Kairi Loogi lastejuttude kogus "Kiludisko" pole ühtegi igavat tegelast, aga kord on majas: on kevad, suvi, sügis ja talv.
Üles astuvad toonekurg ja taliujujad, ärplev ämblik ja ennast kratsiv kuningas. Luukere teeb comeback’i ja haikalapoeg surfab, ringi sibavad kakud ja kärbsed. Tüdinud õpetaja proovib koolist jalga lasta, toimuvad kommiplahvatus ja külmalaine, kilud tantsivad Kaera-Jaani ja tehakse kingitus kõige maiamale.
Neist lugudest leiab äratundmisrõõmu ja igapäevaseid imesid, aga ka soovi muuta meie tänapäevane maailm hubasemaks, mõistlikumaks ja elamisväärsemaks paigaks. Üks on kindel - reeglitele vilistatakse sajaga!
Kõik raamatus tegutsevad elukad ja onud joonistas üles Ulla Saar.
Kairi Look on eesti kirjanik. Ta kirjutab lasteraamatuid ja proosat täiskasvanutele, novell "Relaps" on pälvinud Loomingu aastapreemia. Ta raamatuid on tõlgitud mh saksa, prantsuse, poola ja soome keelde. Ta on tõlkinud eesti keelde hollandi laste- ja noortekirjandust. Ta on ta Koolibri uue aabitsa autor.
Kairi Look is an Estonian writer. She writes children's books and prose, and translates fiction from Dutch to Estonian. Many of her kidsbooks have been translated and awarded. She has received the annual prize of the literary magazine Looming for the best novella.
noh, suurepärane, nagu need Kairi jutud ikka on. mind eriti kõnetas lugu riidekoist (kes on parasiit ja gurmaan ja sokke ei nõelu). ja siis see, kus voodi alla tuli hüljes. aga siis veel see isa, kes, kui ta rõõmus oli, hakkas inimestele helistama ja ütles asju nagu "ei no mis nüüd mina, aga eks ta tõsi on". ühesõnaga, kõik selles raamatus on puhas tõde.
See raamat on küll täiuslik lugemine igaks aastaajaks. Muuhulgas toimib ka ravimina, kui mõnikord tundub, et rumalust saab liiga palju. Nii et kui riigikogu klounid end taas välja elavad, siis üks hea annus kiludiskot mõjub nagu taastusravi.
NB! Lausa soovitan lugeda kõiksepealt ilma lasteta. No et saaks oma rõõmu enne kätte ja alles siis hakkaks seda jagama ❤️🌻❤️
Mulle meeldib, et Kairi raamatutes on olulisel kohal:
- kokkupuutepunktid päris eluga, mitte ainult roosa ila, pardon my french,
- samas kohati kerge vindi ülekeeramine, nt riidekoi, kes tegelikkuses teeb päris suurt kahju, muudetakse lugejale täitsa sümpaatseks (tegelikult ta ju kõigest de-gus-teerib). Ja viimane, ent mitte vähem tähtsam...
- need kannavad oma ajastu pitserit. Täna on igal teisel eestlasel seljas pusa oma koduküla, -asumi või -saare kirjaga, mõne aja pärast kaob see möödanikku, aga Kiludiskot lugedes saame nostalgiliselt kaasa noogutada või lapselapsele hariva loengu sel teemal pidada. Või kasvõi seesamune talisuplemine, tont seda teab, kauaks seegi moeröögatus püsima jääb (ma olen nii vana, et saan öelda, et kunagi kukkusid järsku kõik noored ja vanad keppidega kõndima, sest just see pidavat imesid tegema, täna kui sageli te terviserajal (kus ma ei käi, sest #sportonsaatanast) näete kedagi keppidega vehkimas?) Sedasorti detailide kasutamine lastekraamis on mu lemmik.
Selles raamatus on nii technolugusid, päris mitu uut hitti kui ka paar liibukat. Nagu ühele heale diskole kohane on see raamat, mis paneb iga lugemispeo käima.
Mõnusad lühikesed lood nii ettelugemiseks kui ka lapsel endal pusimiseks. Kirjastus Puänt on sellise raamatu väljaandmiseks ainuõige koht, kuna lood ju lõppevadki enamasti puändiga. :) Igal juhul võiks kommiplahvatusi ka igapäevaelus rohkem olla ja tüdinud õpetajatel on aeg koolist jalga lasta. Ühesõnaga, Kairi Look oma tuntud headuses. Soovitan!
Öökull kõõlus kuuseladvas ja loendas. 60 ärajäänud ööd, 61 ärajäänud ööd, 62 ärajäänud ööd … Hea meelega oleks ta loendanud hoopis öid, mis ära ei jäänud, aga see oli võimatu. Öid ei olnud juba maikuust saadik, kui päevad venisid pikaks ja valgeks nagu äranäritud näts. „Ma ei jaksa enam,“ kaebas öökull. „Millal pimedaks läheb?“ „Septembris,“ kostis kassikakk teise kuuse otsast. „Kannatust, kulla sõber!“ Aga öökull ei tahtnud kannatusest midagi kuulda. „Septembris! Selleks ajaks saan ma närvivapustuse, kublad ja alaseljavalu. Magamatus teeb mulle otsa peale. Huuuuu!“ „Kuss, öökull!“ sosistas kassikakk. „Vaata, kui ilus päikeseloojang.“ „Mis loojang, midagi ei looju ju!“ vingus öökull. „Ja ma pole mingi öökull, vaid lumekakk Lapimaalt! Eestist leiab meid haruharva. Kõik te kassikakud, laanekakud, händkakud, vöötkakud ja habekakud võite panni lakkuda. Ma olen haruldane ja kuulun kolmandasse kaitsekategooriasse.“
Esiteks, väga tore pealkiri, kaks tobedat-erilist sõna kokku pandud ja nende võlu mitmega korrutatud. Teiseks, väga tore kaas, julgelt kollane. Kolmandaks, kõik see kujundus on väga tore (vabandust, kas ma juba ütlesin "väga tore"?). Ainult see mind vahel häirib, ka siin raamatus, kui tume tekst satub keskmiselt tumedale pildile ja peab rohkem pingutama, et kokku lugeda. Lood ise... maailm elab, igast otsast. Sümpaatselt, et mitte öelda "väga toredalt". Riidekoid ja ämblikud ja lutikad, lapsed ja isad ja emad, ministrid ja presidendid. Sürrealistlik, võiks vast öelda, et Andrus Kivirähki moodi, aga tegelikult Kairi Look on ise juba nii kõva tegija, et ikka täitsa Kairi Looki moodi (kuigi mul siiski võivad hiljem peas mõned kõnelevad sokid segi minna, et kelle raamatust need nüüd tulidki)...
Kairi Looki raamatutes on kõik tegelased sümpaatsed: isad ja emad, kärbsed ja ämblikud, onud ja koid. Ainult ministrid on laisad ja lollid. Imelik. Nii palju kui mina ministreid tunnen: kõik on töökad ja targad ja üldiselt väga sümpaatsed inimesed. No see selleks, kairi Looki igal juhul tasub lugeda. Lihtsalt nii toredad lood.
Kairi Look oma tuntud headuses ja tagurpidi loogikas. Nüüd siis lühijuttudena. Fantaasiat jagub igasse loosse ja raamatukaas tuletas meelde, et mul on kuskil üks rull ilusat kiiksuga kilutapeeti...