Oma uues raamatus „e-armastus“ räägib Erik Tohvri tänapäeva inimeste võõrandumisest üksteisest, millele aitab kaasa ka nn sotsiaalmeedia. Autor kirjeldab sageli halenaljakaid olukordi, millesse võivad sattuda inimesed, kes suhtlevad üksteisega peamiselt või ainult interneti teel, n-ö silmast silma nägemata. Tehnoloogia arengut siiski ei rünnata, vaid esitatakse küsimus, kust jookseb selle kasutamise piir ja mil määral see mõjutab inimelusid ja -saatusi.
Erik Tohvri (kodanikunimega Hans-Erik Laansalu; sündinud 22. märtsil 1933 Rakveres) on eesti kirjanik, hariduselt elektriinsener.
Ta on õppinud Rakvere 3. Algkoolis, Jägala-Joa koolis ja Kodasoo koolis Harjumaal, lõpetanud Tallinna Elektromehaanika Tehnikumi elektrotehnika erialal. Töötanud ETKVL-is energeetikuna, Tallinna Elektrivõrgus valvedispetšerina, firmas Harju Elekter juhtiva konstruktorina, firmas ABB HE tegevdirektorina.
Kirjanduslikke katsetusi alustas Tohvri koolipõlves. Ta on kirjutanud 12 raadiokuuldemängu, novelle, humoreske, filmistsenaariumi ("Pihlakaväravad"). Pärast pensionile jäämist kirjutab põhiliselt romaane.
Raamatu eelavamus ei ühtinud lugemiselamuse sisuga. Arusaamatuks jäi, kas sisu ja teatav ebarealistlik ja utoopiline kirjeldus internetist ja sealsest sutlemisest oli mõelnud mingilmoel fantaasia, tagasihoidliku tögamise või reaalse teadmatusega sellest, mis kuidagi tegelikult netiavarustes toimub. Igaljuhul oli see väge kummaline, vähemalt skype'i kasutamist kirjeldavad faktid tundusid pisut liialt vastupidised realismile. Samas, kahjuks või õnneks isiklikest kogemustest olid mõned suhtlemismustrid nii tuttavlikud, et lausa iiveldama ajasid. Just vastaspoole suhtes siis. Mis siis häirima kippus oli see pikk ja vahelduv kirjeldus agronoomi ja algklassiõpetaja elust, mis muidugi oli põhiliini suhtes eluliselt vajalik, et jõuda süžee põhitulemuseni, milleks pidi olema siis e-armastus, lihtsalt algselt tundus see pisut liialt lakooniline ja kummaline, kasutades nimesid pidevalt täisnimedega, rääkides väga eriskummalises maneeris ja venitades pikalt tülide ja teiste samalaadsete kirjeldustega. Peategelaste mõttemaailmad olid ka omaette liialt must-valged ja vahel isegi liialt naiivsed ja totrad. Iseenesest polnud raamatul viga, täiesti loetav (kui juba oled otsa peale saanud), kuid pisut kippus autori teatav teistmoodi arvamus inimsuhtetest ja internetist häirima.
Eespool on Eeva-liisa päris hästi raamatust kirjutanud, nii kokkuvõtlikult ei oleks ma küll kuidagi öelda osanud. Ise tahan siiski raamatut nelja tärniga hinnata, kuna raamatu stiil, loo ülesehitus (mitu erinevat lugu, hiljem viiakse kokku) ja üleüldiselt selline kiire lugemine mulle kõige rohkem meeldib ja sobib ning ka interneti teema on väga südamelähedane. Ka see nn e-armastus on tuttav teema ja aeg-ajalt oli mõnusat äratundmist ja meenutamist selle koha pealt.
Ainus, mis tõeliselt häiris, õigemini eks ma pigem muigasin selle üle, oligi seesama, et internetist ja ka arvutikasutusest üldiselt oli autoril tõepoolest ikka päris vildakas arusaam ja oli ka otseseid faktivigu (a la arvutist saadetud meil läks mehe nime alt, sest internetiühendus on ju tema nimel jms). Eks võiks ju püüda vabandada, et autor polegi päris arvutipõlvkonnast, aga kui mitte üleüldise tunnetuse, siis vähemalt faktide osas on teost kirjutades siiski võimalik end kurssi viia, et kogemata kogu lugu ebarealistlikuks ja ebaloogiliseks ei muudaks.