Täheaeg 10: Juubeliväljaanne

Täheaeg #10

by Raul Sulbi (editor, foreword), Liina Laks, Leila Tael

Sisukord
Raul Sulbi - Saateks
Liina Laks - Väike needus
Leila Tael - Roxanne
Taavi Kangur - Kirjutatud elu
Aleksander Batanov - Dahlbergide aed
Tea Roosvald - Öösiti ma nutan
Kristjan Sander - Mere pruut
Maniakkide Tänav - Must muna
Marcus Kaas - Viimane vahetus
Triinu Meres - Sulavesi ja vereside
Ursula K. Le Guin - Lahtisidumise sõna (The Word of Unbinding)
Ursula K. Le Guin - Nimede seadus (The Rule of Names)
George R. R. Martin - Tema laste portreed (Portraits of His Children)

232 pages, Paperback

First published April 1, 2012

Reviews

[Kalver · Rating 4 out of 5]

päris hea tükk.
Väike needus - hea atmosfäär, lõpp ei haaranud.
Mere pruut - ideel oli jumet
Lahtisidumise sõna ja Nimede seadus - vana hea Ursula
Tema laste portreed - väärikas lõpulugu, mõnusa seose lõi see kui peategelasest kirjanik Maine'i rannikule maja osta plaanis.

[Martti · Rating 2 out of 5]

Juubeli Täheaega alustab koostaja Raul Sulbi väikese seletuskirjaga, miks ta seda rosoljet koostab. See oli minu jaoks kogumiku huvitavaim osa. Pärast seda jätkub kirjastus Fantaasia ja Eesti Ulmeühingu jutuvõistluse tööde avaldamine. 9. Täheajas oli top 5, nüüd jätkub loetelu 6. koha saavutanud jutuga Liina Laksilt, kes üllatas mind positiivselt oma fantasy'ga, mis lõppes seletuskirjaga peategelase poolt. Selline struktuur oleks võib-olla töötanud, kuid seda laksu sealt kirjast oleks võinud väheke veel lihvida.
Leila Taeli "Roxannes" oli üllatust, kuid jutustav kirjastiil ja ühtlase energiatasemega jutuvada jättis ootama teravamaid elamusi.
Taavi Kanguri "Kirjutatud elu" oli täitsa nunnu igatsuslik kogupere-müsteerium.
Aleksander Batanovi "Dahlbergide aed" on järjekordne fantasy müsteerium, kus seletustele tinti ei jagu, kuid jutustusstiil meeldis mulle mingil põhjusel väga.

Ülejäänu hulgas oli veel palju sellist kerget müsteeriumi, millega eriti kuhugi välja ei jõuta. Eelmise Täheaja puhul ma nimetasin seda leigelt "teisipäeva-õuduseks" ja tundub, et suuremosa selle jutuvõistluse töid klassifitseerub sinna samasse auku. Ning ma sooviksin ka debateerida kogu sellise piiripealse kirjutise ulme alla liigitamist, kuid võib-olla peaks ma vähem Carl von Linnéd mängima ja mitte kõike ümbritsevat klassifitseerima kogu aeg. Kuid need lood olid tõesti põhjusega võistlusjärjekorra päraossa vajunud.

Eesti autorite algupärasele sektsioonile paneb punkti Triinu Meres, kes nüüdseks olla juba ohtralt auhindu korjanud, kuid ma pole veel nii uut ulmet lugema jõudnud. Kui ma nüüd õigesti aru saan, siis tema lugu ei kuulunud jutuvõistluse paremusjärjestusse, küll aga annab see minu maitsele liiga pikk ja hägune lugu aimdust tema stiilipuhtusest ning tulevikust, oletan. Ta kirjutab Sulle ja Mulle, armuuimas ja hägu-tuimas. Kogu see lugu balansseerib seosetu soga, kirju keerutamise ja põhjapaneva poeesia vahel. Nii ka minu taju ja tähelepanu. Pealegi mul on kerge allergia tungi vastu liigitada alternatiivajalugu ulme alla. Sellega kaasneb kartus, et varsti peab Täheajast Kaur Kenderi, Tammsaare või Betti Alveri "standardset õudust" lugema. Kaalukauss maandus pigem vist positiivse elamuse poolele ning tunnetan tugevat potentsiaali. Lihtsalt see lugu oli liiga lühike, et kuhugile päriselt välja jõuda. Jääb üle vaid loota, et eeskujudena mainitud Steve Eriksoni puhul keskendub autor edaspidi pisut vähem mitte lahti seletamisele ning rohkem selle vindi üle keeramisele.

Jutukogu tõlkelugude osa mängib tugevalt vähemalt minu nostalgiaga, kui Ursula K. Le Guin viib meid kahe mõnusa looga tagasi Meremaale ja tutvustab GRR Martini 1985. aasta Nebula võitnud õuduslugu, mis küll psühholoogiliselt mõjub, kuid õuduse žanr jätab mind reeglina leigeks. Peamiselt seetõttu, et tihti on see õudselt igav ja tüütu.

Nii võib vist kogu selle jutukogu kokku võtta - liiga kaldu õuduse nurka, kui "ulmet" defineerida fantaasia, teadusliku fantastika ja õuduse kolmikuna.

[Margus · Rating 3 out of 5]

Nii ja naa. On väga häid jutte, ntx väike needus, kirjutatud elu, kui ka jutte, mis oleksid võinud olemata olla, ntx sulavesi ja vereside, mis oli vaieldamatukt halvim. Venis ja venis ja venis, mis kokkuvõttes oli suht sihitu lugu. Jätsin pooleli ja lõpetasin isegi kolm viimast high fantasy juttu ja siis sundisin lõpuks ikkagi ka Triinu Merese jutu lõpuni lugema. Eesti kogumikest ei tea kunagi, mis ees ootab, kuid alati on vähemalt ikka üks hea lugu, mis on väärt rohkem kui ühe korra lugemist.

[Hanneleele]

Selgub, et lugesin seda 2012, Ursula pärast. Ei mäleta küll miskit sest.