Õpetaja - mitte ainult palgast

by Anna Maria Tammesaar

Kui Anna Maria kooli õpetajaks läheb, on ta täis elevust ja entusiasmi. Raamatu alguses sukeldume koos temaga optimistlikult bürokraatiasse, püüame seostada laste nimesid nägude ja iseloomudega.
Mida edasi, seda tõsisemaks Anna Maria muutub. Raamatu/kooliaasta lõpus on toon kohati lootusetu. Paljuräägitud palk on ainult üks muutuja õpetaja ameti igapäevaelus. Lõputud koroonatestid, kummalised õppekavad, liigne akadeemilisus, abitus korda rikkuvate õpilaste osas... Kas Anna Maria jääb õpetajaks?

103 pages, Paperback

Published January 1, 2023

Reviews

[Meelike Eenpuu-Villup · Rating 5 out of 5]

Raamat, mis sattus mul lugemiseks just siis, kui olin ise otsustanud - mina enam lapsi ei õpeta. Olin paar aastat Hollandis lastele pimekirja õpetanud ja talvel sai mõõt täis! Huvitav, kas ma oleks teisiti otsustanud, kui oleks seda raamatut varem lugenud?
Sest raamatu peategelane pole ka kunagi tahtnud kooliõpetajaks saada, aga huvitava elu keerdkäigu ajel ta sellise otsuse ikkagi teeb. Ja võtab eesmärgiks pakkuda armastust ja mõista, mitte hukka mõista. Kooliõpilasi on seinast seina, õpetajatega sama lugu. Eesmärgiks on ka “teen vahet õppekaval, õppeplaanil, õpikul ja õpitul”. Kui minult lambist küsida, mis vahe on õppekaval või õppeplaanil, siis mina ka ei teaks. No mul pole vaja, aga tundub, et ka õpetajatele on kogu õpetamisprotsess korralikult keeruliseks aetud.
Minule endale koolis käia ei meeldinud, mulle ei meeldinud ei kool, ei õpetajad, ei klassikaaslased, ei õppimine. Olin küll hea õpilane, aga heade hinnete motivatsioonid olid hoopis teised. Ja koolis sai käidud ka nädalavahetuse ja koolivaheaja nimel. Samas ei olnud ka mingit kool-kodu vahelist kommunikatsiooni, nagu seda on praegu. Ma ei tea, kas see oleks midagi aidanud, sest tundus - süüdistamine läks alati ikka ühte väravasse. Ehk et õpilane oli süüdi. Selles raamatus (ja ka enda kogemusest tean), et lapsevanematel on nüüd pigem suhtumine - õpetaja peab kasvatama ja kõike lapse heaks tegema!
Kes õpetajaks tahab hakata, tasub kindlasti raamat enne läbi lugeda. Paneb mõtlema, kaaluma ja aru saama, mis need plussid ja miinused siis on. Ja kas see palk ikka tõesti on nii kehva nagu igal pool tuututatakse? Igaljuhul ma väga austan neid inimesi, kes aastaid ja aastakümneid sellist tööd teha suudavad! Mina tegin üliväikese koormusega 2,5 aastat klassi ees ja mulle aitas!
Raamatust saab hea väljendi ka ehk “peast Viimsi” ehk et kuidas õpikud ja nende sisu on tehtud justkui vaid linnalastele. Kes teab, see teab!

[Hele Möllits · Rating 3 out of 5]

Raamat kõnetab kindlasti õpetajana töötavaid lugejaid rohkem (mistõttu võibolla sai hinne madalam kui võiks), sest siis tekiks samastumine ja äratundmine olukordade ja tegelaste näol. Olles lähedal õpetaja ametit pidavatele inimestele ja just väikekoolides, siis kohati tundus raamat liiga optimistlik. Usun, et selliseid lugusid on vaja oluliselt rohkem rääkida, kirjutada ja lugeda. Seega võiks teha üleskutse, et õpetajad olge rohkem nähtavad ja kuuldavad oma rõõmude ja muredega ka väljaspool kooliaega, aga nagu raamatu autor toreda huumoriga (mis vastab ilmselt tõele) on kirjutanud, kus soovitatakse õpetajatel ühte raamatut lugeda ning ühe õpetaja vastus grupivestluses on "... mul on see jama, et keegi on mu ööpäeva kärpinud 24 tunniliseks...". Aitäh neile õpetajatele, kellel on veel jaksu ja sära silmis hommikuti lootustandvalt tööle tõtata!

[Siim · Rating 4 out of 5]

See raamat räägib ühe õpetaja igapäevast ühe aasta jooksul. See on kirjutatud päeviku vormis, mis on selle tugev ja nõrk külg. Detailirohke kirjeldus koolipäevast ja õpimeetodite edust või ebaedust ei pruugi olla kirjanduslikult kõige nauditavam. Kuid mõelgem, kui palju on selliseid raamatuid, mis räägivad, mis on tegelikult tunne olla õpetaja kõigi murede ja rõõmudega. Õpetajad lähevad kooli maailma parandama ning seesama maailm tõukleb neile iga päev vastu. Õpilased vs õpetaja, mitte koos hea hariduse poole. Võtke see mõni tund, et aru saada, mis tähendab olla õpetaja, seest ja väljast.