Siit leiab 19 lugu, mis räägivad minevikust, olevikust ja tulevikust, niisamuti autoreid, kel kõik alles ees – noorim on seekord 15-aastane, vanima sünnist saab tänavu 125 aastat. Ülejäänud jäävad sinna vahepeale. On pärjatud lugusid, koostajate sõnul ka tugev sõgesektsioon; murdekeelt, kirjakeelt, kõnekeelt, ilukeelt – parim läbilõige meie kirjanduspinnasest. Boonusena saab teada, kes oleksid autorid siis, kui nad poleks kirjanikud ning mille alusel koostajad oma valikuid teevad.
Selleaastases kogumikus oli meeldejäävaid või köitvaid lugusid kuidagi vähem ja neid, mis tundusid lihtsalt lehele valatud sõnadena, natuke rohkem kui varasemates. Eks lugeda tasub ikka, juba nende mõne nauditava pärast.
Varasemate aastatega võrreldes ebaühtlasema tasemega, aga siiski hea läbilõige meie novellimaastiku seisust. Kolme novelli ei lugenudki lõpuni (üks neist jäi küll minu murdekeeleoskuse puudumise taha). Samas on väga nauditavaid novelle. Nii et lugege ikka, lihtsalt tuletage endale leebelt meelde, et on okei ka mõni lugu vahele jätta. Ääremärkusena tahan öelda, et kirjavahemärgid on olemas põhjusega ja ma ei kohane vist iial tekstidega, kus need tahtlikult puuduvad. Nagu mingi mõttevoog, mida on raske jälgida. Selline tekst liigub juba neuroloogide poolt hinnatava sõnasalati poole.