Kõik poisid ei saa suureks on kaasakiskuv raamat 10-14 aastastest poistest, kelle suvevaheaega mahub niihästi põnevaid seiklusi kui ka ootamatuid sündmusi. Raamatu esimeses osas ehitavad kaks sõpra Jan ja Villu parve ning vallutavad väikese saare. See hakkab aga silma ülejäänud külapoistele, kellele see, nagu arvata võibki, kohe mitte sugugi ei meeldi... Teises osas võetakse Jan ja Villu poistekamba täieõiguslikeks liikmeteks. Naaberkülas on loomulikult oma kamp ja iga - aastane tava nõuab oma - välja kuulutatakse sõda! Need on tõestisündinud lood 1980. aastate alguse Lõuna - Eestist ja suurem osa tegelasi on pärit autori lapsepõlvest.
Oi, kuidas ma oleksin tahtnud raamatu esimese ning viimase peatüki lugemata jätta. Samas mõistan, et ilma nendeta poleks kirjanik ilmselt kunagi kirjutanud kõike seda toredat, mis nende vahele jäi. Valus oli sellest hoolimata!
Igas tänavas ja igas hoovis on alati olnud oma poisikeste kamp, kes ehitavad onne, mängivad luurekat ning loobite kossu. Selliste kampade lahutamatuks osaks on olnud ka "veriste lahingute" pidamine naaberuulitsate ja -õuede poistega. Ühel päeval loobite üksteist kivide või käbidega, järgmine päev mängite maha tulise vutimatši. Nõnda mööduvad lapsepõlve suved ja talved.
Lõpuks kambad lagunevad ja mänguplatsid rohtuvad. Siiski helged mälestused jäävad. Mäletad, kuidas viskasid vastaskamba juhil lahingus kiviga silma siniseks. Mäletad, kuidas põgenesite elu eest suuremate poiste hirmus eri paraadnatesse peitu. Mäletad, kuidas käisite tühermaal paugukatega "lõhkamistöid" tegemas. Kuigi aastaid on möödunud juba hulgi, siis mälus on see värske kui eilne päev.
Enamiku kampade lood ja seiklused ei jõua kunagi raamatukaante vahele, seetõttu on rõõm seda suurem lugedes teost "Kõik poisid ei saa suureks". Lapsepõlv ärkab neis korraks uuesti ellu ning oled uskumatult rõõmus selle üürikese taaskohtumise üle. Kamp on jälle koos!
Raamat oli suhteliselt hea ja kaasahaarav. Lugu rääkis positest kes suvevaheajal vallutasid saare ning osalesid Kelleri-Vaia vahelises poiste sõjas. Loos juhtus kurbi olukordi ka, nagu peategelase parim sõber ja pinginaaber suri. Kurb lugu. Sellest raamatust midagi halba ma ei ütleks!
See raamat on minu 11-aastase oktoobrikuu kohustuslik kirjandus 5. klassis. Kuna tema aga luges reisil alles septembri raamatut Kadri, siis võtsin seni poisid ise ette. Pärast ju hea omavahel arutada ja Soopani Õhulossivanaisa olin ma varasemalt talle juba ette lugenud, seega autor polnud võõras.
Nagu järelsõnast selgub, oligi tegu nö tõsielu lapsepõlvel ning seal toimunud sündmustel põhineva seiklusjutuga. Et mitte päris üks ühele karakterid ja situatsioonid, aga autori enda lapsepõlve seiklustel põhineva jutustusega. Õigupoolest on siin raamatus ju 2 erinevat lugu - esimeses ehitatakse parve ning seejärel vallutatakse saar onni ehituseks, teises loos aga peetakse naaberküla gängiga mõõduvõtmise sõda. Kuigi vastased ei võitle ausalt, siis 100% neid õnnetus lõpus süüdistada ei saa. Viimast peatükki aga varahommikusel tunnil Bergamo lennujaamas lugedes ei suutnud ma aga ise ema olles kuidagi pisaraid tagasi hoida. Ei kujuta ette, mida Villu ema veel tunda võis...
Eks vahel on vaja ka selliseid raamatuid. Seiklusrikkad, aga kohati ka realistlikud, sest päriselus ei ole happy ending garanteeritud.
Nüüd ootan, millal laps selle loetud saab, et näha, kuidas talle see mõjub ning mis mõtteid tekitab. Tänapäeva nutipõlvkond ju enam ei kujuta ettegi, mis elu see 80ndatel tegelikult õue peal käis. Pean ennast selles osas õnnelikuks, et sain Mustamäel hoovipoiste kambas vibra mängida ja suveõhtutel pole ööni elu üle arutleda.
“Jan oleks hea meelega olnud kuskil mujal, ilma tumerohelise pintsaku ja kõri kägistava peenikese, pisikeste ruutudega lipsujupita - ta polnud kunagi varem lipsu kandnud. Kõik Jani ümber kannatasid. Osalt kõrvetava kuumuse, peamiselt aga kokkusaamise põhjuse tõttu.”
Ka mina olin sellel ärasaatmisel ja mäletan seda, mismoodi meie küla vapustas 10aastase poisi kummaline surm... Ivar Soopan oli mu koolikaaslane, aasta minust vanem. Kelleri ja Vaia on tegelikult Karksi ja Nuia, nagu autor ka ise järelsõnas ütleb. Teadsin kõiki neid kohti: vana Karksi mõisaparki, suurt kuivanud puud, lossivaremeid; reoveetiike, kus olid saared ja poistel käis seal jah "mingi kisma". Siin raamatus toimuvad seiklused olid olemas olemas ka minu lapsepõlveradaril, selle radari äärealades, just nimelt "mingi poiste kisma" nime all. Minu maailm algas sealt, kus astub korraks varjust välja ja poisteloo leheküljelle ühe tegelase tüütu noorem õde. Ma ei oska kuidagi selgitada, miks ma seda raamatut kohe ilmumise ajal ei lugenud, nüüd märkasin raamatukoguriiulil, võtsin ja lugesin hooga läbi. Natuke oli valus, ja ehk selle lapsepõlves kogetud segaduse ja leina pärast ei olnudki ma sedavarem lugenud. Õnneks piinlik ei olnud kordagi, minu meelest on see täiesti korralik ja hea poistekas. Meenutab mulle Jaan Rannapi ja Holger Puki lugusid poistekampade kaklustest. Poisid ju ikka kisklevad see käib maailma juurde. Vastaskamba poisid ei teinud midagi meelega-julma, aga see lihtsalt kukkus nii välja. Piir mängulusti, julguse ja julmuse vahel on ähmane. Ja vahel juhtub nii, nagu Haruki Murakami ühes teises kurvas loos ütles: täiskasvanuks saadakse hetkega. Mis mind aga selle hoogsa seiklusjutu sisus häiris: epoisood raamatute ärapõletamisest raamatu lõpus. Minu meelest polnuks seda detaili vaja. Oli see siis tegelikult nii juhtunud või dramaatilise puhastusena kirja pandud, igal juhul arvan, et laste-noorte raamatutes on meelega või kogemata alati peidus alateadlikud sõnumid. Ja raamatute põletamine ei ole minu meelest hea sõnum.
Pal tänava poiste tüüpi lugu. Aga mitte nii hästi kirjutatud. Isegi mitte nii hästi kirjutatud kui Eno Raua Roostevaba mõõk, kuid siiski suurepärane raamat. Lugu sellest, et poisid jäävad poisteks, olenemata aastakümnest.