What do you think?
Rate this book
Tuntud Universum: Kadunud Maa
Võib tunduda, et müütilise planeedi Maa leidmine ei olegi nii raske. Aga kui selle võtavad eesmärgiks kaks sõpra, kellest üks ei tea midagi kosmoselaevadest ning teine on hügieenist vähe hooliv kolmesilmne skeemivend, planeedilt Gyagg Septimus Omega Mu, hakkab juhtuma palju. Peagi ühinevad nendega pahur, kuid heade sidemetega röster Piilips ning imekaunis ja geniaalne laevainsener Aurora. Oma teekonnal leiavad nad muu hulgas teemanttähe, teevad tünga „maksukogumisele“ spetsialiseerunud kosmomaffiale, külastavad liiga tiheda asustusega burgeriplaneeti ning saavad sinasõbraks kogu Tuntud Universumi tegeliku valitsejaga.
- GenresScience Fiction
232 pages, Paperback
First published June 26, 2012
2 people are currently reading
30 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 4 of 4 reviews
November 29, 2013
Eelmisel aastal reklaamimaailmast kirjandustaevasse paiskunud Kent Raju teine raamat “Kadunud maa” (sarja “Tuntud universum” esimene raamat) ei keskendunud üllatuslikult mitte turundusilma telgitagustele, vaid maandus hoopis ulme- ja fantaasialugejate lugemislaual.
Douglas Adamsi lugude ning “Futurama” kiiluvees seilav lobedalt kirja pandud kosmoseseiklus on Eesti uuemas ulmes mitmes mõttes teretulnud lisandus, kuid arenguruumi autoril veel jätkub.
Lugema hakates – või õigemini veel enne seda – tekkisid minus üsna vastakad tunded. Kas tegemist on otsese pastiššiga või mitte, polegi tegelikult oluline, küllap kargab Adamsi nimi pähe igale vähegi kogenumale ulmelugejale juba kaanelt kokkuvõtet lugedes. Müüginõksuna on see kahtlema geniaalne samm, sest Adamsi fännkond on suurearvuline ning lojaalne. Teisest küljest tekitab assotsiatsioon tuntud kirjanduskorüfeega õigustatud ootusi, mida „Kadunud maa” kahjuks alati ei täida. Kardan, et just seetõttu on raske raamatusse n-ö sisse elada – konarlikuvõitu lauseehitus, nii mõnigi kord pingutatud naljadest küllastunud tekst ning mitmed klišeed (nt maffiavennad Mario, Antonio ja Luigi) nõudsid tõsist „sissemurdmist”. Kuid edasi läks asi paremaks. Tempo loksus paika, nii mõnedki klišeekillud said omapärase lihvi ja näo ning humoorikas dialoog muutus suuremas osas loomulikuks ja nauditavaks.
Millega on siis tegu? Lühidalt öeldes tegutseb loos neljaliikmeline kirev seltskond (inimene Merf, tulnukas Zergio, intelligentne joodikust röster Piilips ja kaunis laevamehaanik Aurora, kah inimene), kelle sihitu (suuna valimisel on oluliseks määrajaks poolejüäänine täringukujuline münt, mille küljed on tähistatud vastavalt edasi, tagasi, paremale, vasakule, üles, alla) ringilendamise eesmärgiks on leida üles planeet Maa. Miks, see polegi lõpuni arusaadav. Oma retkel külastavad nad mitmeid põnevaid planeete (tiheasustatud McPlaneet, täiesti asustamata planeedisuurune teemant, valitsusplaneet Riic jne), kohtuvad huvitavate (peamiselt ohtlike) isikutega ja jõuavad lõpuks välja Tuntud Universumi valitseja endani.
Ideedest autoril puudu ei tule. Maailm, kus sündmustik toimub, on multifilmilikult värvikirev, ootamatusi täis ning absurdsetest situatsioonidest küllastunud. Muigama paneb nii mõnigi koht (mõni lausa naerma), ja kuigi paralleelid eelpoolmainitud eeskujudega on hõlpsalt hoomatavad, ei tekita see tõrget. Autor on suutnud oma kangelased kõnelema panna iseenda häälega, vähemalt suuremas osas. Kuna teoses praktiliselt puuduvad kirjeldused ja leidub vaid üksikuid pikemaid monolooge – pärliks nende hulgas on kahtlemata Piilipsi lugu oma minevikust –, on loo tempo kiire, mis ei tule sugugi kahjuks.
Raamatu suurimaks nõrkuseks on tegelaste pinnapealsus. Kuna tegemist on kerge meelelahutusega (autori enda sõnul tundub isegi termin „ilukirjandus” raamatu kohta liiga pühalik ning ta ütleb, et „Kadunud maad” on „mõnus lugeda puhkusel, võrkkiiges, rannas lesides, aga samamoodi ka lihtsalt peale väsitavat päeva kodus lõõgastudes”), on teatud karikatuursus ilmselt taotluslik, kuid mingi sügavus on siiski vajalik kas või selleks, et lugeja tegelastest üldse hooliks. Mõlema peategelase, Merfi ja tema kolmesilmse rohelise sõbra Zergio taustast ja sellest, miks nad koos ringi lendavad, ei saa peaaegu midagi teada. Esimene tundub olevat luuser ja teine mahhinaator, üsna sarnaselt „Futurama” lahutamatutele sõpradele Fryle ja Benderile. Ka raamatu teises pooles meeskonnale lisanduv seksikas õlinäpp Aurora paistab olevat sisse kirjutatud vaid sellepärast, et ta on seksikas, ja autoril on tekkinud tunne, et võiks vist mingit romantilist pinget lisada. Mitte et seda tekiks, või sündmuste käiku kuni senimaani arvesse võttes üldse vaja oleks. Aga küllap on armujanus lugejatel midagi oodata järgmistes osades.) Kummaliselt kombel on loo kõige sümpaatsemaks ja paremini lahtikujutatud tegelaseks röster Piilips, kes oma kõnepruugilt ning käitumiselt meenutab ükskõik millist muhedat külapoe trepil istuvat jotat – ta on lakkamatult purjus, aga see-eest täis elutarkust. Kaootilisele sõpradepaarile juhuse tahtel kaenlasse visatud stoiline kodumasin täiendab ja tasakaalustab kosmoselaeva meeskonda suurepäraselt.
Uriseda võiks ka mitmete väiksemate näpukate üle. Näiteks Merfi kaart, mis raamatu alguses on ilmselgelt täiesti tavaline ja mingi tähenduseta, muutub järsku kolmemõõtmeliseks ja saab kaasa loo vanaisa lollist naljast; laev hakkab umbes poole loo pealt järsku rääkima (ja tundub lõpus isegi Piilipsiga armusuhteid arendavat), kuid on selgusetu, miks ta alguses mitmes eluohtlikus seikluses kangekaelselt vaikis või mis põhjusel ta otsustas häält tegema hakata; esimene ussiaugu läbimine tuleb Merfile ja Zergiole suure jahmatusena, hiljem oleks need nagu tavalised kosmosereisi osad … Selliseid segaseid kohti võiks muidugi ka toimetaja märgata ja algajale autorile osundada.
Ja – võib-olla on see minu isiklik kiiks ja paljudele teiste lugejate jaoks on tegemist hea naljaga, aga – see, et autor jättis valitsushoonesse sisenemise lahti kirjutamata, oli parajaks maksahaagiks. Läheneb loo kulminatsioon ning lõpliku lahendi leidmiseks on tegelastel varuks „nii geniaalne plaan, et (- - -) Trooja hobune tundus selle kõrval haledana, Napoleoni, Caesari ja Bushi plaanid lausa lapsikutena”. Põnevus on laes, kuid järgneb antikliimaks, sest
autor ei vaevu kogu seda geniaalsust lugejatega jagama. Kas mitte selle jutustamine, kuidas asjad toimuvad, polegi raamatute idee?
Kokkuvõttes on tegemist lootustandva autoriga, kellel on ohtralt arenguruumi, nii et sarja järgmist osa võib huviga ootama jääda. Lisaks täiskasvanud lugejale meelelahutuse pakkumisele sobib naljakas ja tempokas raamat hästi ka põhikooliealise raamatusõbra lauale.
Douglas Adamsi lugude ning “Futurama” kiiluvees seilav lobedalt kirja pandud kosmoseseiklus on Eesti uuemas ulmes mitmes mõttes teretulnud lisandus, kuid arenguruumi autoril veel jätkub.
Lugema hakates – või õigemini veel enne seda – tekkisid minus üsna vastakad tunded. Kas tegemist on otsese pastiššiga või mitte, polegi tegelikult oluline, küllap kargab Adamsi nimi pähe igale vähegi kogenumale ulmelugejale juba kaanelt kokkuvõtet lugedes. Müüginõksuna on see kahtlema geniaalne samm, sest Adamsi fännkond on suurearvuline ning lojaalne. Teisest küljest tekitab assotsiatsioon tuntud kirjanduskorüfeega õigustatud ootusi, mida „Kadunud maa” kahjuks alati ei täida. Kardan, et just seetõttu on raske raamatusse n-ö sisse elada – konarlikuvõitu lauseehitus, nii mõnigi kord pingutatud naljadest küllastunud tekst ning mitmed klišeed (nt maffiavennad Mario, Antonio ja Luigi) nõudsid tõsist „sissemurdmist”. Kuid edasi läks asi paremaks. Tempo loksus paika, nii mõnedki klišeekillud said omapärase lihvi ja näo ning humoorikas dialoog muutus suuremas osas loomulikuks ja nauditavaks.
Millega on siis tegu? Lühidalt öeldes tegutseb loos neljaliikmeline kirev seltskond (inimene Merf, tulnukas Zergio, intelligentne joodikust röster Piilips ja kaunis laevamehaanik Aurora, kah inimene), kelle sihitu (suuna valimisel on oluliseks määrajaks poolejüäänine täringukujuline münt, mille küljed on tähistatud vastavalt edasi, tagasi, paremale, vasakule, üles, alla) ringilendamise eesmärgiks on leida üles planeet Maa. Miks, see polegi lõpuni arusaadav. Oma retkel külastavad nad mitmeid põnevaid planeete (tiheasustatud McPlaneet, täiesti asustamata planeedisuurune teemant, valitsusplaneet Riic jne), kohtuvad huvitavate (peamiselt ohtlike) isikutega ja jõuavad lõpuks välja Tuntud Universumi valitseja endani.
Ideedest autoril puudu ei tule. Maailm, kus sündmustik toimub, on multifilmilikult värvikirev, ootamatusi täis ning absurdsetest situatsioonidest küllastunud. Muigama paneb nii mõnigi koht (mõni lausa naerma), ja kuigi paralleelid eelpoolmainitud eeskujudega on hõlpsalt hoomatavad, ei tekita see tõrget. Autor on suutnud oma kangelased kõnelema panna iseenda häälega, vähemalt suuremas osas. Kuna teoses praktiliselt puuduvad kirjeldused ja leidub vaid üksikuid pikemaid monolooge – pärliks nende hulgas on kahtlemata Piilipsi lugu oma minevikust –, on loo tempo kiire, mis ei tule sugugi kahjuks.
Raamatu suurimaks nõrkuseks on tegelaste pinnapealsus. Kuna tegemist on kerge meelelahutusega (autori enda sõnul tundub isegi termin „ilukirjandus” raamatu kohta liiga pühalik ning ta ütleb, et „Kadunud maad” on „mõnus lugeda puhkusel, võrkkiiges, rannas lesides, aga samamoodi ka lihtsalt peale väsitavat päeva kodus lõõgastudes”), on teatud karikatuursus ilmselt taotluslik, kuid mingi sügavus on siiski vajalik kas või selleks, et lugeja tegelastest üldse hooliks. Mõlema peategelase, Merfi ja tema kolmesilmse rohelise sõbra Zergio taustast ja sellest, miks nad koos ringi lendavad, ei saa peaaegu midagi teada. Esimene tundub olevat luuser ja teine mahhinaator, üsna sarnaselt „Futurama” lahutamatutele sõpradele Fryle ja Benderile. Ka raamatu teises pooles meeskonnale lisanduv seksikas õlinäpp Aurora paistab olevat sisse kirjutatud vaid sellepärast, et ta on seksikas, ja autoril on tekkinud tunne, et võiks vist mingit romantilist pinget lisada. Mitte et seda tekiks, või sündmuste käiku kuni senimaani arvesse võttes üldse vaja oleks. Aga küllap on armujanus lugejatel midagi oodata järgmistes osades.) Kummaliselt kombel on loo kõige sümpaatsemaks ja paremini lahtikujutatud tegelaseks röster Piilips, kes oma kõnepruugilt ning käitumiselt meenutab ükskõik millist muhedat külapoe trepil istuvat jotat – ta on lakkamatult purjus, aga see-eest täis elutarkust. Kaootilisele sõpradepaarile juhuse tahtel kaenlasse visatud stoiline kodumasin täiendab ja tasakaalustab kosmoselaeva meeskonda suurepäraselt.
Uriseda võiks ka mitmete väiksemate näpukate üle. Näiteks Merfi kaart, mis raamatu alguses on ilmselgelt täiesti tavaline ja mingi tähenduseta, muutub järsku kolmemõõtmeliseks ja saab kaasa loo vanaisa lollist naljast; laev hakkab umbes poole loo pealt järsku rääkima (ja tundub lõpus isegi Piilipsiga armusuhteid arendavat), kuid on selgusetu, miks ta alguses mitmes eluohtlikus seikluses kangekaelselt vaikis või mis põhjusel ta otsustas häält tegema hakata; esimene ussiaugu läbimine tuleb Merfile ja Zergiole suure jahmatusena, hiljem oleks need nagu tavalised kosmosereisi osad … Selliseid segaseid kohti võiks muidugi ka toimetaja märgata ja algajale autorile osundada.
Ja – võib-olla on see minu isiklik kiiks ja paljudele teiste lugejate jaoks on tegemist hea naljaga, aga – see, et autor jättis valitsushoonesse sisenemise lahti kirjutamata, oli parajaks maksahaagiks. Läheneb loo kulminatsioon ning lõpliku lahendi leidmiseks on tegelastel varuks „nii geniaalne plaan, et (- - -) Trooja hobune tundus selle kõrval haledana, Napoleoni, Caesari ja Bushi plaanid lausa lapsikutena”. Põnevus on laes, kuid järgneb antikliimaks, sest
autor ei vaevu kogu seda geniaalsust lugejatega jagama. Kas mitte selle jutustamine, kuidas asjad toimuvad, polegi raamatute idee?
Kokkuvõttes on tegemist lootustandva autoriga, kellel on ohtralt arenguruumi, nii et sarja järgmist osa võib huviga ootama jääda. Lisaks täiskasvanud lugejale meelelahutuse pakkumisele sobib naljakas ja tempokas raamat hästi ka põhikooliealise raamatusõbra lauale.
December 29, 2019
Rahvusvaheliselt sellist kerget lugemist kvalifitseeritaks vast Young Adult kirjanduse alla. Võetud on Red Dwarfi laevaloks, Futurama jaburad õli joovad robotid ja Douglas Adamsi pöidlaküüdi kohati arutlev stiil ning kokku segatud iseenesest täitsa vahva poolfabrikaat. Natuke jäi puudu nii teadusest kui ulmest, naljast kui originaalsusest.
Kindlasti on kusagil keegi nutikas filoloog formaliseerinud mingid jutustamise reeglid, millega ma pole vaevunud tutvuma, aga instinktiivselt tajun ühe reeglina "teaduse" vastu mitte väga jaburalt eksimist. Räägitud on vist ka nö "ühest lubatud suurest eksimusest" maailma loodusseaduste vastu. Tõenäoliselt see number võib ka suurem olla, sest ülevalguskiiruse kosmoselaevad, tulnukad ja intelligentsed kodumasinad kindlasti tunduvad veidrad. Kuid see kõik kuulub antud žanri juurde ning otseselt ei häiri. Pigem žongleerib autor kusagil vahva ja igava piiril, pigem vist positiivsele küljele kaldudes.
Ehk siis mingid asjad on nö "veidrad", olgu. Kuid seda enam peavad teised asjad vastama üldtuntud loodusseadustele. Näiteks Star Warsi valgusest aeglasemini liikuvad laserid ja häält tegevad kosmoselaevad on vastuvõetavad seni, kuni keegi ei hakka läbi seina astuma või aega iga eksimuse peale tagasi kerima. See ei kuulu mainitud taustsüsteemi. Planeetidel on gravitatsioon, tegelased söövad, joovad, hüppavad ja kukerpallitavad ikka samu loodusseaduseid järgides.
Seega autor ehitab mingite reeglite järgi maailma ja seda enam hakkavad silma kohad, kus autor justkui oma reeglite vastu eksib.
Siin tundub, et autor ei tea, mis asi on must auk? Vaevalt nüüd kogu galaktikat evakueeritakse. Pealegi tänapäevase arusaama kohaselt on kõikide galaktikate keskel supermassiivne must auk ja väiksemaid on mitmeid sadu ja tuhandeid tiirlemas igal pool. Seega ei ole see mingi põhjus kedagi kusagilt evakueerida, kuna vahemaad on tohutud ja kogu galaktika mateeria auku kadumine võtaks tõenäoliselt kauem kui kogu universumi vanus. Tõenäoliselt autor räägib mingist ühest planeedist või äärmisel juhul ühest päikesesüsteemist.
Kosmoses pole termineid üles ja alla. Suund on relatiivne. Lõpu poole oli veel üks sarnane apsakas. Tõenäoliselt õpivad kaugele arenenud tsivilisatsioonis elavad olendid selle teadmise juba emapiimaga selgeks.
Jälle autor ei saa ühest sõnast aru - "molekul"? Ajades sassi füüsika ja meditsiiiniteaduse, ajab ta lugeja jaoks sassi ka tõsiseltvõetavuse ja ebaõnnestunud katse Douglas Adamsi moodi monoloogiga nalja teha.
Ma kahtlustan, et kui suvaline teadushuviline või ulmesõber oleks seda teksti lugenud, oleks ta need mõned vead lihtsa vaevaga välja toimetada aidanud.
Illustratsioonid on väga hästi joonistatud ja neid oleks võinud sellise noorte? raamatu vahel kõvasti rohkem olla, et õiget meeleolu luua. Sest kohati uimased ja pikad kirjeldused või raamatu lohisev keskmine osa oleks niimoodi lihtsamini lipanud. Lõpplahendus oli täitsa vahva ja kui "Tuntud Universum" on sarja pealkiri, siis vast järgmises osas saab kõik need pisivead välja lihvida. Kuid eks tõsisemale ulmefännile ta ikkagi lihtsamaks teini-kirjanduseks jääb. Kahju lihtsalt, et ma seda juba raamatupoes ei tuvastanud, kuid eks Eesti kirjandust peabki toetama. Nii panengi talle siin kah ühe tärni rohkem kui peaks.
Kindlasti on kusagil keegi nutikas filoloog formaliseerinud mingid jutustamise reeglid, millega ma pole vaevunud tutvuma, aga instinktiivselt tajun ühe reeglina "teaduse" vastu mitte väga jaburalt eksimist. Räägitud on vist ka nö "ühest lubatud suurest eksimusest" maailma loodusseaduste vastu. Tõenäoliselt see number võib ka suurem olla, sest ülevalguskiiruse kosmoselaevad, tulnukad ja intelligentsed kodumasinad kindlasti tunduvad veidrad. Kuid see kõik kuulub antud žanri juurde ning otseselt ei häiri. Pigem žongleerib autor kusagil vahva ja igava piiril, pigem vist positiivsele küljele kaldudes.
Ehk siis mingid asjad on nö "veidrad", olgu. Kuid seda enam peavad teised asjad vastama üldtuntud loodusseadustele. Näiteks Star Warsi valgusest aeglasemini liikuvad laserid ja häält tegevad kosmoselaevad on vastuvõetavad seni, kuni keegi ei hakka läbi seina astuma või aega iga eksimuse peale tagasi kerima. See ei kuulu mainitud taustsüsteemi. Planeetidel on gravitatsioon, tegelased söövad, joovad, hüppavad ja kukerpallitavad ikka samu loodusseaduseid järgides.
Seega autor ehitab mingite reeglite järgi maailma ja seda enam hakkavad silma kohad, kus autor justkui oma reeglite vastu eksib.
"Kas teil seal keskel mitte kõike neelav must auk ei olnud?"
"Nojah..."
"Minu meelest soovitati kogu teie galaktikal evakueerida juba paar aastat tagasi?"
Siin tundub, et autor ei tea, mis asi on must auk? Vaevalt nüüd kogu galaktikat evakueeritakse. Pealegi tänapäevase arusaama kohaselt on kõikide galaktikate keskel supermassiivne must auk ja väiksemaid on mitmeid sadu ja tuhandeid tiirlemas igal pool. Seega ei ole see mingi põhjus kedagi kusagilt evakueerida, kuna vahemaad on tohutud ja kogu galaktika mateeria auku kadumine võtaks tõenäoliselt kauem kui kogu universumi vanus. Tõenäoliselt autor räägib mingist ühest planeedist või äärmisel juhul ühest päikesesüsteemist.
"Paistab, et üks merkantiilmobiil on meile õige lähedal. Siit mõni miljon kilomeetrit vasakule ja alla."
Kosmoses pole termineid üles ja alla. Suund on relatiivne. Lõpu poole oli veel üks sarnane apsakas. Tõenäoliselt õpivad kaugele arenenud tsivilisatsioonis elavad olendid selle teadmise juba emapiimaga selgeks.
"Seda nähtust on teadlased jälginud erinevates keskkondades. Näiteks valasid nad metallkarpi sulaterast, ootasid, kuni see tahkub, ja mõjutasid siis üht terasmolekuli eemalt, kuni see öökima hakkas. Peagi oli molekuli ümber sentimeetrine tühi ala, seejuures polnud muu materjali tihedus sugugi muutunud, seega polnud see rohkem kokku pressitud kui varem."
"... pinnase ja veekogude molekulhaaval taas elamiskõlblikuks muutmist..."
Jälle autor ei saa ühest sõnast aru - "molekul"? Ajades sassi füüsika ja meditsiiiniteaduse, ajab ta lugeja jaoks sassi ka tõsiseltvõetavuse ja ebaõnnestunud katse Douglas Adamsi moodi monoloogiga nalja teha.
Ma kahtlustan, et kui suvaline teadushuviline või ulmesõber oleks seda teksti lugenud, oleks ta need mõned vead lihtsa vaevaga välja toimetada aidanud.
Illustratsioonid on väga hästi joonistatud ja neid oleks võinud sellise noorte? raamatu vahel kõvasti rohkem olla, et õiget meeleolu luua. Sest kohati uimased ja pikad kirjeldused või raamatu lohisev keskmine osa oleks niimoodi lihtsamini lipanud. Lõpplahendus oli täitsa vahva ja kui "Tuntud Universum" on sarja pealkiri, siis vast järgmises osas saab kõik need pisivead välja lihvida. Kuid eks tõsisemale ulmefännile ta ikkagi lihtsamaks teini-kirjanduseks jääb. Kahju lihtsalt, et ma seda juba raamatupoes ei tuvastanud, kuid eks Eesti kirjandust peabki toetama. Nii panengi talle siin kah ühe tärni rohkem kui peaks.
November 1, 2012
Tõeliselt muhe lugemine. Douglas Adams tuli lugedes küll pidevalt meelde, aga eks klassikute juurde kuulu ka koolkond. Ja Raju tegelased on piisavalt... ee... rajud, et lugema ahvatleda. Eriline lemmik oli kõnelev kodumasin Piilips, vana kaval joodik. Nüüd tahaks järge, vahest koguni mitut :)
February 5, 2017
Väga silly raamat. Kerge lugemine kuidas tüüp koos sõbraga püüab planeeti Maa leida. Huumor meenutas Douglast selles mõttes, et loogika polnud maailma loomisel esimesel kohal. Mulle see huumor istus.
Displaying 1 - 4 of 4 reviews