Kolmesilmse seitse päeva ; Tappa ussipoeg

by Boris Akunin, Борис Акунин, Veronika Einberg (Translator)

"Ühtäkki nägi ta oma hirmpikka elu enda ees otsekui lühikest nädalat: tööhakulise esmaspäevaga, noorkevadise teisipäevaga, mehise kolmapäevaga, tugeva neljapäevaga, küpse reedega, äikeselise laupäevaga ja vaikse, helge pühapäevaga..." Temast sõltub terve Moskva valvamine, korra jälgimine linnas, kuritegude uurimine. Tema tegeleb ühe kuritööga teise järel, aga lugeja silme ees rullub lahti mitte ainult rida vana Moskva Sherlock Holmesi uskumatuid seiklusi, vaid kogu seitsmeteistkümnes sajand oma sõdade, kavalate röövlite ja tuntud mässajatega.

367 pages, Paperback

Published April 6, 2023

About the author

Real name - Grigory Shalvovich Chkhartishvili (Russian: Борис Акунин; Georgian: გრიგორი შალვას ძე ჩხარტიშვილი; Аlso see Grigory Chkhartishvili, Григорий Чхартишвили), born in Tbilisi, Georgia, in 1956. Since 1958 he lives in Moscow. Writer and translator from Japanese. Author of crime stories set in tsarist Russia. In 1998 he made his debut with novel Azazel (to English readers known as The Winter Queen), where he created Erast Pietrovich Fandorin.
B. Akunin refers to Mikhail Alexandrovich Bakunin and Akuna, home name of Anna Akhmatova, Russian poet.
In September of 2000, Akunin was named Russian Writer of the Year and won the "Antibooker" prize in 2000 for his Erast Fandorin novel Coronation, or the last of the Romanovs.
Akunin also created crime-solving Orthodox nun, sister Pelagia, and literary genres.
His pseudonyms are Анатолий Брусникин and Анна Борисова. In some Dutch editions he is also known as Boris Akoenin.

Reviews

[Epp Petrone · Rating 5 out of 5]

Seda raamatut võib ilmselt muhekrimiks nimetada – see on kirjutatud nii muhedalt, kui 17. sajandi Venemaa olustik seda vähegi võimaldab! Näiteks hakkab uurijal kahju neiust, kes kuriteo talle üles tunnistas: „Lollikesel murtakse õlad katki, seljanahk pekstakse ribadeks. Ja kui ta seda jama temasse tulnud Saatanast edasi patrab, siis läheb veel nõiana tuleriidale kah...“ Nii et ta lööb käega ja jätabki saladuseks, kes mõrva sooritas. Tegelikke piinamisstseene raamatus pole, ähvardusi ja seaduseviiteid küll. Ajastu oli karm, aga Akunin oma kõnepruugis suudab selle kuidagi muhedamaks muuta.
Peategelane on Markeli nimeline... poiss, mees, vanamees. Esimeses loos on ta väga noor, viimases loos väga vana, elukaare jooksul jõuab ta vaeslapsest saada tsaari lähikonda, soosingu kaotada, kloostrikongis mädaneda, mungaks hakata ja ringiga (palverännuga) tagasi tulla selle kloostri juurde, kus ta lapsepõlv oli möödunud. Lood on omavahel seotud mitte ainult peategelase kaudu, korduvad ka mitmed motiiivid ja kõrvaltegelased, kordub peategelase püüd jumalat mõtestada ja Venemaast aru saada, Venemaa arengule kaasa aidata. (Akunin ise on tegelikult grusiin ja Venemaa korruptsiooni ja võimuvõitlustesse suhtub ilmselge kriitikaga, aga see pole antud liiga otsesõnu. Võib öelda, et ma hakkasin Venemaast paremini aru saama küll, kui sain tegelastega 17. sajandi Kremli sisehoovides ringi liikuda.)
Kui praegu üle mõtlen, siis... tundub, et kõik seitse jutustust toimusid tihedalt, ühe konkreetse päeva jooksul. Ja viimase jutustuse lõpulehel on, igaks juhuks, taipamatule lugejale ka otse öeldud: „Ühtäkki nägi ta oma hirmpikka elu enda ees otsekui lühikest nädalat: tööhakulise esmaspäevaga, noorkevadise teisipäevaga, mehise kolmapäevaga, tugeva neljapäevaga, küpse reedega, äikeselise laupäevaga ja vaikse, helge pühapäevaga.“
Aga räägime ka kriminaalsest poolest. Kui mõõta krimilugusid mõõdupuuga „kas aimasid ette“, siis pean ütlema, et ma aimasin enamvähem kõigi jutustuse liine ette (üks reetmine tuli tõesti üllatusena ja see etteaimamine ei seganud naudingut kohe mitte kuidagimoodi. Nende lugude nauding on ajaloolistes detailides ja omapärases poolhumoorikas jutuviisis.
Raamatut lõpetab kahevaatuseline näidend „Tappa ussipoeg“. Kui eelmine ajastu oli „Enne Peeter Esimest“, siis see näidend on Akunini versioon sellest, kuidas Peeter võimule sai.

[Nele · Rating 4 out of 5]

“Kolmesilmse seitse päeva” on väga huvitava vormiga, tehes ajahüppeid läbi segase 17. sajandi. Akuninile omaselt on siin muidugi detailiderohke ja nauditav ajastu- ja olustikukirjeldus, mille kõrval või sees Markeli lugu on nagu ring, mille algus ja lõpp omavahel kokku sulavad. Selles on inimlikku traagikat, aadete ja väärtuste põrkumist saama- ja võimuhimuga, mõtisklust elu mõtte üle ja isegi armastuslugu.

Minus tekitas natuke segadust, miks romaan “Kolmesilmse seitse päeva” ja näidendi vormis “Tappa ussipoeg” on ühtede kaante vahel ja muidugi hakkasin oma peas looma eri seoseid, miks see nii on. Minu jaoks seletab “Tappa ussipoeg” ehk selgemalt lahti selle, et Venemaal (muidugi mitte ainult) hoitakse võimu poole, kui see sulle kasulik on ja reedetakse selle nimel.

[Henrik · Rating 5 out of 5]

Väga mõnus Akunin. Erinevalt tavalistest on see teos lisaks ka geograafiliselt päevakajaline - Poola, Ukraina, Krimm, Läti… kohad on kui kõrvaltegelased loos.