, et kui palju saab ühte meest tappa?!
Kohati hakkas see igasuguse eelteadmiste olemasolu või olematus ja vihjete muukimine ka tüütuks muutuma, sest ikka mõtled, et kas midagi jäi nüüd läbi närimata. Samas, kas kõike peakski niimoodi näksima kogu aeg? Tegelikult vist ikka peab, sest muidu võib see teos vaid üheks suureks jamaks jäädagi. Üldiselt mulle ikkagi meeldis, kuigi kohati kippus venima. Samas sain ikka päris palju naerda, kuigi mõrv, olgu see kas või hea mõrv, peaks olema ikka tõsine asi. Samas, kui ise kirjandushuviline tartlane poleks, siis võib-olla oleksin tõesti õlgu kehitanud, et mida jama see nüüd on.
Ühesõnaga, lugegu, kes julgeb.
Olen nõus, et selle teose lugemisel tuleb kasuks mitu asja. Esiteks muidugi see, kui Eesti ulmemaailmast midagi teada. Ise ei saa küll öelda, et nii väga tean, aga eks üht koma teist ole ikka loetud ja kuuldud ja aru saadud. Teiseks on oluline boonus, kui Tartu kohta veidi miskit teada või seal suisa elada. Mina vähemalt itsitasin küll pidevalt selle futuristliku Tartu üle, mille autor oma meelteuperpallides loonud oli. Teada võiks siis nii kohageograafilises kui ka muidu Tartus toimuvate arengute või nende -peetuste suhtes. Eriti itsitama pani muidugi see lagunud kahekordne valgetest tellistest lobudik Tammelinnas Suur kaare tänavas, kus igasuguseid valgustkartvaid asju toimuvat. Ja nüüd on mul siis ka teada, millised "üksused" tuleviku Naiskodukaitset ees ootavad.
Kolmandaks võiks miskitki ka Hargla loomingust ka teada, sest seda ta ikkab armastab sisse tsusata. Kuigi mul tekkis tahtmine käed taeva poole heita ja kriisatada, et kui palju saab ühte meest tappa?!
Kohati hakkas see igasuguse eelteadmiste olemasolu või olematus ja vihjete muukimine ka tüütuks muutuma, sest ikka mõtled, et kas midagi jäi nüüd läbi närimata. Samas, kas kõike peakski niimoodi näksima kogu aeg? Tegelikult vist ikka peab, sest muidu võib see teos vaid üheks suureks jamaks jäädagi. Üldiselt mulle ikkagi meeldis, kuigi kohati kippus venima. Samas sain ikka päris palju naerda, kuigi mõrv, olgu see kas või hea mõrv, peaks olema ikka tõsine asi. Samas, kui ise kirjandushuviline tartlane poleks, siis võib-olla oleksin tõesti õlgu kehitanud, et mida jama see nüüd on.
Ühesõnaga, lugegu, kes julgeb.
July 8, 2023
Indrek Hargla jutukogumik "Heade mõrvade linn" on uue raamatusarja "Kriminaalne raamatukogu" avapauguks. Kuigi raamatu esikaant kaunistab 19. sajandist pärit kaunis G.F. Schlateri lito Kivisillast, siis kolmes kriminaalses lühiloos satume hoopis kummalistesse tänapäeva alternatiiv-Tartutesse (äärmiselt multikultilik Tartu või Tartu, kus ulmekirjandus on kultuurimaastiku a ja o), kus tuleb peagi hakata Raadi kalmistule uusi haudu kaevama.
Minu jaoks on kaks kõige tähtsamat hea krimiloo komponenti halle ajurakke stimuleeriv juhtum ning isikupärane uurija/detektiiv. Antud kogumiku kolmes loos aset leidvat mõrvajuhtumit on parimal juhul keskpärased (lühiloo kontekstis veavad veel kuidagi välja), kuid kõigi kolme loo uurijad on kahjuks ilma igasuguse särata ja kohe unustushõlma vajuvad tegelased.
Ehk tundub, et ma olen liiga kriitiline, kuid peamiseks kriitika põhjuseks on see, et mina ja väga paljud meie lugejad teavad, kui kaasahaaravalt ja kõrgel tasemel suudab Hargla kirjutada (apteeker Melchiori romaanid on meil ja mujal põhjusega populaarsed). Kuid nende kolme mõrvaloo puhul ütleks, et autor on selgelt oma eelmiste kirjatööde tõttu väga kõrgele asetatud lati (ootushorisondi) alt kahjuks läbi jooksnud. Loodan, et see jääb kõigest üheks ebaõnnestunud katseks ning järgmine katse (samas sarjas peaks ilmuma Harglalt peagi "Apteeker Melchiori apokrüüfid") paneb publiku taas rõkkama.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Minu jaoks on kaks kõige tähtsamat hea krimiloo komponenti halle ajurakke stimuleeriv juhtum ning isikupärane uurija/detektiiv. Antud kogumiku kolmes loos aset leidvat mõrvajuhtumit on parimal juhul keskpärased (lühiloo kontekstis veavad veel kuidagi välja), kuid kõigi kolme loo uurijad on kahjuks ilma igasuguse särata ja kohe unustushõlma vajuvad tegelased.
Ehk tundub, et ma olen liiga kriitiline, kuid peamiseks kriitika põhjuseks on see, et mina ja väga paljud meie lugejad teavad, kui kaasahaaravalt ja kõrgel tasemel suudab Hargla kirjutada (apteeker Melchiori romaanid on meil ja mujal põhjusega populaarsed). Kuid nende kolme mõrvaloo puhul ütleks, et autor on selgelt oma eelmiste kirjatööde tõttu väga kõrgele asetatud lati (ootushorisondi) alt kahjuks läbi jooksnud. Loodan, et see jääb kõigest üheks ebaõnnestunud katseks ning järgmine katse (samas sarjas peaks ilmuma Harglalt peagi "Apteeker Melchiori apokrüüfid") paneb publiku taas rõkkama.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Read
September 6, 2023See kolmas mänguasjamuuseumi mõrva lugu oli ikka päriselt naljakas (seni Tartu linna poolt võimatute liiklussõlmedega blokeeritud Lõunakeskusest on lõpuks saanud hiiglaslik mõjukas kaubandus- ja turismikeskus, kes tahab ära osta kesklinna muuseume, pakkudes neile suuremaid pindu ja paremaid tehnoloogilisi lahendusi, kuid need, eesotsas Kirjandusmuuseumi salajase eriteenistusega, koondavad oma jõud (kuigi Spordimuuseum kõhkleb ja Linnakodaniku muuseum annab alla), sellal kui kogu linna tegemisi valvab võitmatu Ülikool, sisse on seatud kolm trammiliini, millest üks sõidab läbi kõigi olulisemate baaride juurest, nii et pidu koondubki tihti sinna, ning mitmekorruselises Promenaadiviies veedavad aega töötud semiootikud ja Tartu sajad patoloogilised mälumängusõltlased). Ahh!
This entire review has been hidden because of spoilers.
April 8, 2024
Kahjuks pean nentima, et üks kehvemaid Hargla raamatuid, mida olen lugenud. Ja lugenud olen Harglalt ikka enamiku kui mitte kõik raamatud läbi.
Kõik lood on omamoodi improviseerimised, kuid lugeja ootab seda mõnusat maailmaloomet, kus siis krimilugu lahti rullub. Võib-olla ongi seda utoopilist maailma kõige raske vastu võtta, kus nii tuttavad nimed ja kohad hoopsi isevärki võtmes lugejateni tuuakse. Kuna just hiljuti lugesin "Stalker 2002", siis antud kogumiku teine lugu "Mõrv "Reaktori" tometuses" oleks vabalt võinud sobida sinna koos paroodiatega, mis autor kunagi Belialsiga kahasse kirjutas.
Sellise hinde sai puhtalt viimase loo eest raamatus, kus tegelikult ka krimilugu korralikult lahti rullus ja utoopiline maailma nii väga ei domineerinud.
Kõik lood on omamoodi improviseerimised, kuid lugeja ootab seda mõnusat maailmaloomet, kus siis krimilugu lahti rullub. Võib-olla ongi seda utoopilist maailma kõige raske vastu võtta, kus nii tuttavad nimed ja kohad hoopsi isevärki võtmes lugejateni tuuakse. Kuna just hiljuti lugesin "Stalker 2002", siis antud kogumiku teine lugu "Mõrv "Reaktori" tometuses" oleks vabalt võinud sobida sinna koos paroodiatega, mis autor kunagi Belialsiga kahasse kirjutas.
Sellise hinde sai puhtalt viimase loo eest raamatus, kus tegelikult ka krimilugu korralikult lahti rullus ja utoopiline maailma nii väga ei domineerinud.
Read
May 18, 2025Väga harva kui mõni raamat nii laiaulatuslikult ja igakülgselt pettumust valmistab. Võinuks ju eeldada, et nii läheb, sest viimati Harglat lugeda proovides olin samuti väga pettunud. Ega see pole paljuski kirjaniku või tema teksti süü - lihtsalt ei klapi noh! Ei sisult ega vormilt. Ja need kolm lugu lähituleviku Tartu (ca 50 a pärast) ulmeskeenest ka lihtsalt kohe üldse ei klappinud. Aga mulle käidi peale, et peaksin lugema, sest Hargla viskab hirmsasti nalja ja muuhulgas saab kohe esimeses loos ära mainitud ka see õppetool, kus ma ise töötan.
Millest siis alustada. Nt stiilist. Hargla kirjutab nagu vana Mutt. Esimene lugu, kus kirjeldati põhjalikult Tartut ja ulmeühingu tegemisi oli üks-ühele nagu Muti "Mägrad hernes". Selline keskmisest sõnaosavama onu Heino blogistamine. Tähemärkide maksimeerimise huvides mainiti iga kord ära, et tegemist oli mõne professori ja direktori ja härraga, kusjuures nende täielised tiitlid toodi läbivalt ära ka pikkades dialoogides, kus neid siis sai oma tosin korda lk peale. Ühest küljest oli see lihtsalt vormiline - puhuda teksti ühtaegu suurusugust ja teisalt iroonilist hingust, ent see tundus siiski ka autorile oluline aspekt, mida välja tuua. Teatud väljateenitud väärikuse äramärkimine igal võimalikul sammul. Mis on lihtsalt asi, mis mulle endale kohe üldse ei istu.
See muutis ka niigi küllalt laia sulega üles tähendatud teksti veelgi hõredamaks. Nagunii oli see tekst peamiselt nö sisekasutuseks. Teistele ulmikutele. Kohvik Lummur jne. Pidevalt käisid läbi ka torked selle kohta, kuidas nö päriskirjanikud ei pea ulmet üldse päriskirjanduseks, sest päriskirjandus saab olla vaid agraarpsühholoogiline jne. See kibestumus oli seal liialt oskamatult või kiiruga varjatud. Aga eks tsunfti sees sellised torked lähevad peale, teadavärk. Kuid mulle oli see väga vastukarva, nii nagu ka analoogsed torked seksuaalvähemuste jms pihta. Liiga onuheinolik oli kõik see värk.
Kaks lugu kolmest olid vormistatud tagasivaatelistena. Ehk et peategelane raamistas loo alguses selle nii, nagu Watson kirjeldas Holmesi juhtumeid. Et vat, nüüd on sellest loost juba palju aastaid möödas ja püüan selle nüüd ära rääkida nii, nagu see asi juhtus. Eksole. See on väga tore kõik ja puha, et sel moel neid raamistada. Aga paraku lood ise, mis kohe pärast neid sissejuhatusi hakkasid ei olnud üldse enam sellest tagasivaatavast vaatenurgast. Need olid kirjutatud lineaarselt järjest juurdetiksuvas ajas. Ja seega täiesti teises võtmes, kui loo alguses lugejale öeldi. See on lihtlabane lugeja petmine, tõenäoliselt laiskusest tingituna. Ka kurjamite ja kahtlusaluste eelkõige finantsilised mahhinatsioonid ja nendega seotud ajendid, mis kuritegudeni viisid olid ikka üsna läbinähtavalt naeruväärsed, kuigi esitatud olid need väga pealiskaudselt ja ähmaselt. Kogu raamat muidugi oli üsna haltuuramaiguline, või siis on mul lihtsalt liialt vähe kokkupuudet viimase aja Eesti ulmega - võibolla see tase, ja seejuures tippautorite oma ongi selline.
Kuid mis mind kõige enam selle raamatu juures häiris oli ikkagi tegelaste üheplaanilisus. Kõik nad olid nagu ühe vitsaga löödud. Mis tahes sidusrühma ja huvigruppi nad ka ei kuulnud - kõiki nende liikmeid ja muidu kuulujaid käsitles Hargla ühesugustena. Kõik nad olid huvitatud karjäärist struktuurides, kus kõik funktsioneeris väga hierarhiliselt, kõik olid huvitatud esindusfunktsioonist, sh vastuvõtud jms. Üldse olid kõik kummaliselt võimuahned, arvestades et tavaliselt on igast liitude jms etteotsa ikka üsna raske inimesi leida, eriti introvertsete sidusrühmade puhul, kelleks kirjanikud ja teadlased on, ja küllap ka ulmikud on sellised. Kes tahaks vahetada enda kõige kallimat vara - aega -, koosolekute ja suupistete vastu?
Seesama karakterite ühetaolisuse värk on mind Hargla tekstide puhul varemgi häirinud. Ja mitte ainult tema, vaid ka nt Paavo Matsini tekstide puhul. Kunagi Veiko Märka kirjeldas naisteajakirjadele omast "idiootlikku kolmainsust", mille sees käib kogu jutt kolme teema üle: toit-veinid-autod. Umbes sarnane primitiivne inimesekäsitlus on ka Harglal. Kindlasti on omajagu inimesi, kellele meeldib juhipositsioon, tikuvõileivad ja koosolekud, kuid kõik kindlasti ei mõtle ega tegutse nende maksimeerimise nimel. Selliste huvidega inimeste vahel kahtlemata tekib võimuvõitlus ja nii on arutul hulgal raamatuid ja filme ja sarju üles ehitatud paleeintriigidele, mida säärased inimtüübid esile kutsuvad. Ja need ongi samal põhjusel minu jaoks igavaks, miks olid igavad ka need visioonid tuleviku Tartust. Need tegelased lihtsalt ei haaranud kuidagi kaasa, ja kuritööd olid korralikult läbi mõtlemata ja lahti kirjutamata.
Millest siis alustada. Nt stiilist. Hargla kirjutab nagu vana Mutt. Esimene lugu, kus kirjeldati põhjalikult Tartut ja ulmeühingu tegemisi oli üks-ühele nagu Muti "Mägrad hernes". Selline keskmisest sõnaosavama onu Heino blogistamine. Tähemärkide maksimeerimise huvides mainiti iga kord ära, et tegemist oli mõne professori ja direktori ja härraga, kusjuures nende täielised tiitlid toodi läbivalt ära ka pikkades dialoogides, kus neid siis sai oma tosin korda lk peale. Ühest küljest oli see lihtsalt vormiline - puhuda teksti ühtaegu suurusugust ja teisalt iroonilist hingust, ent see tundus siiski ka autorile oluline aspekt, mida välja tuua. Teatud väljateenitud väärikuse äramärkimine igal võimalikul sammul. Mis on lihtsalt asi, mis mulle endale kohe üldse ei istu.
See muutis ka niigi küllalt laia sulega üles tähendatud teksti veelgi hõredamaks. Nagunii oli see tekst peamiselt nö sisekasutuseks. Teistele ulmikutele. Kohvik Lummur jne. Pidevalt käisid läbi ka torked selle kohta, kuidas nö päriskirjanikud ei pea ulmet üldse päriskirjanduseks, sest päriskirjandus saab olla vaid agraarpsühholoogiline jne. See kibestumus oli seal liialt oskamatult või kiiruga varjatud. Aga eks tsunfti sees sellised torked lähevad peale, teadavärk. Kuid mulle oli see väga vastukarva, nii nagu ka analoogsed torked seksuaalvähemuste jms pihta. Liiga onuheinolik oli kõik see värk.
Kaks lugu kolmest olid vormistatud tagasivaatelistena. Ehk et peategelane raamistas loo alguses selle nii, nagu Watson kirjeldas Holmesi juhtumeid. Et vat, nüüd on sellest loost juba palju aastaid möödas ja püüan selle nüüd ära rääkida nii, nagu see asi juhtus. Eksole. See on väga tore kõik ja puha, et sel moel neid raamistada. Aga paraku lood ise, mis kohe pärast neid sissejuhatusi hakkasid ei olnud üldse enam sellest tagasivaatavast vaatenurgast. Need olid kirjutatud lineaarselt järjest juurdetiksuvas ajas. Ja seega täiesti teises võtmes, kui loo alguses lugejale öeldi. See on lihtlabane lugeja petmine, tõenäoliselt laiskusest tingituna. Ka kurjamite ja kahtlusaluste eelkõige finantsilised mahhinatsioonid ja nendega seotud ajendid, mis kuritegudeni viisid olid ikka üsna läbinähtavalt naeruväärsed, kuigi esitatud olid need väga pealiskaudselt ja ähmaselt. Kogu raamat muidugi oli üsna haltuuramaiguline, või siis on mul lihtsalt liialt vähe kokkupuudet viimase aja Eesti ulmega - võibolla see tase, ja seejuures tippautorite oma ongi selline.
Kuid mis mind kõige enam selle raamatu juures häiris oli ikkagi tegelaste üheplaanilisus. Kõik nad olid nagu ühe vitsaga löödud. Mis tahes sidusrühma ja huvigruppi nad ka ei kuulnud - kõiki nende liikmeid ja muidu kuulujaid käsitles Hargla ühesugustena. Kõik nad olid huvitatud karjäärist struktuurides, kus kõik funktsioneeris väga hierarhiliselt, kõik olid huvitatud esindusfunktsioonist, sh vastuvõtud jms. Üldse olid kõik kummaliselt võimuahned, arvestades et tavaliselt on igast liitude jms etteotsa ikka üsna raske inimesi leida, eriti introvertsete sidusrühmade puhul, kelleks kirjanikud ja teadlased on, ja küllap ka ulmikud on sellised. Kes tahaks vahetada enda kõige kallimat vara - aega -, koosolekute ja suupistete vastu?
Seesama karakterite ühetaolisuse värk on mind Hargla tekstide puhul varemgi häirinud. Ja mitte ainult tema, vaid ka nt Paavo Matsini tekstide puhul. Kunagi Veiko Märka kirjeldas naisteajakirjadele omast "idiootlikku kolmainsust", mille sees käib kogu jutt kolme teema üle: toit-veinid-autod. Umbes sarnane primitiivne inimesekäsitlus on ka Harglal. Kindlasti on omajagu inimesi, kellele meeldib juhipositsioon, tikuvõileivad ja koosolekud, kuid kõik kindlasti ei mõtle ega tegutse nende maksimeerimise nimel. Selliste huvidega inimeste vahel kahtlemata tekib võimuvõitlus ja nii on arutul hulgal raamatuid ja filme ja sarju üles ehitatud paleeintriigidele, mida säärased inimtüübid esile kutsuvad. Ja need ongi samal põhjusel minu jaoks igavaks, miks olid igavad ka need visioonid tuleviku Tartust. Need tegelased lihtsalt ei haaranud kuidagi kaasa, ja kuritööd olid korralikult läbi mõtlemata ja lahti kirjutamata.
March 12, 2025
Täitsa lõbus lugemine. Nalja on rohkem, kui oled Tartu kultuuriskeene ja Eesti ulmeringkonnaga natukenegi tuttav. Sellised oma sõpradele tehtud jutud, kirjutatud keel põsee
October 25, 2024
Väga lõbus lugemine - mulle tundub, et valesti reklaamitakse, krimina, ning inimesed, kes ootavad midagi Melchiori-väärilist peavad pettuma. Aga alternatiiv-Tartu kirjeldused on vahvad ja kultuuriasutuste suhted väärivad lugemist. Kriminullid on puhtalt ettekääne olustikukirjeldusteks.
Eraldi kiidaksin viimase jutu peategelast - ometi on üks nais-minajutustaja kirjeldatud nii, et ta on oma kiiksudega inimene, kelle sugu ilmneb ainult marginaalsetest detailidest. Taipasin, et jutustaja polegi mees, alles loo kuuendal leheküljel, kui ta midagi käekotti pistab. Pealegi on ta 50-aastane ning jätkuvalt kena ja tegus.
Eraldi kiidaksin viimase jutu peategelast - ometi on üks nais-minajutustaja kirjeldatud nii, et ta on oma kiiksudega inimene, kelle sugu ilmneb ainult marginaalsetest detailidest. Taipasin, et jutustaja polegi mees, alles loo kuuendal leheküljel, kui ta midagi käekotti pistab. Pealegi on ta 50-aastane ning jätkuvalt kena ja tegus.
March 26, 2024
Kogumik koosnes kahest jutukesest ja ühest pikemast loost. Atmosfäär oli kõigil sarnane ja sobisid stiililt ühte raamatusse.
Samas olid üksteiseses siiski eristuvad, et eraldi kommenteerida. Kokkuvõtvalt ei saa öelda, et rahule jäin, selline keskpärane "eesti ulme", aga päris kahte ei tahaks hinnaguks panna, sest siiski oli asju mis mulle meeldisin. Peab kolmega leppima. Peamiselt vist põhjusel, et ma olen üldiselt suur French ja Koulu seeria fänn.
Mõrv Ulmeühingu aastakoosolekul
Esimeses loos jäi mõrv pigem tagaplaanile. Mõrvamüsteerium oli kohati suht samm-sammult asjade avastamise lugu, kus suurt holmsilikke geniaalseid tähelepanekuid silma ei jäänud.
Esiplaanil oli suurelt ja värvikalt meta - mis oleks kui ulmeühingust saaks aja jooksul kõige prestiižem asutus? Ulmelugejana, eks mullegi meeldib unistada ja mõtiskleda tuleviku olukordade üle, mis vahest suurema tähelepanu all jätavad farsiliku mulje. Sellepärast ei saa otseselt kurta kuidas Hargla viiteid tegi kui oluline eesti ulme kogukond tulevikus on. Kuna vahest sirvin Reaktorit, siis mingi ülevaade mul ulmikute tegevustest on ning jäi mulje et lugu on pigem ulmekogukonnale endale kui laialdasemale sihtgrupile. Ning tundus enesetähtsustamise ja circlejerkina. Oma kogukonnale kirjutatuna oleks 5/5 kvaliteetne pasapostitus (siin ma ei mõtle seda sõna solvangu vaid ülima kiitusena), aga kõrvalseisjale pigem 3/5, sest jättis liiga ülbe mulje.
Lisamärkusena, jäi segaseks loo ajastu, sest tegevus toimus justkui tulevikus aga kõik kasutasid vanaaegset kõnapruuki. Meenutas tugevasti French ja Koulu raamatuid, ainult et antud olustikus tundus see veider.
Hoolimata muudest etteheidetest mulle viimase lehekülje lubadused ja toon meeldis.
Mõrv „Reaktori“ toimetuses
Seda ei saagi krimkaks lugeda, sest selles loos seda polnud. Pigem oli põhjus kirjutada erinevaid lühikokkuvõtteid nilbetest lugudest. Millest mõni siiski pani muigama oma totruse tõttu.
Läheb samasse kategooriasse nagu eelnev jutt, ainult et eelmises oli krimka osa ka sees ning oli üleüldse terviklikum. Ei jäänud kuidagi rahule sellega.
Mõrv Ulmeühingu aastakoosolekul
Taustmaailm on jabur, nagu ka eelnevates lugudes. Üldiselt need jaburused sobisid hästi French ja Koulu muinas Maavalda, aga justkui päris-maailma lähituleviku suspension of disbelief saab tugevalt kannatada, kui miski on selles veidres olustikus omakorda veel teisiti veider. Näiteks linnatänaval kalja müük, mis on pigem midagi minevikku jäänud.
Loos endas jäi häirima Lõunakeskuses käimine, mis jättis mulje, et miks seda seika sinna vaja oli. Tundus et oli vahele surutud ainult sellepärast et Lõunakeskuse vaatenurka juurde tuua enne kui kogu lugu kokku võetakse. Aga kuidas Laura õigel ajal õigesse kohta jõudis ja mis otsuseid ta seal vastu võttis? Püüdmine nendest otsustest arusaada tõmbas loost tugevalt välja. Võib-olla mäletan seda kõige tugevamalt sest see oli raamatus viimane osa enne lõpplahendust.
Müsteerium ise oli huvitav ja lõpplahendus oli ka klassikaline krimka. Kolmest loost oli kõige tugevam, tõenäoliselt pikkus aitas kaasa.
Samas olid üksteiseses siiski eristuvad, et eraldi kommenteerida. Kokkuvõtvalt ei saa öelda, et rahule jäin, selline keskpärane "eesti ulme", aga päris kahte ei tahaks hinnaguks panna, sest siiski oli asju mis mulle meeldisin. Peab kolmega leppima. Peamiselt vist põhjusel, et ma olen üldiselt suur French ja Koulu seeria fänn.
Mõrv Ulmeühingu aastakoosolekul
Esimeses loos jäi mõrv pigem tagaplaanile. Mõrvamüsteerium oli kohati suht samm-sammult asjade avastamise lugu, kus suurt holmsilikke geniaalseid tähelepanekuid silma ei jäänud.
Esiplaanil oli suurelt ja värvikalt meta - mis oleks kui ulmeühingust saaks aja jooksul kõige prestiižem asutus? Ulmelugejana, eks mullegi meeldib unistada ja mõtiskleda tuleviku olukordade üle, mis vahest suurema tähelepanu all jätavad farsiliku mulje. Sellepärast ei saa otseselt kurta kuidas Hargla viiteid tegi kui oluline eesti ulme kogukond tulevikus on. Kuna vahest sirvin Reaktorit, siis mingi ülevaade mul ulmikute tegevustest on ning jäi mulje et lugu on pigem ulmekogukonnale endale kui laialdasemale sihtgrupile. Ning tundus enesetähtsustamise ja circlejerkina. Oma kogukonnale kirjutatuna oleks 5/5 kvaliteetne pasapostitus (siin ma ei mõtle seda sõna solvangu vaid ülima kiitusena), aga kõrvalseisjale pigem 3/5, sest jättis liiga ülbe mulje.
Lisamärkusena, jäi segaseks loo ajastu, sest tegevus toimus justkui tulevikus aga kõik kasutasid vanaaegset kõnapruuki. Meenutas tugevasti French ja Koulu raamatuid, ainult et antud olustikus tundus see veider.
Hoolimata muudest etteheidetest mulle viimase lehekülje lubadused ja toon meeldis.
Mõrv „Reaktori“ toimetuses
Seda ei saagi krimkaks lugeda, sest selles loos seda polnud. Pigem oli põhjus kirjutada erinevaid lühikokkuvõtteid nilbetest lugudest. Millest mõni siiski pani muigama oma totruse tõttu.
Läheb samasse kategooriasse nagu eelnev jutt, ainult et eelmises oli krimka osa ka sees ning oli üleüldse terviklikum. Ei jäänud kuidagi rahule sellega.
Mõrv Ulmeühingu aastakoosolekul
Taustmaailm on jabur, nagu ka eelnevates lugudes. Üldiselt need jaburused sobisid hästi French ja Koulu muinas Maavalda, aga justkui päris-maailma lähituleviku suspension of disbelief saab tugevalt kannatada, kui miski on selles veidres olustikus omakorda veel teisiti veider. Näiteks linnatänaval kalja müük, mis on pigem midagi minevikku jäänud.
Loos endas jäi häirima Lõunakeskuses käimine, mis jättis mulje, et miks seda seika sinna vaja oli. Tundus et oli vahele surutud ainult sellepärast et Lõunakeskuse vaatenurka juurde tuua enne kui kogu lugu kokku võetakse. Aga kuidas Laura õigel ajal õigesse kohta jõudis ja mis otsuseid ta seal vastu võttis? Püüdmine nendest otsustest arusaada tõmbas loost tugevalt välja. Võib-olla mäletan seda kõige tugevamalt sest see oli raamatus viimane osa enne lõpplahendust.
Müsteerium ise oli huvitav ja lõpplahendus oli ka klassikaline krimka. Kolmest loost oli kõige tugevam, tõenäoliselt pikkus aitas kaasa.
September 11, 2023
Ma ei ole kunagi Tartu mänguasjamuuseumis käinud. Nüüd väga tahaks. Peale selle raamatu lugemist vaataksin seal Kunksmoori ja Välek Vibulast kohe hoopis teise pilguga.
Mõistan, et lugejal, kes Tartut absoluutselt ei tunne, jääb pool mõnu nendest lugudest saamata. Mina natuke ikka tunnen ning mõnulesin väga...
Mõistan, et lugejal, kes Tartut absoluutselt ei tunne, jääb pool mõnu nendest lugudest saamata. Mina natuke ikka tunnen ning mõnulesin väga...
June 27, 2023
Minu arvamuse leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...
January 20, 2024
Alternatiivne Tartu on 5/5, aga lood ise kahjuks 2/5.
May 29, 2024
Hahahhahah. Oi jah :D Amüsantne, sensatsiooniline, sure surnuks kui lõbustav :D
Ühesõnaga ma saan täitsa aru, miks tema keskmine hinne Goodreadsis on seal 3 kanti :D See on vääääga kaugel sellest mida inimesed ilmselt oodanud olid, kui nad lugesid tagumist teksti, nägid kaanepilti ja lugesid autori nime :D Üsna tüng ma ütleks, ikka korralik :D
Ehk mulle tundub, et see on selline raamat mis on pisut nagu nišikas – kui oled Tartust (või selle lähedalt), tead siinseid olusid-kohti või tunned ulmeringkonda, on sul lugeda lõbus ja tore, kui ei siis noh võib tunduda imelik ja ebahuvitav ning arusaamatu.
Autor on ikka mõnuga kasutanud igasugust nimede väänamist ja lasknud fantaasial lennata, kallanud kogu kupatuse üle sellise irooniaga, et seda on võimatu mitte näha ning sealjuures hoidnud üleval ka põnevust. Et see kuritegevus on neis „krimilugudes” küll üsna kõrvaline asi, aur läheb rohkem ikka suhetele, suhtumistele, ülevõllitamisele jne.
Aga jookseb mõnusalt ja kiiresti see sulg, naerda sain, muie oli suunurgas kogu aeg ja see rõhutatult võõrsõnu ja kohatist kantseliiti tögav ja üldist ülepaisutatust täis keel, see oli ikka omaette elamus :D
August 29, 2025
tore lihtne puhkus ajule (aga whodunnitist tahaks natuke rohkem PINGET)
December 17, 2025
Enam meeldejääv on vindiga lähenemine ulmekirjanduse valdkonnale.
June 2, 2024
see oli päris mõnus andmine ju! mind sugugi ei huvitanud neis lugudes, kes oli mõrtsuk, aga täiega nautisin seda maailma, kus kõik toimus - alternatiiv-Tartu mingis tulevikus, kus Tammelinn on jubedaim slumm, rikkurid ehitavad oma majad Supilinna, õlletehase juures Karlovasse viib tramm, kaubahalli vastu on kerkinud hiiglaslik ülikooli semiootikahoone ja Lõunakeskus ähvardab kogu linna üle võtta.
pool huumorit läks mul kindlasti üle pea seoses sellega, et ma ise selle sajandi Tartut enam väga ei tunne. ja siis oli siin veel kõvasti nalja eesti ulmekirjandusskene üle, millest mu arusaam ka pigem udusevõitu on. aga kujutan ette, kuidas Hargla lustis, kirjutades neid lühikokkuvõtteid võimalikest Erektori lugudest, igaühel kenasti autor juures.
pool huumorit läks mul kindlasti üle pea seoses sellega, et ma ise selle sajandi Tartut enam väga ei tunne. ja siis oli siin veel kõvasti nalja eesti ulmekirjandusskene üle, millest mu arusaam ka pigem udusevõitu on. aga kujutan ette, kuidas Hargla lustis, kirjutades neid lühikokkuvõtteid võimalikest Erektori lugudest, igaühel kenasti autor juures.
June 24, 2023
Kolm mõnusat krimilugu Tartust, mis kusagil ja kunagi siin ajas ja ruumis on ehk olemas. Maailm, kus Lõunakeskuse ja Tartu muuseumide vahel käib turf war, maailm, kus "Reaktori" toimetusel on "Tasku" hoones terve oma tiib jne.
"Leelo Laheots selgitas, et mõned neist liigituksid teoreetiliselt body-horror'iks, slasher'iks, splatter'iks, aga kirjutada need autorid ei mõista, pigem on nad oma haigusi välja elanud, ja eks seda tunnistavad ka pealkirjad - "Nekrofiili nikupidu", "Tulnukate lõbumaja turvamehe mälestused", "Mina, minu pere, kits ja muud loomad", "Pepupoiste külakuhi", "Millest sa järeldad, et sinu naisel on kahes kohas hambad", "Kuidas kuningas Kuu peale nikkus", "Enese sees ja järel", "Menstrueerivad vampiirid", "Tarzan ja gei" ja nii edasi.
"Leelo Laheots selgitas, et mõned neist liigituksid teoreetiliselt body-horror'iks, slasher'iks, splatter'iks, aga kirjutada need autorid ei mõista, pigem on nad oma haigusi välja elanud, ja eks seda tunnistavad ka pealkirjad - "Nekrofiili nikupidu", "Tulnukate lõbumaja turvamehe mälestused", "Mina, minu pere, kits ja muud loomad", "Pepupoiste külakuhi", "Millest sa järeldad, et sinu naisel on kahes kohas hambad", "Kuidas kuningas Kuu peale nikkus", "Enese sees ja järel", "Menstrueerivad vampiirid", "Tarzan ja gei" ja nii edasi.
Read
July 7, 2025Hargla on mõtteliselt tagasi Frenchi ja Koulu radadel - ka siinsetes juttudes on loodud tore suursugune Tartu, kus ma väga hea meelega elaks. Mõrvad olid pigem väike ja mitte liiga oluline ajend, et kõiki neid sekeldusi, inimesi ja kohti kirjeldada. Ja ongi kogu lugu. Esimene lugu lõppes järsult, ma oleks veel lugenud. Teine oli üldse natuke arusaamatu, pigem tundus nagu erektori-fantaasiate realiseerimise põhjus. Kolmas oli täitsa paras. Keelelise stiili osas oleks tahtnud vähem juhuslikke konarlusi. Aga lõppkokkuvõttes pole oluline, juttudes loodud Tartu, igasugused vihjed ja naljakad sekeldused on hea kerge ja lõbus maiuspala Tartu-fännidele (teate küll, lõputu nostalgia elu parimate aastate teemal).
June 14, 2023
Hargla on selline kirjanik, kes laob legoklotse. Selles pole midagi hullu, päris palju (ulme)kirjanikke laob neid klotse. Halb on see, kui traagelniidid ja vuugivahed paistma jäävad. Sitematel kirjanikel kohe väga. Hargla juures jääb ka.. kuidagi.. mingi selline aimdus sisse. Aga ikkagi on need kolm lugu täitsa pöörased. Onu on end mõnuga välja elanud. French ja Koulu on ületatud. Kolmas lugu, kõige pikem, on ühtlasi ka parim.
September 18, 2023
Kolm mõrvalugu Tartust. Kõikidele kirjandus ühingutele on vinti peale keeratud. Nendest on saanud KaPo laadsed üksused. Esimese mõrva puhul toimub tegevus ulmeliidu aastakonvesrentsil. Teisel puhul ulme kirjanduse publitseerija juures. Mõrv mänguasjamuuseumis oli neist kolmest kõige huvitavam. Seal on põimunud erinevate kirjandus ühingute salaagendid ja üks neist tapetakse. Tegelikult oli kõige taga soov rikastuda nukufilmi nukkude arvelt. Jälgede eksitamiseks oli vajalik ka mõrv.
March 28, 2025
Esimesed kaks lugu ei ole otseselt kriminaallood - eelkõige on tegemist lihtsalt läbiva joonega, mille ümber on ehitatud palju huumorit sisaldav Eesti ulmekirjanduse ja "päris" kirjanduse maastiku ülevaade ja vastuolude kujutamine.
Teises ehk Reaktori jutus toob Hargla lisaks välja mitmeid ideid, mida võiks uute juttude loomisel aluseks võtta.
Kolmas jutt süveneb Tartu grupeeringute jõujoontesse. Siin saab juba uurijaga kaasa mõelda, et kes siis ikkagi Välek Vibulase filminuku ära röövis.
Teises ehk Reaktori jutus toob Hargla lisaks välja mitmeid ideid, mida võiks uute juttude loomisel aluseks võtta.
Kolmas jutt süveneb Tartu grupeeringute jõujoontesse. Siin saab juba uurijaga kaasa mõelda, et kes siis ikkagi Välek Vibulase filminuku ära röövis.
November 8, 2023
Kuna Hargla apteekri tegemised on mulle väga meeldinud, siis ootasin seda kaasa haaramise tunnet ka Kriminaalse raamatukogu sarja esimesest raamatust. Ulmega läbisaamine pole mul just kõige parem, aga paraku need kaks jutustust ja üks lühiromaan minu jaoks just seda olid. Kirjaniku sõnul on tegemist karmi realsusega Eesti kirjandusilmas. Eks see jääb iga lugeja otsustada...
This entire review has been hidden because of spoilers.
October 5, 2023
Tartlasena hindaks 4,5 tärnikest kuna on palju äratundmist ning on hea lõbus ja ladus lugemine.
Mittetartlasena pakuks 2, vbolla 3 tärnikest, kuna jääks võõraks. Vbolla mõjuks siiski ajaviite-ulmelugudena täitsa hästi.
Seega keskmisekks kokku 3.
Mittetartlasena pakuks 2, vbolla 3 tärnikest, kuna jääks võõraks. Vbolla mõjuks siiski ajaviite-ulmelugudena täitsa hästi.
Seega keskmisekks kokku 3.
November 27, 2023
Lood on justkui mõistu kirjutatud või tundusid kohati paroodiana mulle teadmata kontekstis. Hästi meeldis Tartu kujutamine ulmelises vaates.
https://pilleraamatujakassiga.blogspo...
https://pilleraamatujakassiga.blogspo...
November 27, 2023
Olen Harglalt lugenud Melchiori lugusid ja “Raudrästiku aega”. Tema ulmekaid lugenud pole, selles raamatus on siis ulme ja krimi kokku pandud. Tegevus toimub tuleviku Tartus, kus kultuuriasutused on omaette sündikaat ja kultuuris liiguvad suured rahad.
Siiski meeldivad Melchiori lood mulle rohkem.
Siiski meeldivad Melchiori lood mulle rohkem.
December 21, 2025
3.5 Eesti krimi valdkonnas. Minu jaoks tapab raamatu voolu ja põnevust kohati autori soov kogu seda omaloodud maailma liigdetailselt kirjeldada. Samas muuseumid versus Lõunakeskuse maffia on muidugi võluv 😊
June 28, 2023
Mänguasjamuuseumi lugu oli päris hea, Ulmeühingu oma ka täitsa, aga Reaktor jäi millegipärast veidi vedelaks.
July 18, 2023
Täitsa nauditav ajaviide. Paras ühe päevaga läbi lugeda, järgmiseks päevaks unustada ... ja siis loodetavasti sõbrale kinkida, sest 20+ eurot sellise vihiku eest on naeruväärne nõudmine.
July 28, 2023
Väga humoorikas ja kaasahaarav lugemine, Frenchi ja Koulu austajatele kindlasti köitev. Ainult kolm lugu jäi väheseks, loodetavasti on tulemas lisa.
August 18, 2023
No võtke näiteks Tartu - väike puust linn.... (ptui), kriminull.
July 16, 2024
Mõnikord on eriti hea lugeda Eestis toimuvat krimi. Ja lausa Tartu linnas, kus sõidab tramm. :)
Mulle meeldisid need veidi sarkastlised lood.
Mulle meeldisid need veidi sarkastlised lood.
Displaying 1 - 30 of 33 reviews