Maale läheneb hiigelasteroid Tooni, mis ähvardab lõpetada inimkonna eksistentsi. Maailma riikide valitsused otsustavad planeedi maha jätta ja minna otsima ellujäämisvõimalusi mujalt päikesesüsteemist ning kaugemalt galaktikast. Kuid ressursside puudusel ei ole võimalik võtta kaasa kõiki maalasi. Mis saab neist kes lähevad teele? Mis saab neist kes jäävad maha?
Kolm eesti ulmeautorit vaatavad läbi käesoleva jutusarja tulevikku ning toovad teieni nii humoorikaid kui ka kurbi lugusid lähi- ja kaugtulevikust. See on nägemus maailmast, mida ühendab kogu inimkonda vapustav kataklüsm. Maailmast, kus ohu eest pagejad jätavad endast maha tehisintelligentsiga ründesatelliitide kompleksi, mis lõpetaks sõjad.
Sisukord Maniakkide Tänav - Saateks Maniakkide Tänav - Ja rongid peatusid Maniakkide Tänav - Lahkumiskink Maniakkide Tänav - Robonaut Jaagup Mahkra - Väike täpp horisondil Maniakkide Tänav - Stardiloendus Maniakkide Tänav - Vanemate nimel J. J. Metsavana - Laenatud elu J. J. Metsavana - Kindlus taevas J. J. Metsavana - Proovisõit, ehk Kuidas vürst kuu peale kippus J. J. Metsavana - Saladuslik tsaar J. J. Metsavana - Must muna J. J. Metsavana - Pudrumägi Maniakkide Tänav - Põrguvärav
siin on ju nii mõnedki head ideed (eriti raamatu teises pooles, kus mashitakse kokku vene õigeusk, eesti folkloor ja jupp "Kalevipoega"), aga... see kõik lihtsalt ei ole kuigi hästi kirjutatud. kohati on konkreetselt halvasti ka.
eraldi tahaks ära märkida, et kogu selle raamatu peale kokku on täpselt ÜKS naistegelane (kui mitte arvestada vürsti tütart, kes küll ise lavale ei ilmu, aga kelle teemal saame kuulda mitme mehe seksuaalfantaasiaid, õnneks põgusalt) ja mingitel segastel asjaoludel töötab see naine kosmoselaevas... palja ülakehaga? ooookei.
ma kogenematu ulmelugeja just ei ole, aga siin ma suure osa ajast ikkagi ei saanud aru ja ei suutnud jälgida, mis toimus ja mis järjekorras ja miks. ja ülejäänud osa ajast oli liiga palju lahingukirjeldusi ja kehavedelikke. ei, ma nüüd teen eesti (mees)ulmega tükiks ajaks pausi selle kogemuse peale.
Ühismaailmad ehk shared worlds on olnud eesti ulmemaastikul üpriski harvad külalised. Tuntum kodumaistest ühismaailmadest on kindlasti Hargla, Belialsi ja Bergi poolt loodud "Terranoova Konservatoorium/Fabula" maailm. Seetõttu on vägagi tervitatav, et Tartu ulmekirjutajate ring poolt on lugejateni toodud uus ulmeline ilm ja seda kogumiku "Saladuslik tsaar" vahendusel.
Maniakkide Tänava, J.J. Metsavana ja Jaagup Mahkra ühistööna sepistatud maailm jätab esmapilgul vägagi trööstitu ning lootusetu paiga mulje. Tegemist on preapokalüptilise maailmaga (Maaga on kohe kokku põrkamas hiidasteroid Tooni), kus on saanud valitsevaks motoks: "Eat or be eaten!". Ainsateks pääseteedeks on siirdumine tähtede poole (näiteks Kuul paiknevad kolooniad) või varjendid kilomeetrite sügavusel maapõues. Muidugi on need lahendused "vaprate ja ilusate" pärusmaa ning ülejäänud vaadaku ise millisesse prakku nad pugeda suudavad. Valikust välja jäänute vahel algab verine olelusvõitlus, kus paari taktikalise tuumalõhkepea või mürkgaaside kasutamine on iseenesestmõistetav. Saabuv asteroid keerab ju nagunii kõik pahupidi, mis siis paar tuumaplahvatust ära ei ole!
Kogumiku esimese poole moodustavadki kokkupõrke eelsetest sündmustest kõnelevad jutud, mille autoriks on põhiliselt Maniakkide Tänav. Teine pool kogumiku juttudest leiavad aset postapokalüptilisel Maal ning nende lugude autoriks on peaasjalikult J.J. Metsavana. Ajaratas on sajandeid edasi veerenud ning inimkond on jõudnud oma (taand)arengus muinasaja ja feodaalse elukorralduse piirile. Tekstidest on kadunud süngus ning meeleheide ja asemele on tulnud must huumor, pila ning paroodia. Kes oleks arvanud, et katastroofijärgne maailm võib-olla maalitud palju helgemates toonides? Tekstides leiame viiteid küll J.R.R. Tolkieni "Kääbikule" kui ka Läti Henriku kroonikale. Suurima kummarduse on muidugi saanud eesti ulmekirjandusele aluse pannud tekst - Kreutzwaldi "Kalevipoeg" (raamat, mille eepilisuseni pole kahjuks ükski järgnev kodumaine ulmeteos küündinud).
Kokkuvõtvalt peab tõdema, et "Saladuslik tsaar" on kindlasti mõeldud lugemiseks ühtse tervikuna, sest nõnda jõuab uue ühismaailma kiirgus kõige paremini lugejani. Eraldi võetuna jäävad enamus kogumiku tekste keskpärasteks ja tunduvad kontekstist väljarebitutena. Soovin meie ulmekirjanduse uuele ühismaailmale pikka eluiga ning ohtralt kaasautoreid. Paar kuud tagasi raamatupoodidesse jõudnud "Saladuslik tsaar 2: Duumioru lood" kinnitab, et ühekordse aktsiooniga ei olnud kindlasti tegemist.
Jutud, mis kirjeldavad sündmuseid enne asteroidi tulekut, on tunduvalt paremad, kui need muinasjutu ja tehnoloogia segused rohmakad müütilised jutustused, mis leiavad aset peamiselt raamatu teises pooles.
Palun veel! Aitäh! Ma ei ole kunagi end ulmefänniks pidanud, kuid see oli niivõrd mõnus lugemine ning kui saaks nüüd näpud järgmiste raamatute taha ka ajada... Kahjuks olen ma Goodreadsi uuendamisel laisk olnud, nii et pole enam täpsed elamused selle teose lugemisel meeles, kuid julgen siiski soovitada ja ka neile, kes muidu end ulmekaugeks peavad.
Saladuslik tsaar Maniakkide Tänav, J. J. Metsavana, Jaagup Mahkra Fantaasia
Lustakas ja verine kolmeteistkümnest ilmutuslikust loost koosnev jutukogu, mis võiks sel apokalüptilisel 2012. aastal kuuluda iga eestlase lugemismaterjali hulka. Olen üsnagi kindel, et pärast hävitusingel Nibiru külaskäiku saab "Saladuslikust tsaarist" uue inimkonna piibel, Ippolitist ainus jumal taevas ning tema apostlid Maniakkide Tänav, J. J. Metsavana ja Jaagup Mahkra teenivad ausalt ära igikestva kuulsuse ja surematuse.
Apostlitele nimelt ilmutati, et Tõravere teadlaste avastatud asteroid Tooni on kohe Maale lõppu peale tegemas. Goddämmerungi lähenemine paiskab maailma veriste sõdade kaosesse, mille ohjeldamiseks riputab maalt lahkunud asjapulkade koorekiht Maa orbiidile militaarsatelliidi Ippolit. Inimene on aga leidlik elukas ning asjad kipuvad ikka hoopis teistmoodi minema kui plaanid ette näevad. Lood raamatus jagunevad mõtteliselt kaheks: eestlaste vastupanu pealetungivatele lugematutele vaenlastele maailmalõpu eel (miks kõik just meie marjamaale kipuvad, loe ise, asjasse on muide segatud kangelaslikud estronaudid) ning ajast mitusada aastat hiljem, kui eestlaskond on langenud õndsasse anekdootlikku bõliinade aega ning Ippolit saavutanud jumala staatuse. Kogumiku viimased jutud lunastaja Õnnepäeva saabumisest on ülimuhe etnopunk, mis tekitab usulise harduse kõrval ka võitmatut tungi suunurgad kõrvuni venitada. Kogumiku miinusteks on kahtlemata selle teatav ebaühtlus, nii stilistiliselt kui kirjanduslikus mõttes, kuid kokkuvõttes on tegemist tõeliselt nauditava lugemisvaraga. Kindlasti mitte aasta parim raamat, ei. Aga aasta üllatus kindlasti. Nagu läheks hommiku sussi seest oma igapäevast kommi võtma ja päkapikk on sinna hoopis purgitäie krehvtiseid männiriisikaid toonud. (EE, 20.12.12)
Idee on hea. Selline ühe teema ümber keerleva juttude kogumiku mõte mulle meeldib. Siin oli üsna mitu lugu, mis mulle meeldisid, ja mõned, mis jätsid ükskõikseks.
Vahepealne sõjateema mulle väga ei istunud, tähelepanu kippus hajuma,, aga samas see stardiloenduse lugu mulle ka ikka lõpuks meeldis.
Väga palju oli juttu maapealsetest ja palju vähem nendest uutest kosmoseelanikest. Oleks tahtnud neid ka rohkem näha.
Oleks üldiselt vajanud natuke rohkem viimistlust. Oli segaseid kohti. Paljudes kohtades oleks tahtnud rohkem selgitusi või vähemalt kirjeldusi. Kirjavigu leidsin täitsa mitu. Ja viimane lugu oleks võinud natuke rohkem raamatu kokku võtta, nagu esimene seda alustas.
Aususe mõttes päris maksimumpunkte ei anna, aga üldiselt oli see kogumik väga positiivne üllatus. Nii mõnigi lugu oli väga tugev ja mu meelest püsis asi otsast lõpuni koos. Minu isikliku maitse jaoks oli ehk sõja teemat veidi rohkem kui viitsin...
Raamat postapokalüptilisest maailmast, mille iga lugu aitab luua huvitavalt kirju terviku, seda tänu kolmele autorile, kellest igal oma erinev stiil. Ehkki kõik lood pole võrdselt sujuvad ja/või huvitavad (millise jutukogumiku kohta saakski seda väita?), on just tervikmaailma tükikeste kirjeldamine see kaval nipp, mis tekitab iga loo puhul tunde, et oled ühe killu mosaiigist kätte saanud ja asud entusiastlikult järgmise kallale.
Tegemist oli lühijuttude kogumikuga, mis kõik käisid ühe universumi ümber. Alguses oli üks huvitav survival jutt kuu peal hätta sattunud mehest, siis oli suht (minu jaoks) igavapoolset ulme/sõja jutte, kui maa suunas asteroid tulemas, ning lõpuks läksid jutud jälle huvitavaks, kui tegevus toimus keskaegsel maal, kus olid eelmise tsivilisatsiooni ja ulmetehnoloogia jäänused peale asteroidi tabamist, aga siis sai raamat kuidagi ruttu läbi. See lõpp päästis raamatu kergest pettumusest.