What do you think?
Rate this book
Minu... #45
Minu Dublin. Seitse kodu ja kolm bensiinijaama
Ei, ma ei tulnud Dublinisse kalkuneid kitkuma. Tegelikult ei olnud mul üldse plaanis just Iirimaale tulla. Tahtsin lihtsalt ära. Ära sombusest Eestist, lähenevast talvekülmast ja lõputust koolistressist.
Esimene suvi Dublinis tõi mu teele rasked valikud. Elu, mis näis stabiilne ja enesestmõistetav, tegi järsku traagilise pöörde. Üleöö leidsin end taas ihuüksi võõras riigis, võõraste inimeste keskel, ja mulle sel hetkel kõige olulisemad inimesed olid mu kõrvalt jäädavalt kadunud. Nii ei jäänudki muud võimalust, kui hakata võitlema selle nimel, mis veel oluline – iseenda elu, Eestisse jäänud pere ja tuleviku nimel, mis mälestuste toel enam nii trööstitu ei tundunudki.
Olen jõudnud Dublinis kaheksa aasta jooksul tosin korda kolida, vahetada mitu töökohta, olla politseis kahtlusalune ja pidada advokaadiga nõu, kuidas oleks kõige parem endisele ülemusele kätte maksta.
Ja algul oli mul kavas tulla siia ainult aastaks!
Dublinis on midagi sellist, mis mind ära ei lase.
Esimene suvi Dublinis tõi mu teele rasked valikud. Elu, mis näis stabiilne ja enesestmõistetav, tegi järsku traagilise pöörde. Üleöö leidsin end taas ihuüksi võõras riigis, võõraste inimeste keskel, ja mulle sel hetkel kõige olulisemad inimesed olid mu kõrvalt jäädavalt kadunud. Nii ei jäänudki muud võimalust, kui hakata võitlema selle nimel, mis veel oluline – iseenda elu, Eestisse jäänud pere ja tuleviku nimel, mis mälestuste toel enam nii trööstitu ei tundunudki.
Olen jõudnud Dublinis kaheksa aasta jooksul tosin korda kolida, vahetada mitu töökohta, olla politseis kahtlusalune ja pidada advokaadiga nõu, kuidas oleks kõige parem endisele ülemusele kätte maksta.
Ja algul oli mul kavas tulla siia ainult aastaks!
Dublinis on midagi sellist, mis mind ära ei lase.
- GenresTravel
240 pages, Paperback
First published June 22, 2012
2 people are currently reading
73 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 25 of 25 reviews
February 12, 2017
Need puud oleks võinud kasvama jätta. Vähese kirjandusliku väärtusega teos, mida lugedes tuleb endale pidevalt meelde tuletada, et autor läks Dublinisse ainult tööle, seega ei tasu oodata kuigi palju Dublinist kui sihtkohast.
June 9, 2024
Ei saa ka minu poolt see raamat kuigi kõrget hinnangut :/
Jutustamisstiil oli muhe ja humoorikas ning tekst lippas hästi, kuid sisukusest ning sügavusest jäi minu jaoks kõvasti puudu. Kuna tegemist pole päris esimese kümne hulgas välja antud Minu...ga, siis võiks eeldada, et autor võtab veidi ka eelnevalt ilmunut lugeda ja "katsub kuidagi kabedamini".
Sisukama osa sellest raamatust oleks saanud ca 50 lk edasi anda ning ülejäänu oleks võinud sama hästi ka olemata olla, see on lihtsalt autori isiklik draama ja valikud elus, kuid ei anna lugejale erilist väärtust juurde.
Paar peatükki aga leidis ka siit mõningate soovitustega, et kuhu ja mida vaatama minna jne.
Jutustamisstiil oli muhe ja humoorikas ning tekst lippas hästi, kuid sisukusest ning sügavusest jäi minu jaoks kõvasti puudu. Kuna tegemist pole päris esimese kümne hulgas välja antud Minu...ga, siis võiks eeldada, et autor võtab veidi ka eelnevalt ilmunut lugeda ja "katsub kuidagi kabedamini".
Sisukama osa sellest raamatust oleks saanud ca 50 lk edasi anda ning ülejäänu oleks võinud sama hästi ka olemata olla, see on lihtsalt autori isiklik draama ja valikud elus, kuid ei anna lugejale erilist väärtust juurde.
Paar peatükki aga leidis ka siit mõningate soovitustega, et kuhu ja mida vaatama minna jne.
March 10, 2021
Selles sarjas on väga oluline autori isik(sus). Ühest küljest on iga autor mingi eluala esindaja, Kristiina näiteks on võõrtööline, selline, nagu on Eestist Skandinaavias-Inglismaale-Iirimaale-Hispaaniasse jm tuhandete kaupa mindud. Teiseks on mingid pisidetailid, mille kaudu sa suhestud-samastud autoriga. Mind hakkas selles raamatus häirima näiteks ohter suitsetamise kirjeldamine, mida poleks mu meelest üldse vaja olnud. Ilma selle sigaretihõnguta oleks ma autoriga palju paremini samastunud, samas oli see ilmselt toimetaja valik, realistlik olustikudetail. Kolmas tasand on suuremad eetilised küsimused, mis seostuvad samuti autori isiksusega. Kui hakkad koos elama mehega, kellel on Eestis ootamas abikaasa ja laps, või kui sa valetad emale oma töökoha asjus, siis enamik lugejaid ei pea seda eetiliselt õigeks valikuks. Sama asja on ju ka näiteks "Minu Bollywoodi" autorile ette heidetud: et peategelane tegi asju, mida lugeja ei suuda heaks kiita. Samas on sellised eetilised dilemmad põnevad! Ja kindlasti pole see otseselt kriitika raamatu nö kunstimeisterlikkuse kohta. See on miski, millega raamatu peategelane sind häirib (ja asja teeb segaseks fakt, et minategelane on samal ajal ka autor reaalses elus, sest me väidame, et tegu on dokumentalistikaga...) Aga kindlasti on võimalik kirjutada väga hea raamat, mille peategelane on tavaliste eetiliste kokkulepete järgi nö väga halb, ja see minapeategelane võib võrduda autoriga. Nii et need on eraldi tasandid.
Aga kirjutatu tase. Kohati mulle "Minu Dublin" meeldis, aga paljudes kohtades jäid augud sisse. Mis oli ikkagi motiiviks, miks nad Annaga raamatu alguses olemasoleva turvalise töökoha maha jätsid (olles maksnud enne 5000 krooni vahetusraha)? Sellest libiseti üle kuidagi väga kergelt. Mis siis sai sellest Eestis oodanud naisest ja lapsest, kelle mehele Kristiina armukeseks hakkas? Kas mees jäi kahenaisepidajaks või klaaris oma suhted? Kui juba on mainitud fakt A, tuleks mu meelest ka B ära rääkida. Mis sai Kristiina enda tragöödiast (täpsemalt ma ei kirjuta, lugege raamatust), eriti emotsionaalses mõttes, kas ta tõesti sellele rohkem ei mõelnudki? Paar lehekülge hiljem ta juba šoppas hoolega ja jagas lugejatele ostunõu (mis minu meelest ei sobinud sinna kohta, sest olin lugedes alles tragöödia-šokis). Ja see mees, kes teadvuseta haiglasse jäi, ootasin ja ootasin ta kohta infot, kuni alles epiloogis sain teada, mis temaga edasi juhtus, aga ei mingit emotsionaalset tasandit, Kristiinapoolset tegelikku tagasisidet. Ja siis tekkis uus korterinaaber, kas ka uus elukaaslane? Sellest ei saanudki täpselt aru, kuni alles tagasivaateliselt kõrvallauses saab see selgeks tehtud.
Mulle tundub, et "Minu Dublin" on nende raamatute hulgas, mida võiks selles sarjas liigitada "rohkem isikliku elu loo" alla, aga samas ei ole tehtud valikuga mindud lõpuni. Tundub, et vahepeal on autorile või toimetajale meenunud, et peaks ka midagi mitteisiklikku kirjutama, nii ongi ostunõuannete steen sattunud traagilise stseeni järele ja näiteks täiesti kontekstivabalt tuleb sisse ajaeheartiklit meenutav peatükk Suurbritannia kuninganna Elizabethi visiidist.
PS. Mina kui kirjastaja. Kas ma üldse tohin sõna võtta oma kirjastuse raamatut arvustades? Mõtlesin järgi ja otsustasin, et oma meelest tohin küll :). Ja ma ei teinud ju raamatut väga maha? Mul on heameel, et meie sarja ridades on nüüd ka üks meie vabariigi elu klassika, mujale Euroopasse läinud võõrtöötaja lugu, ja mul on heameel, et Kristiina lugu minu enda unustatud mälestusi taaselustas. Kindlasti on lugejatel võimalik saada endale üks (kuigi aukudega ja ebaühtlane) elukogemus ja lugemine läheb kiirelt, lõppkokkuvõttes võib öelda, et haarasin raamatu lehekülgi ahnelt ja huviga.
Aga kirjutatu tase. Kohati mulle "Minu Dublin" meeldis, aga paljudes kohtades jäid augud sisse. Mis oli ikkagi motiiviks, miks nad Annaga raamatu alguses olemasoleva turvalise töökoha maha jätsid (olles maksnud enne 5000 krooni vahetusraha)? Sellest libiseti üle kuidagi väga kergelt. Mis siis sai sellest Eestis oodanud naisest ja lapsest, kelle mehele Kristiina armukeseks hakkas? Kas mees jäi kahenaisepidajaks või klaaris oma suhted? Kui juba on mainitud fakt A, tuleks mu meelest ka B ära rääkida. Mis sai Kristiina enda tragöödiast (täpsemalt ma ei kirjuta, lugege raamatust), eriti emotsionaalses mõttes, kas ta tõesti sellele rohkem ei mõelnudki? Paar lehekülge hiljem ta juba šoppas hoolega ja jagas lugejatele ostunõu (mis minu meelest ei sobinud sinna kohta, sest olin lugedes alles tragöödia-šokis). Ja see mees, kes teadvuseta haiglasse jäi, ootasin ja ootasin ta kohta infot, kuni alles epiloogis sain teada, mis temaga edasi juhtus, aga ei mingit emotsionaalset tasandit, Kristiinapoolset tegelikku tagasisidet. Ja siis tekkis uus korterinaaber, kas ka uus elukaaslane? Sellest ei saanudki täpselt aru, kuni alles tagasivaateliselt kõrvallauses saab see selgeks tehtud.
Mulle tundub, et "Minu Dublin" on nende raamatute hulgas, mida võiks selles sarjas liigitada "rohkem isikliku elu loo" alla, aga samas ei ole tehtud valikuga mindud lõpuni. Tundub, et vahepeal on autorile või toimetajale meenunud, et peaks ka midagi mitteisiklikku kirjutama, nii ongi ostunõuannete steen sattunud traagilise stseeni järele ja näiteks täiesti kontekstivabalt tuleb sisse ajaeheartiklit meenutav peatükk Suurbritannia kuninganna Elizabethi visiidist.
PS. Mina kui kirjastaja. Kas ma üldse tohin sõna võtta oma kirjastuse raamatut arvustades? Mõtlesin järgi ja otsustasin, et oma meelest tohin küll :). Ja ma ei teinud ju raamatut väga maha? Mul on heameel, et meie sarja ridades on nüüd ka üks meie vabariigi elu klassika, mujale Euroopasse läinud võõrtöötaja lugu, ja mul on heameel, et Kristiina lugu minu enda unustatud mälestusi taaselustas. Kindlasti on lugejatel võimalik saada endale üks (kuigi aukudega ja ebaühtlane) elukogemus ja lugemine läheb kiirelt, lõppkokkuvõttes võib öelda, et haarasin raamatu lehekülgi ahnelt ja huviga.
May 6, 2017
„Minu Dublin“ on minu esimene selle sarja raamat. Erilist „ahaaa“ või „vauuu“ momenti ei tekkinud. Pigem jäi palju lahtiseid otsi (oleks oodanud pikemaid seletavaid kirjeldusi momentidele, mida justkui möödaminnes mainiti) ja häiris autori hoiak teda ümbritsevate inimeste ja olukordade suhtes.
Segaseks jäi näiteks see, et miks Kristiina ja Anna jätsid töökoha ja elamise (mille eest olid vahendusfirmale maksnud) ning põhimõtteliselt sendid taskus läksid Dublinisse tagasi. Milleks? Kindlasti oli selleks hea põhjus, kuid raamatust seda teada ei saanud ning seepärast jäi mulle selline käik mõistmatuks.
Tundub, et Dublin talle hirmsasti ikkagi meeldis/meeldib. Möödaminnes mõned faktid Iirimaa kohta sain ka teada. Muidu aga ostlemine, elamise otsimine ja tööotsingud on peamised märksõnad selle raamatu sisu peale mõeldes.
Iirimaast ja Dublinist sain teada niipalju, et ...
* Temple Bar ei olegi baar vaid munakivitänavatega vanalinn.
* Iirlased on sõbralik ja vastutulelik rahvas (samas usun, et kõigi rahvuste seas on sellise omadustega esindajaid ;) ).
* Bussid ei peatu igas peatuses. Soovid bussi peatada, peab käega märku andma.
* Dublinis on oluline omada PPS- numbrit. Poes maksmiseks ning ATMist sularaha välja võtmiseks on eraldi pangakaardid.
* Dublinis tuleb maksta televiisori omamise eest maksu.
* 2500 eestlast elab/töötab Iirimaal.
* Minu jaoks on Iirimaa üheks sümboliks Püha Patricku päev. Raamatus on sellest põgusalt juttu u lehekülje jagu. .
* Tujukas ilm!
* Juhilubade tegemine on lihtne.
* Bürokraatiaga seoses asjaajamised ei ole just kergete killast.
Tegelikult on Iirimaa mulle väga sümpaatne riik ja kuulub nende üksikute riikide hulka, kus tahaksin ära käia. Selle raamatu põhjal aga sinna ei kipuks. Miks? Sest ostlemiskohtade, alkoholi ning suitsu hindade infost rohkem huvitaks mind ilusate vaadetega ja huvitava ajalooga kohad. Nende kohta väga raamatust midagi ei leidnud.
Riiulis on ootamas „Minu Alaska“, mille kaanepilt on mulle väga sümpaatne. Ehk on sisu nauditavam.
Segaseks jäi näiteks see, et miks Kristiina ja Anna jätsid töökoha ja elamise (mille eest olid vahendusfirmale maksnud) ning põhimõtteliselt sendid taskus läksid Dublinisse tagasi. Milleks? Kindlasti oli selleks hea põhjus, kuid raamatust seda teada ei saanud ning seepärast jäi mulle selline käik mõistmatuks.
Tundub, et Dublin talle hirmsasti ikkagi meeldis/meeldib. Möödaminnes mõned faktid Iirimaa kohta sain ka teada. Muidu aga ostlemine, elamise otsimine ja tööotsingud on peamised märksõnad selle raamatu sisu peale mõeldes.
Iirimaast ja Dublinist sain teada niipalju, et ...
* Temple Bar ei olegi baar vaid munakivitänavatega vanalinn.
* Iirlased on sõbralik ja vastutulelik rahvas (samas usun, et kõigi rahvuste seas on sellise omadustega esindajaid ;) ).
* Bussid ei peatu igas peatuses. Soovid bussi peatada, peab käega märku andma.
* Dublinis on oluline omada PPS- numbrit. Poes maksmiseks ning ATMist sularaha välja võtmiseks on eraldi pangakaardid.
* Dublinis tuleb maksta televiisori omamise eest maksu.
* 2500 eestlast elab/töötab Iirimaal.
* Minu jaoks on Iirimaa üheks sümboliks Püha Patricku päev. Raamatus on sellest põgusalt juttu u lehekülje jagu. .
* Tujukas ilm!
* Juhilubade tegemine on lihtne.
* Bürokraatiaga seoses asjaajamised ei ole just kergete killast.
Tegelikult on Iirimaa mulle väga sümpaatne riik ja kuulub nende üksikute riikide hulka, kus tahaksin ära käia. Selle raamatu põhjal aga sinna ei kipuks. Miks? Sest ostlemiskohtade, alkoholi ning suitsu hindade infost rohkem huvitaks mind ilusate vaadetega ja huvitava ajalooga kohad. Nende kohta väga raamatust midagi ei leidnud.
Riiulis on ootamas „Minu Alaska“, mille kaanepilt on mulle väga sümpaatne. Ehk on sisu nauditavam.
June 14, 2024
Ladus lugemine, lennul Tallinn-Riia-Dublin jõudsin terve raamatu peaaegu läbi lugeda. Nagu paljud siin märkinud, et Dublini ja iirlaste kohta infot napib, pigem kirjutab autor oma elust ja seiklustest Iirimaa pealinnas: elu-ja töökohtade, elukaaslaste vahetused, vahepeal traagilised ja kurvad sündmused. Ei saanudki lõpuks aru, miks elu Iirimaa pealinnas bensiinijaama teenindajana kaalus üles ülikooliõpingud, pere ja sõbrad Eestis. Tundus, et pigem suhtles autor Dublinis olles ikkagi pigem eestlaste või teiste sisserännanutega ning kokkupuude iiri kultuuri ja kohalike eluoluga jäi kesiseks.
October 31, 2019
Iseenesest huvitav ja kerge lugemine.. raamat läks kiirelt edasi kuigi peatükid olid lühikesed. Mõndade teemade puhul jäi mul küsimusi õhku rippuma. Sain infot Dublini kohta ning mõndasid asju googeldasin lugemise käigus. Keskmine hinne, sest jääb keskkohta Minu... sarja raamatutes.. Minu arvates pole ei parim ega halvim.
January 5, 2023
Rmt tagakülje esimene lause on parim: "Ei, ma ei tulnud Dublinisse kalkuneid kitkuma".
Enamus raamatust oli juttu autorist, minu jaoks oleks võinud olla rohkem soovitusi kuhu Dublinis minna. Sest sellepärast ma rmt loengi. Üldiselt oli kiire lugemine ja sai iirlastest rohkem teada. Peatükid oleks võinud ka natuke pikemad olla ja rohkem teemasse sügavuti minna.
Autor läks Iirimaale aastal kuskil 2005, kus ajad olid teised. Praegu on väga võigas lugeda suitsetavatest rasedatest naistest. Tahaks loota, et praegu on olukord parem. Sama pangakaartide, raha väljavõtmise, bürokraatia, jm'ga.
Enamus raamatust oli juttu autorist, minu jaoks oleks võinud olla rohkem soovitusi kuhu Dublinis minna. Sest sellepärast ma rmt loengi. Üldiselt oli kiire lugemine ja sai iirlastest rohkem teada. Peatükid oleks võinud ka natuke pikemad olla ja rohkem teemasse sügavuti minna.
Autor läks Iirimaale aastal kuskil 2005, kus ajad olid teised. Praegu on väga võigas lugeda suitsetavatest rasedatest naistest. Tahaks loota, et praegu on olukord parem. Sama pangakaartide, raha väljavõtmise, bürokraatia, jm'ga.
April 1, 2016
Ma ei saa ei üle ega ümber asjaolust, et raamatu autor ei sümpatiseeri mulle kohe üldse mitte.
Ühtviisi häiris nii neiu suhtumine, et täiesti normaalne on sigarette suvalistes kohtades üle õla visata kui ka visatud lause "Aga ma juba põhimõtteliselt ei kokka, kuniks veel vaba olen", samaaegselt unistades maitsvast salatist, mida Dublini toidupoes valmistoidu letist mingi valemiga saada pole. (Ei, kallis lugeja, seda ei saa ka autori noore ea süüks veeretada).
Samas tunnen talle kaasa.
Õiglane on siiski mainida, et kohati meeldis mulle väga autori humoorikas kirjastiil, mis muutis lugemise nauditavamaks ja tänu millele lugesin raamatu ka lõpuni.
Õige pea Dublini külastamiseks paraku see raamatust inspiratsiooni ei andnud.
Ühtviisi häiris nii neiu suhtumine, et täiesti normaalne on sigarette suvalistes kohtades üle õla visata kui ka visatud lause "Aga ma juba põhimõtteliselt ei kokka, kuniks veel vaba olen", samaaegselt unistades maitsvast salatist, mida Dublini toidupoes valmistoidu letist mingi valemiga saada pole. (Ei, kallis lugeja, seda ei saa ka autori noore ea süüks veeretada).
Samas tunnen talle kaasa.
Õiglane on siiski mainida, et kohati meeldis mulle väga autori humoorikas kirjastiil, mis muutis lugemise nauditavamaks ja tänu millele lugesin raamatu ka lõpuni.
Õige pea Dublini külastamiseks paraku see raamatust inspiratsiooni ei andnud.
November 23, 2014
Kui on muud lugeda, siis tasub see raamat küll kõrvale jätta, veel vähem oma raha eest osta.
June 2, 2018
It has been hectic two months and now I can finally jump heads on back into reading. I`m glad this was my "first" book after the reading slump because of it`s lightness. Also reading travelogues helps widening your world without spending money on travels, he-he. Yet, if you have the ability to travel, then always, ALWAYS, travel. Traveling is never a waste of money.
Anyway, about the book. It was quick, light, easy to read, had a lots of Estonian humour in it. Could really connect with the author as she tried to settle in a country and city, which spoke the language that she knew, yet was divided in so many different areas. In the "Minu" series it`s definitely one the best books, not the greatest, to read.
Anyway, about the book. It was quick, light, easy to read, had a lots of Estonian humour in it. Could really connect with the author as she tried to settle in a country and city, which spoke the language that she knew, yet was divided in so many different areas. In the "Minu" series it`s definitely one the best books, not the greatest, to read.
March 31, 2018
Pigem on tegemist blogiliku ebaühtlase tekstiga, kui mõtestatud story'ga. Ühest küljest mulle väga meeldisid lühikesed peatükid, samas jättis see kogu raamatust väga pealiskaudse mulje ja ühestki raamatus välja toodud isikust/kohast/nähtusest väga põhjalikult midagi teada ei saanud. Ehk minu jaoks oli see järjekordne "lülita-aju-välja" lugemine, mis endas kirjanduslikku väärtust väga ei kandnud, kuid oli siiski piisavalt huvitav, et lõpuni lugeda.
October 15, 2024
⭐️3.75
Arvustusi vaadates lõin peaaegu põnnama, aga mulle täitsa meeldis. Elan isegi välismaal ja äratundmine oli suur. Eks ma ole ka siin allseisva kriitikaga ka nõus, aga sain kiiresti aru, et mulle täitsa istus autori jutustus enda elukogemusest. Elasin talle kaasa. Ja seda mida Dublinis reisil teha saan ise ka google'st või youtube'ist otsida, võib-olla seetõttu hindasingi tema isiklikku "päris elu" kogemust. See on ikkagi ju "minu" Dublin.
Arvustusi vaadates lõin peaaegu põnnama, aga mulle täitsa meeldis. Elan isegi välismaal ja äratundmine oli suur. Eks ma ole ka siin allseisva kriitikaga ka nõus, aga sain kiiresti aru, et mulle täitsa istus autori jutustus enda elukogemusest. Elasin talle kaasa. Ja seda mida Dublinis reisil teha saan ise ka google'st või youtube'ist otsida, võib-olla seetõttu hindasingi tema isiklikku "päris elu" kogemust. See on ikkagi ju "minu" Dublin.
October 22, 2023
Mida lõpu poole, seda negatiivsemaks autori toon muutus ning see viis elamuse väga alla. Palju katkendlikke momente ja rasketest teemadest (surmad) ûlelibisemist, mis teisalt on muidugi ka arusaadav. Autori kärsitus, kummalisena näivad eluotsused ja mitte nii oluliste detailide ülerõhutamine, oli lõpuks ikkagi kurnav ning ei avanud nii Dublinit nii palju kui oleks oodanud.
May 30, 2020
Minule see raamat täitsa meeldis. Kõike oli üsna piisavalt, võib olla mõne maitse jaoks liiga palju eraelu, aga mulle meeldis. Šoppamisest, pidutsemisest ja muidu elu olust ning ühiskonnast ja väheke ka ajalugu.
January 29, 2024
This book made me feel like, ikt was not about the journey or the destination. It seemed like it was put together in a hurry and missed out on details and let unanswered questions of "why".
February 19, 2024
Kiire ja kerge lugemine, kirjeldab mingil määral Dublini elu olu.
May 23, 2024
Täielik pettumus.
Ei mingit elamust, kohmakalt kirjutatud, nagu loeks teismelise päevaraamatut. Dublini elust targemaks ei saanud - Amy Harmoni raamat tekitas tugevamad tunded Dublinisse minna.
Ei mingit elamust, kohmakalt kirjutatud, nagu loeks teismelise päevaraamatut. Dublini elust targemaks ei saanud - Amy Harmoni raamat tekitas tugevamad tunded Dublinisse minna.
July 26, 2012
Petrone Prindi järjekordne üllitis "Minu Dublin", autoriks Kristiina Piip, on tegelikult oluline täiendus "Minu" sarjale ning arvestatav lugemine eestlaste hingesugulasrahva iirlaste kaasaegse elu tundmaõppimisel, eriti muidugi neile, kel plaanis pikemaks ajaks Dublinisse uitama minna, kuid seda eesmärki tuleb endale raamatu lugemisel pidevalt meelde tuletada. Väljaspool sihtgruppi kannab "Minu Dublin" võrdlemisi väikest kirjanduslikku väärtust, on ebaühtlane nii ülesehituselt, keelekasutuselt kui mõttearenduselt, ning meenutab oma varjamatu subjektiivsuse ja kallutatud vaatenurgaga pigem trükitud blogi kui tõsiseltvõetavat reisiromaani (mis on kirjastuse poolne žanrimääratlus). Autor jutustab oma elust Dublinis läbi erinevate elu- ja töökohtade, kirjeldades järgemööda linnaosi, töö- ja elukoha otsingutega ettejuhtuvaid seiklusi ning juhendades lugejat bürokraatia, transpordi ja traditsioonide osas. Detailsete argielu juhtnööride kõrval avaneb autori elulugu kaheksa Dublini-aasta jooksul, hõlmates isikliku elu võite ja kaotusi ning muutudes siin-seal päevikulikult emotsionaalseks väljaelamiseks, kohati jälle hüpates isiklikest seikadest üle, et ülima põhjalikkusega kirjeldada lemmikpoode ja -tooteid. See teeb raamatu üsna ebaühtlaseks ning tekitab küsimusi raamatu eesmärgi kohta.
January 2, 2016
Ma lähenen Minu-sarjale suure ettevaatusega - tavaliselt eelistades mitte midagi sellest lugeda. Kunagi lugesin üht neist raamatuist, oli täitsa hea. Ja siis lugesin umbes kolme-nelja veel ja need olid jamad. Tundub, et sarja autoriks saamisel on oluline su endine/praegune elukoht, mitte kirjutamisoskus. See paneb aga suure riski alla iga raamatu alla pandud lugemisaja, sest kunagi pole kindel, et tegemist saab olema kirjandusliku naudinguga.
Hakkasin siiski üle mõne aja jällegi üht selle sarja raamatut lugema, kuna plaan on samasse riiki natukeseks ajaks tööle minna. Mis ma öelda oskan? Mõni kasulik point minu kui peatse ränduri jaoks oli olemas, meelelahutusliku sisu kohta võib öelda, et... Autori kirjapandud isiklikke kogemusi mitte üldse alavääristades - vastupidi, kindlasti oli kogu see seiklus kõike väärt ja andis korralikult lajatava elukogemuse - liigitan raamatu blogikeseks. Vahepeal intrigeerivaks, enamasti lihtsalt alguse ja lõpu, terava sisujooneta ettejuhtuvatest teemadest pajatavaks blogiks.
Hakkasin siiski üle mõne aja jällegi üht selle sarja raamatut lugema, kuna plaan on samasse riiki natukeseks ajaks tööle minna. Mis ma öelda oskan? Mõni kasulik point minu kui peatse ränduri jaoks oli olemas, meelelahutusliku sisu kohta võib öelda, et... Autori kirjapandud isiklikke kogemusi mitte üldse alavääristades - vastupidi, kindlasti oli kogu see seiklus kõike väärt ja andis korralikult lajatava elukogemuse - liigitan raamatu blogikeseks. Vahepeal intrigeerivaks, enamasti lihtsalt alguse ja lõpu, terava sisujooneta ettejuhtuvatest teemadest pajatavaks blogiks.
December 25, 2015
A book set in a different country
Võib-olla oleks rohkem meeldinud, kui ma Dublinis käinud poleks. Sellest paaripäevasest reisist mäletan ilusat ilma ja tohutult ilusaid maju oma kirjute ustega. Eriti nigel oli siin pildikogu, teiste selle seeria teoste puhul on fotod nagu paremini toetanud juttu, siin ei läinud nagu kokku tekstiga. Natuke liiga negatiivne mulje jäi ka linnast, et muud tööd ei jagu kui bensujaamas rabamine. Autor tundus liiga mõtlematult oma otsuseid tegevat. Kohe alguses lõi ju käega kindlale tööle ja arvas, et saab kohe uue ameti ja elukoha, kuigi endal väga rahavarugi alles polnud. Kui ma peaks kunagi äkki otsustama Iirimaale kolida, siis vähemalt tean nüüd, et PPS numbrit ja hunnikut pangakaarte vaja, bussile saamiseks tuleb kätt viibutada ning hääletamine on keelatud. Noh ja et tasub kohalikud eestlased üles otsida.
Võib-olla oleks rohkem meeldinud, kui ma Dublinis käinud poleks. Sellest paaripäevasest reisist mäletan ilusat ilma ja tohutult ilusaid maju oma kirjute ustega. Eriti nigel oli siin pildikogu, teiste selle seeria teoste puhul on fotod nagu paremini toetanud juttu, siin ei läinud nagu kokku tekstiga. Natuke liiga negatiivne mulje jäi ka linnast, et muud tööd ei jagu kui bensujaamas rabamine. Autor tundus liiga mõtlematult oma otsuseid tegevat. Kohe alguses lõi ju käega kindlale tööle ja arvas, et saab kohe uue ameti ja elukoha, kuigi endal väga rahavarugi alles polnud. Kui ma peaks kunagi äkki otsustama Iirimaale kolida, siis vähemalt tean nüüd, et PPS numbrit ja hunnikut pangakaarte vaja, bussile saamiseks tuleb kätt viibutada ning hääletamine on keelatud. Noh ja et tasub kohalikud eestlased üles otsida.
November 23, 2024
The "Minu" books in Estonia have always been my favourite since the series started. As I love travelling then the series is both an escape to the location it's written about and also inspiration for a new travel destination. I was not a fan of this one but it was also written from another perspective - more a personal life story than a story about how life in Dublin is.
April 28, 2014
Mida ma Dublinist teada sain:
*Liinibusse peatatakse käe märguandega.
*Majade uksi ei lukustata.
*Hääletamine on keelatud.
*Emad ei imeta tavaliselt imikuid rinnaga.
*Kasutusel on mitu pangakaarti. Ehk on eraldi pangakaardid lihtsalt sularaha välja võtmiseks ja poes maksmiseks.
*Dublin toetab oma rahvast igal võimalikul moel. Oled sa siis töötu või rase või mingi muu 'hädaga'.
*Vesi on elanikele tasuta.
*Samas küsitakse näiteks teleka omamise eest raha.
*Liinibusse peatatakse käe märguandega.
*Majade uksi ei lukustata.
*Hääletamine on keelatud.
*Emad ei imeta tavaliselt imikuid rinnaga.
*Kasutusel on mitu pangakaarti. Ehk on eraldi pangakaardid lihtsalt sularaha välja võtmiseks ja poes maksmiseks.
*Dublin toetab oma rahvast igal võimalikul moel. Oled sa siis töötu või rase või mingi muu 'hädaga'.
*Vesi on elanikele tasuta.
*Samas küsitakse näiteks teleka omamise eest raha.
June 1, 2024
Dublini kohta sellest raamatust suurt midagi teada ei saanud, v.a autori lõputud ja tüütud korteriotsingud. Inimestele, kelle jaoks Katie Price on väljapaistev kultuuritegelane. Lugesin kellegi jutu peale aastaid tagasi, olles toona suhteliselt hiljuti Iirimaal reisinud. Iirimaa ja Dublin jätsid mulle õnneks oluliselt parema mulje kui see raamat, millele aega raisata ei soovita.
November 15, 2020
Teisel korral pigem lehitsemine, mitte lugemine, aga sai lugu võrrelda oma kogemusega Iirimaal. Leidus nii mõndagi, mis on tänaseni sama seal ning nii mõnigi koht ajas nüüd siiralt naerma, mitte ei tekitanud küsimusi.
September 30, 2014
Täitsa meeldis. Olen avastanud, et pisut isiklikumat laadi Minu raamatud lähevadki mulle rohkem peale.
Displaying 1 - 25 of 25 reviews