Teinekord on tunne, et loeks midagi lihtsamat ja kergemat, eriti kui on raske keskenduda. Kaheksa lapse raamatuid on norra keelest eesti keelde tõlgitud kolm, sari avaneb "Kaheksa väikest, kaks suurt ja veoauto" looga, siis tuleb kõnealune metsalugu ning edasi siirdutakse Taani rattamatkale (mida ma pole lugenud). EDIT: selgus, et neid on siiski märksa rohkem eesti keelde tõlgitud.
Kui täpsem olla, siis raamatud keerlevad suuresti kaheksa lapse tegemiste ümber, laias plaanis nimetatakse n-ö keskpunktiks pigem vanaema ("Mormor"), kellel on siis jah palju lapselapsi. Vestly kirjutas sel teemal üheksa raamatut. Kusjuures autor oli ka näitleja, näiteks ekraanil ka vanaema rollis.
Jutustamise lihtne, naiivne joon jätkub ka siin, taustal on ju teiseilmasõjajärgne vaene Norra (eelmise sajandi viie-kuuekümnendad), mis alles hakkas end üles töötama, gaas oli veel pigem maa sees. Suured ja väiksed tegelased, lapsepõlve süütud mängud ning täiskasvanud, kellel probleeme justkui üldse pole. Helge ja sümpaatne lugemine, kus ridade vahelt teinekord ikka paistab, et huvitav, kuidas nad küll said nii elada. Kuna suur osa tegevust ongi laste või vanaema vaatenurgast, siis suurte inimeste teemad jäävad puudutamata. Ning eks nii see maailm eriti ju laste jaoks paistabki, teatud valud ja vaevad ideaaljuhul nendeni ei jõua.
Ma ise tõmbaks antud juhul kõige rohkem paralleele "Bullerby lastega", kogu maaelu ja suurperede värk, mis on soojalt ja õrnalt üles joonistatud. Elu koolis ja kodus, sõpradega ja loomulikult vanaemaga seotud nunnud juhtumised. Hästi südantsoojendav ja helge pajatus, mis hästi sobib novembrikaamosesse, isegi kui ka raamatus tegevus vahepeal norra pimeduses on.
Kokkuvõtvalt: metsaraamat oli tegelikult üsna võrreldav oma mõnususelt linnaraamatuga, minu jaoks teatud uudsus ja särts oli jäänud vähemaks. Seega lugeda oli ikka tore ning veoautoraamat on mu jaoks ikka ületamatu.