Igapäevaelus me ei märkagi tihtipeale tänaval hulkuvaid lapsi. Ent selle raamatu autor kasvatab oma peres kaht tänavalast. See jutustus ongi kirja pandud nende laste räägitu põhjal. See, mida nad on pidanud läbi elama, et endale elatist teenida, et kõhutäit süüa saada, tundub nii ebainimlik ja šokeeriv. Need lapsed on kokku puutunud kogu selle rämpsu ja halastamatusega, mis tänavaeluga kaasas käib. Need poisid on elanud tänaval, vahel ka oma kodus ja turvakodudes juba kolm aastat. Väiksem oli nelja– ja suurem viieaastane, kui algas nende seiklusrikas ja karm elu. Neil olid jäänud kuulmata oma unelaulud, tundmata lapserõõmud ja teadmata muinasjutud. Nad tahavad ise rääkida kõigest sellest, mis on neil seljataga, justkui lootes seda kõike endalt maha raputada.
Raamat on IV klassi soovitusliku kirjanduse nimekirjas.
Raamat andis hea ülevaate sellest, milline on tänavalaste elu ja millistest tingimustest nad tulevad. Selline praktiline ülevaade, mis erilisi emotsioone minus ei tekitanud. Mingis mõttes nagu käsiraamat. Raamatu teises osas “Uus algus” oli mul tunne, et see on kirjutatud külarahvale, selgitamaks laste elu-olu ja kohanemist uues kodus/keskkonnas.
Väga hea, et sellest teemast kirjutatud on. Seda enam, et lihtsalt kirja pandud on, niisiis on tõepoolest ka teistele sama vanadele lastele paras lugeda ja arutada, nagu kirjaski oli, et 4. klassi soovitusliku kirjanduse nimekirjas. Minu jaoks läks see uue pere osa natuke ebausutavalt hästi, kuigi ma üldse ei välista, et nii juhtuda saab, aga katkistest peredest (või üldse mitte perest) tulnud lastel on ju ikka kiindumushäire ja muid probleeme, aga siit jäi mulje, et kõik oligi kohe hästi, vaid mõned pisemad probleemid. Samas kaudseid vihjeid ka oli, et ega see nii lihtne ka olnud ning ega kõigest peagi täpselt kirjutama, see ei olnud ju ka mõte kirjeldada poiste kasvatamisraskuseid. Usun ka armastuse jõudu väga ja seda see lugu ka kinnitas. Aitäh.