What do you think?
Rate this book
Libainimesed. Härjapõlvlaste kaitseala
Ameerika ulmekirjanduse klassiku Clifford D. Simaki kaks romaani viivad lugeja põnevasse fantaasiavalda.
«Libainimestes» on Maa-asukad vastamisi tundmatu tsivilisatsiooni esindajatega, kes, kasutades inimeste loodud omandiseadusi, ostavad Maa ära, määrates inimsoo väljasuremisele. Ärapidise olukorra läbi kujutab autor inimeste hüvanguks loodud seaduste inimvaenulikku olemust.
«Härjapõlvlaste kaitsealasse» on kätketud hoiatav sõnum: hoida ja kaitsta minevikku, sest tuleb aeg, mil tänane päev on samuti möödanik. On asju, millele inimmõistus ei suuda veel seletust anda, see aga ei tähenda, et neid poleks vaja tuleviku tarvis alal hoida.
«Libainimestes» on Maa-asukad vastamisi tundmatu tsivilisatsiooni esindajatega, kes, kasutades inimeste loodud omandiseadusi, ostavad Maa ära, määrates inimsoo väljasuremisele. Ärapidise olukorra läbi kujutab autor inimeste hüvanguks loodud seaduste inimvaenulikku olemust.
«Härjapõlvlaste kaitsealasse» on kätketud hoiatav sõnum: hoida ja kaitsta minevikku, sest tuleb aeg, mil tänane päev on samuti möödanik. On asju, millele inimmõistus ei suuda veel seletust anda, see aga ei tähenda, et neid poleks vaja tuleviku tarvis alal hoida.
- GenresScience Fiction
320 pages, Hardcover
First published January 1, 1989
3 people are currently reading
22 people want to read
About the author
Clifford D. Simak
969 books1,060 followers"He was honored by fans with three Hugo awards and by colleagues with one Nebula award and was named the third Grand Master by the Science Fiction and Fantasy Writers of America (SFWA) in 1977." (Wikipedia)
See http://en.wikipedia.org/wiki/Clifford...
See http://en.wikipedia.org/wiki/Clifford...
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 7 of 7 reviews
October 2, 2024
Raamatu esimene lugu „Libainimesed“ on üsna originaalse süžeega. Nimelt otsustavad keeglikuulikujulised tulnukad, et müüvad Maa, selle teistest selgesti eristuva, nunnu ja rohelise planeedi, kuurortplaneediks mõnele ju jõukale võõrliigile. Sest miks mitte. Ainult, et enne peaks seda korrastama, inimestest lahti saama. No umbes nagu kantud kasuka kirbutõrje enne taaskasutusse viimist vm.
Keeglikuulid trehvas olema erakordselt arukas liik. Sõda nad vist ei viitsinud, see rikuks kauba (planeedi) välimuse (ma arvan, Simak seda ei täpsustanud). Tulnukad süvenesid inimühiskonna toimimismehhanismidesse ja avastasid seadused. „Oi kui hea raamat!“ rõõmustasid keeglikuulid. Ja ma saan neist aru, mulle ka seadused meeldivad, seal on ju kõik kirjas! Mh see, kuidas käituda juhul, kui tekib soov omandada võõras asi. Ja kui sa toimetad seaduse järgi, ei saa keegi öelda, et et sa toimid valesti. Nii asusid tulnukad planeeti ära ostma, üks tükike maad teise järel. Inimene on ju nõus kõik maha müüma, küsimus on üksnes hinnas ja raha puudust keeglikuulidel ei olnud. Ja sellest on raamatus küll lühidalt, kuid mida teeb liik, kellel enam kusagil olla ei ole, loomulikult – sureb välja. Ju nii see olekski läinud, kui mitte üks pisut napsune ajakirjanik ja inimestele skunkse eelistav olmejoodik.
Pööraselt naljakas lugu ja seda saab hinnata mitmeti. Võiks viriseda selle üle, et Simakil puudub adekvaatne ettekujutus sellest, kuidas majanduses asjad käivad. Siin ja seal saaks panna näpu loogikaveale ja süüdistada selles, et mõned tegelased, nt rääkiv koer, on kirjutatud loosse puhtalt pulli pärast. Võiks veel nii mõndagi, Simaks ei ole ka teab mis sõnameister, mu meelest. Kuid milleks. Lugu on lõbus. Veidravõitu detektiiv, kus kuritegu esmapilgul polegi, kuid saladuse jälile on vaja tingimata jõuda. Peategelane kobab pimeduses läbi mitmete peaaegu, et unenäoliste olukorda ja seda on põnev jälgida. Mõte ahastusest meeleheitel olevatest „Aga kõik on seaduslik!“ ameeriklastest (ja veel seitsmekümnendatel!) on naljakas ja eriti naljakas on loo lõpp, kus tulnukad võidetakse eriti debiilsel moel. Naljakas on ka see, kui peategelasele on juba selge, mis toimub – tulnukad kavatsevad planeedi üle võtta, kuid peategelane ei tea, kellele sellest rääkida – mitte keegi ju ei usuks! Aga kui selle uudise tooks teile rääkiv koer, teeks see asja paremaks? Mõttes, usutavamaks? Naljakas on Simaki või Simaki tegelaste (ma selles ei ole kindel) usk senaatori kõikvõimsusesse jne. Mulle väga meeldis ja kui vahetult lugemise järel meeldis mulle „Härjapõlvlaste kaitseala“ rohkem, siis tagasi mõeldes on „Libainimesed“ ikkagi parem.
„Härjapõlvlaste kaitseala“ on veel pöörasem. Tegevus toimub Maal, mis on nüüd omamoodi teaduskeskus ning loo peategelane on kuivavõtu professor Maxvell, kes naastes Maale ebaõnnestunud ekspeditsioonilt avastab, et … ta on juba naasenud, surnud ja mahagi maetud. Ehk teemaks on teisikud ja ajas rändamine (Maal eksisteerib ajas rändamisega tegelev Aja Kolledž), kuid seda üksnes alguses. Edasi tulevad tulnukad, palju erinevaid, nad külastavad Maal asuvaid teadusasutusi küll lektorite, küll muidu külalistena, konverentsid jm, et ikka kontakte luua ja koostööd arendada. Mh ja mingi hetk tundub, et see on loo peamine teema, soovitakse vahetada (või müüa) kahe universumi poolt viiesaja miljardi aasta jooksul kogutud andmeid ning tahtjaid andmeid enda valdusesse saada on mitu. Kuid loo edenedes jääb see kõik kuidagi tahaplaanile ja lavale astuvad hoopis muinasjutulisemad tegelased. Ja keda kõike seal siis ei ole! Tantsivad haldjad ja puskarit ajavad härjapõlvlased, amneesiat põdevad vaimud ja kibuvitsapõõsas surevad tumedad jõud teispoolsusest. Pooltehislik mõõkhambuline tiiger ja ehtne draakon. Kultuuritegelasi mitmest sajandist (Shakespeare, kes kohtub oma vaimuga ja Lambert) ja kindlasti keegi veel. Isegi üks naine on, kelle peamiseks autori poolt välja toodud omaduseks on oskus ilmekalt silmi pööritada ja jonnakalt huuli torutada. Pöördeid tuleb üha juurde, lugedes on koguaeg lõbus, kuid tagasi mõeldes … et millest see kõik, päriselt selgust pigem ei ole. On mitmeid õpetlike momente ja kohutavalt palju huvitavaid ideid. Kokkuvõttes mulle tundub, et autoril oli fantaasiat rohkem, kui pealehakkamist kõik välja mõeldud tegevusliinid lõpuni läbi mõelda ning omavahel siduda … Või siis läks minul kohati üle pea lihtsalt. Aga igav ei olnud hetkekski.
Internet ütleb, et „Härjapõlvlaste kaitseala“ on veel selles mõttes eriline lugu, et Simak seob siin teadusulme fantaasiakirjandusega viisil, nagu seda keegi teine varem teinud ei ole. Siinkohal ma lihtsalt usun interneti.
Raamat on kahevärviline, fantaasiaküllased pildid sinisega on teinud Bella Grodinski.
Mulle tundub Simak tore eelkõige vist oma usu eest inimkonda. Mu meelest on paljude tema raamatute taga ikka jälle see mõte, et inimkond on ikkagi väga noor ja et ikka veel on, mille poole püüelda. Nt et jõu demonstreerimine ei peaks olema esimene valik mistahes konfliktsituatsioonide lahendamisel, on ka teisi mooduseid, mh intellektuaalseid. Ja siis veel sallivusest (mh liigiülesest) ja vajaduses pärandit hoida jn. No, Simaki usk inimkonda on ikka hoopis suurem kui nt minu oma, aga armas ikkagi.
Keeglikuulid trehvas olema erakordselt arukas liik. Sõda nad vist ei viitsinud, see rikuks kauba (planeedi) välimuse (ma arvan, Simak seda ei täpsustanud). Tulnukad süvenesid inimühiskonna toimimismehhanismidesse ja avastasid seadused. „Oi kui hea raamat!“ rõõmustasid keeglikuulid. Ja ma saan neist aru, mulle ka seadused meeldivad, seal on ju kõik kirjas! Mh see, kuidas käituda juhul, kui tekib soov omandada võõras asi. Ja kui sa toimetad seaduse järgi, ei saa keegi öelda, et et sa toimid valesti. Nii asusid tulnukad planeeti ära ostma, üks tükike maad teise järel. Inimene on ju nõus kõik maha müüma, küsimus on üksnes hinnas ja raha puudust keeglikuulidel ei olnud. Ja sellest on raamatus küll lühidalt, kuid mida teeb liik, kellel enam kusagil olla ei ole, loomulikult – sureb välja. Ju nii see olekski läinud, kui mitte üks pisut napsune ajakirjanik ja inimestele skunkse eelistav olmejoodik.
Pööraselt naljakas lugu ja seda saab hinnata mitmeti. Võiks viriseda selle üle, et Simakil puudub adekvaatne ettekujutus sellest, kuidas majanduses asjad käivad. Siin ja seal saaks panna näpu loogikaveale ja süüdistada selles, et mõned tegelased, nt rääkiv koer, on kirjutatud loosse puhtalt pulli pärast. Võiks veel nii mõndagi, Simaks ei ole ka teab mis sõnameister, mu meelest. Kuid milleks. Lugu on lõbus. Veidravõitu detektiiv, kus kuritegu esmapilgul polegi, kuid saladuse jälile on vaja tingimata jõuda. Peategelane kobab pimeduses läbi mitmete peaaegu, et unenäoliste olukorda ja seda on põnev jälgida. Mõte ahastusest meeleheitel olevatest „Aga kõik on seaduslik!“ ameeriklastest (ja veel seitsmekümnendatel!) on naljakas ja eriti naljakas on loo lõpp, kus tulnukad võidetakse eriti debiilsel moel. Naljakas on ka see, kui peategelasele on juba selge, mis toimub – tulnukad kavatsevad planeedi üle võtta, kuid peategelane ei tea, kellele sellest rääkida – mitte keegi ju ei usuks! Aga kui selle uudise tooks teile rääkiv koer, teeks see asja paremaks? Mõttes, usutavamaks? Naljakas on Simaki või Simaki tegelaste (ma selles ei ole kindel) usk senaatori kõikvõimsusesse jne. Mulle väga meeldis ja kui vahetult lugemise järel meeldis mulle „Härjapõlvlaste kaitseala“ rohkem, siis tagasi mõeldes on „Libainimesed“ ikkagi parem.
„Härjapõlvlaste kaitseala“ on veel pöörasem. Tegevus toimub Maal, mis on nüüd omamoodi teaduskeskus ning loo peategelane on kuivavõtu professor Maxvell, kes naastes Maale ebaõnnestunud ekspeditsioonilt avastab, et … ta on juba naasenud, surnud ja mahagi maetud. Ehk teemaks on teisikud ja ajas rändamine (Maal eksisteerib ajas rändamisega tegelev Aja Kolledž), kuid seda üksnes alguses. Edasi tulevad tulnukad, palju erinevaid, nad külastavad Maal asuvaid teadusasutusi küll lektorite, küll muidu külalistena, konverentsid jm, et ikka kontakte luua ja koostööd arendada. Mh ja mingi hetk tundub, et see on loo peamine teema, soovitakse vahetada (või müüa) kahe universumi poolt viiesaja miljardi aasta jooksul kogutud andmeid ning tahtjaid andmeid enda valdusesse saada on mitu. Kuid loo edenedes jääb see kõik kuidagi tahaplaanile ja lavale astuvad hoopis muinasjutulisemad tegelased. Ja keda kõike seal siis ei ole! Tantsivad haldjad ja puskarit ajavad härjapõlvlased, amneesiat põdevad vaimud ja kibuvitsapõõsas surevad tumedad jõud teispoolsusest. Pooltehislik mõõkhambuline tiiger ja ehtne draakon. Kultuuritegelasi mitmest sajandist (Shakespeare, kes kohtub oma vaimuga ja Lambert) ja kindlasti keegi veel. Isegi üks naine on, kelle peamiseks autori poolt välja toodud omaduseks on oskus ilmekalt silmi pööritada ja jonnakalt huuli torutada. Pöördeid tuleb üha juurde, lugedes on koguaeg lõbus, kuid tagasi mõeldes … et millest see kõik, päriselt selgust pigem ei ole. On mitmeid õpetlike momente ja kohutavalt palju huvitavaid ideid. Kokkuvõttes mulle tundub, et autoril oli fantaasiat rohkem, kui pealehakkamist kõik välja mõeldud tegevusliinid lõpuni läbi mõelda ning omavahel siduda … Või siis läks minul kohati üle pea lihtsalt. Aga igav ei olnud hetkekski.
Internet ütleb, et „Härjapõlvlaste kaitseala“ on veel selles mõttes eriline lugu, et Simak seob siin teadusulme fantaasiakirjandusega viisil, nagu seda keegi teine varem teinud ei ole. Siinkohal ma lihtsalt usun interneti.
Raamat on kahevärviline, fantaasiaküllased pildid sinisega on teinud Bella Grodinski.
Mulle tundub Simak tore eelkõige vist oma usu eest inimkonda. Mu meelest on paljude tema raamatute taga ikka jälle see mõte, et inimkond on ikkagi väga noor ja et ikka veel on, mille poole püüelda. Nt et jõu demonstreerimine ei peaks olema esimene valik mistahes konfliktsituatsioonide lahendamisel, on ka teisi mooduseid, mh intellektuaalseid. Ja siis veel sallivusest (mh liigiülesest) ja vajaduses pärandit hoida jn. No, Simaki usk inimkonda on ikka hoopis suurem kui nt minu oma, aga armas ikkagi.
December 7, 2024
See raamat on juba 35 aastat olnud mu raamaturiiulis, aga lugemiseni jõudsin alles nüüd ja tegelikult ei teagi, kas nooremana oleksin mõistnud kõiki neid erinevaid juttude allegooriaid. Härjapõlvalste kaitseala oli kindlasti minu jaoks teose tugevam pool, mitmekülgne maailma loome ning fantaasia ja teadusulme miksimine töötas väga hästi. Libainimeste puhul aga oli tekst kohati liiga abstraktne ja uimane ning tunudus ka hajahambast tükk maad puretum.
September 22, 2024
ma ju olen seda raamatut elus päris palju kordi lugenud, Goodreads teab, et viimati seitse aastat tagasi näiteks. ja arvasin, et tean seda härjapõlvlaste kaitseala lugu päris hästi ("Libainimesi" seekord üle ei lugenud). aga tuleb välja, et ma olen vist ainult lugenud neid osi, kus härjapõlvlased õlut või neandertallane ja vaim puskarit joovad, igatahes ei tule päris suur ports ülejäänust üldse nagu ülemäära tuttav ette :)
no ja kui ma nüüd ausalt ütlen, on Simaki sära (või noh. hubane hõõgumine on selle kohta ehk õigem öelda) mu jaoks aastatega veidi tuhmunud, sest olles ta raamatuid päris palju lugenud, hakkan aru saama, et nad on kõik üpris sarnased ja tihtipeale ka süžee mõttes hõredavõitu. ja mingid dünaamikad seal hakkavad üksjagu ära tüütama nii tihti kordudes.
lugesin ausõna korralikult ja mõttega seekord, aga ikkagi vist tuleb tunnistada, et ma päriselt ei suutnud jälgida seda äriskeemi seal... et kes kellele mida mille eest müüa üritas ja kes kellel nahka üle kõrvade tõmmata tahtis ja miks just täpselt. okei, et veerejad olid pahad, aga samas olid nad nagu ka mingid vaesed kannatajad... oot, aga kas seal siis seletati ära, kus need veerejad vahepealsed aastatuhanded olid ja kuidas sinna (kus nad olid) said?
näiteks. ühesõnaga, selge ja meeles on mul lõpuks ikka see härjapõlvlaste õlletegu. noh ja see hubane tulevikuvisioon, kus Maa on asustatud põhiliset... ülikooli(de)ga? pole päriselt aru saada, mille najal neil majandus püsib, akadeemia rahaprobleemid igatahes ei ole ära kadunud. aga Simakile omaselt on kõik pigem pastoraalne ja härjapõlvlaste kaitseala kui kontseptsioon meeldib mulle endiselt väga.
no ja kui ma nüüd ausalt ütlen, on Simaki sära (või noh. hubane hõõgumine on selle kohta ehk õigem öelda) mu jaoks aastatega veidi tuhmunud, sest olles ta raamatuid päris palju lugenud, hakkan aru saama, et nad on kõik üpris sarnased ja tihtipeale ka süžee mõttes hõredavõitu. ja mingid dünaamikad seal hakkavad üksjagu ära tüütama nii tihti kordudes.
lugesin ausõna korralikult ja mõttega seekord, aga ikkagi vist tuleb tunnistada, et ma päriselt ei suutnud jälgida seda äriskeemi seal... et kes kellele mida mille eest müüa üritas ja kes kellel nahka üle kõrvade tõmmata tahtis ja miks just täpselt. okei, et veerejad olid pahad, aga samas olid nad nagu ka mingid vaesed kannatajad... oot, aga kas seal siis seletati ära, kus need veerejad vahepealsed aastatuhanded olid ja kuidas sinna (kus nad olid) said?
näiteks. ühesõnaga, selge ja meeles on mul lõpuks ikka see härjapõlvlaste õlletegu. noh ja see hubane tulevikuvisioon, kus Maa on asustatud põhiliset... ülikooli(de)ga? pole päriselt aru saada, mille najal neil majandus püsib, akadeemia rahaprobleemid igatahes ei ole ära kadunud. aga Simakile omaselt on kõik pigem pastoraalne ja härjapõlvlaste kaitseala kui kontseptsioon meeldib mulle endiselt väga.
December 17, 2017
Kirjanik, kes kirjutas 60ndatel ulmet nii, et see praegu kohatuna ei mõju, väärib sügavat lugupidamist.
June 10, 2021
Raske on numbriliselt hinnata raamatut, kuhu on kokku koondatud kaks eraldiseisvat juttu, Libainimestele tahaks panna 3 punkti ja Härjapõlvlaste kaitsealale 4. Lõpetasin just Mall Hiiemäe raamatu „Virumaa vanad vaimujutud“, kus samuti kõik need mardused ja haldjad eesti folklooris tegutsesid. Peale seda oli eriti tore mängida mõttega, et nad tõepoolest olemas olid – iidse tsivilisatsiooni poolt Maale saadetud ebaõnnestunud kolonisaatorid. Ja kes looduse toimimise kohta vähegi tähelepanekuid on teinud, sel on lihtne uskuda ka Simaki teooriat rasside vananemisest ja loomulikust hääbumisest. Eraldi peab kiitma „Härjapõlvlaste kaitseala“ kõrvaltegelasi: neandertallane Oop, William Shakespeare´i vaim, härjapõlvlane O´Toole oma oktoobriõllega, mardus, lohe jt tõid jutustusse hulga värvi juurde.
February 19, 2021
Kunagi ammustel aegadel lugesin kogumikku "Lilled Algernonile" ja seal oli Clifford D. Simaki kaks lühijuttu, "Suur eesõu" ning "Lõplik ravi", mis mulle väga meeldisid, eriti esimene nimetatutest. Samuti olin lugenud kunagi mitu korda Mirabilia sarjas ilmunud Simaki "Nagu õieke väljal", mis samuti enam-vähem meeldis, nüüd hiljuti, tõelises raamatupõuas lugesin neid asju uuesti ja kuna ma siiani ei tea, mille põhjal otsustada, millist raamatut järgmiseks osta (ressursid võimaldavad vähe), siis tuli mul idee vaadata netis üle "Lilled Algernonile" kogumiku ameeriklastest ulmeautorid. Leidsingi mingi lugejate hinnangu põhjal koostatud edetabeli ja võrreldes seda isiklike kogemustega, sain sealt terve rea ideid, kelle raamatuid "taga otsida". Üks oli siis Simak. Loomulikult hetkel Eestis ja eesti keeles midagi temalt ilmunut välja antud ei ole, kuid Raamatukoist leidsin siiski paar asja - "Libahundi printsiibi" ja "Libainimesed. Härjapõlvlaste kaitseala" (2 ühes raamat). Simaki parimateks peetavaid asju polnud ka Raamatukoist võtta, kuid muidu soovitan toda vanaraamatupoodi kõigile, e-pood ka olemas ja puha (mulle sobib eriti see e-variant ja samuti vanade raamatute hinnaklass). Samas on "Härjapõlvlaste kaitseala" (The Goblin Reservation) nimetatud üheks Simaki paremikku kuuluvaks, eesti keelde pannud Krista Kaer ja puha - kõlab ju nagu soovitus, eks ole! Aga pean ütlema, et minu jaoks ei olnud eriline elamus :( Tegelikult ütleksin kõigi nelja kohta (NÕV, LP, L ja HK), et pigem oli pettumus. Simaki fantaasia on muidugi vohav, kuid tegelased üheülbalised ja süžeeliinid naivistlikult lihtsakoelised. Mitte et lihtsusele oleks midagi ette heita, aga see on selline 12-aastastele sobiv lihtsus. Lubatud muret inimkonna arengute jms. pärast ei leidnud ma ühesti nimetatud teosest. Nii et, jah, võib-olla ma pigem ei soovitaks neid. Aga ma soovitan neid kahte lühijuttu "LA" kogumikust :) Ilmsesti kuna need ei ole piisavalt pikad, ei saa neil ka lõpud ära vajuda, selleks pole lihtsalt piisavalt mahtu :P
November 9, 2014
Libainimesed on seni loetud Simakist nõrgim, samas on mul lugemata need palverännakud ja vennaskonnad. Kaitseala jagab Linnaga teist kohta Vahejaama järel.
Displaying 1 - 7 of 7 reviews