What do you think?
Rate this book
Õitsev meri #1
Õitsev meri
Romaan Saaremaa tuulise ja kivise kaluriküla tööka, väliselt karmi, kuid soojasüdamelise rannarahva elust.
223 pages, Hardcover
First published January 1, 1935
3 people are currently reading
63 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 6 of 6 reviews
November 4, 2022
Öeldakse, et eestlased on mererahvas. Olen sündinud ja kasvanud mereäärses Tallinnas, aga ega mul oma elus merele suurt asja olnud pole. Samas on hinges ikka mingi igatsus ja vajadus mere läheduse järele.
Isegi praegu - varem elasin Pelgulinnas, nüüd elan Pääskülas. Ikka Tallinnas, aga kui eelmises elukohas oli mereõhku tunda kohe õue astudes, siis enam see nii ei ole. Ja kuigi mõlemad on elamiseks toredad kohad, on igatsus mere järgi endiselt alles.
Kui tahta ühe lausega kokku võtta, siis võib öelda, et "Õitsev meri" on lugu Eestlastest 20. sajandi alguses. Võib öelda, et see on ühe poisi meheks sirgumise lugu. Võib öelda, et see on lugu elust rannakülast. Aga eelkõige on see ikkagi lugu armastusest mere vastu.
Seejuures väga hästi ja inimlikult kirjutatud lugu. Tegelastele on lihtne kaasa elada ja nendega samastuda.
Klassika, mis väärib oma klassiku staatust.
Isegi praegu - varem elasin Pelgulinnas, nüüd elan Pääskülas. Ikka Tallinnas, aga kui eelmises elukohas oli mereõhku tunda kohe õue astudes, siis enam see nii ei ole. Ja kuigi mõlemad on elamiseks toredad kohad, on igatsus mere järgi endiselt alles.
Kui tahta ühe lausega kokku võtta, siis võib öelda, et "Õitsev meri" on lugu Eestlastest 20. sajandi alguses. Võib öelda, et see on ühe poisi meheks sirgumise lugu. Võib öelda, et see on lugu elust rannakülast. Aga eelkõige on see ikkagi lugu armastusest mere vastu.
Seejuures väga hästi ja inimlikult kirjutatud lugu. Tegelastele on lihtne kaasa elada ja nendega samastuda.
Klassika, mis väärib oma klassiku staatust.
October 4, 2018
„Õitsev meri“
August Mälk
Romaani tegevustik toimub 1920. aastate Eesti Vabariigis ühes väikeses Saaremaa kalurikülas. Lugu keskendub Turja talu ja selle rahvale. Loo keskmeks on pere kolmest poegadest noorima Hannese meheks saamine. Protsess, kus on tõusu, kus on mõõnu. Protsess, mis muudab suunda sõltuvalt igast väikesest otsusest, mille Hannes otsustab vastu võtta. Olgu selleks töö, tervis, armastus või pere. Ajaga muutuvad tema tõekspidamised, asjaolud mida peab tähtsaimaks ja nendega ka kaugus eesmärgist, mida ajame taga me kõik – rõõm ja rahulolu. Tegelaste sisemine kasvamine, sitkus ja paindlikkus raskete olude suhtes on õpetlik ning loob kokkuvõttes omamoodi elufilosoofia.
August Mälk (1900-1987) on autor kelle põhirõhuks kirjutamisel on vaieldamatult meri. Personifitseerides mere loob ta oma raamatutes keskkonna, mis jätab varju isegi loo tegelased. Ei ole kesksel kohal mitte tegelased vaid kogu see keskkond – rannaküla ja eluliselt tähtis meri. Huvitav on see, et August Mälk olevat öelnud, et talle ei meeldi meri, kuid see tõmbab teda enda poole.
„Mis veresse pandud, ei see sealt lähe.“
Muljetavaldav ja tähelepanuväärne on see, et pealtnäha nii ühetasandilisest ja lihtsa haardega autorist tõusis taoline suurkuju, kui ometi oli tol ajal vägagi suuri autoreid tema kõrval. Miks ei premeeritud 1937. aastal Lagle talu kinkimisega Tammsaaret, kes oli selleks ajaks jõudnud oma loomingu tugevaimasse staadiumisse? Milles seisneb August Mälgu olulisus, rahvapärane aktuaalsus, mis suutis kõrvutada A. H. Tammsaaret? Vastus peitub selles, et Mälgu kirjutatus peitub positiivne rahvuslik programm, mis langes kokku toonase riikliku taotlusega. Mälgu eestlane on võitleja, kes jõuab pärast otsinguid kodusadamasse ja peab kõige tähtsamaks vanemate poolt alustatu jätkamist ning kaitsmist. Mälgu eestlane tõuseb pärast kaotusi püsti ja saab jõudu kodukolde soojusest. Jah – kui tavaline, isegi – kui klišeelik, võime praegu õhata ning õlgu kehitada. Ometi võime veenduda, et käesoleva teosega alanud rannatriloogia puudutab, innustab ja soojendab meid.
Loo tõeliseks pärliks on kujutatud eestlase mõtteviis ja suhtumine. Miski millest me kõik saame ka tänapäeval eeskuju võtta.
„Ega inimene pole tulnud siia maamuna otsale oma sisikonda täis ajama. Eks elupäevade kestel ole saadud süüa ja juua – mis sest paremat. Kui on, siis sööme jälle. Ning eks kõhul ole rõõm seda suurem, mida harvemini talle head asja antakse. Siis alles oskab toidust lugu pidada.“
See on mõtteviis, mis aitab hoida asju õiges tähtsuse järjekorras. Tõsi, et tõeliselt mõista seda, on vaja tunda ka enda elus kitsikust. „Et hinnata midagi tõeliselt on sellest vaja esmalt ilma jääda.“ Kuid ka meil on võime asju hinnata ja vastu pidada raskuses, keskendudes samal ajal tähtsaimale. Rannakülas oli selleks kodu ja omade hoidmine. Loos oli olukord kus üks linnast tulnud mees pussitas Hansu kättemaksuks ühe vembu eest. Hannese sõbrad tasusid selle peksuga. Ilmekas aga on see, et linlase kaebuse peale kohale tulnud politsei ees tõmbasid randlased iseenesestmõistetavasse ringkaitsesse. Nii et politseil ei jää muud üle kui jätta kogu uurimine. Rannakülas on inimesed individualistid, nad peavad seda olema, kuna igaühel on oma heitlik saatus, kuid kunagi ei pöörata omadele selga. Meri on olemuselt tujukas ja ebastabiilne, nõudes mõnikord tigeda vaenlasena randlastelt kokkuhoidmist. Suureneb meie-tunne ja elupaiga suhtes süveneb lojaalsus, mis samas pole kammitsev. Ollakse ühtne kuna raskeid aegu on palju. Kuid ometi ei viriseta. Vähemasti mitte Turja peremees:
„Seda suuga muretsemist enne nähtud. Mis oma muredest maailmale kellata? Maailmal ja inimestel neid endalgi.“
Keskendutakse positiivsele:
„Kui on, elame hästi. Kui pole, mõtleme naeruse näoga, et oi, oli kena päev ning sai elatud, siis kui oli!“
Enda sees vaeva hoidmine, vastu pidamine, pea püsti hoidmine – need kõik teevad niivõrd võimsamaks pisarad milled Turja Laas valab kui saabub ühe poja surm, halvatus ja lõpuks Hannese tagasitulek. Niivõrd võimas on see üks kannatuse pisar, mida halvatuse tõttu ei saa varjata. Pisar, mis paneb Hannese empaatiast isa vastu, pilgu kõrvale pöörama, teades et isa seda sooviks. Ning ka lõpu rõõmupisarad kui Hannes teavitab tallu naasmisest. Lugu on siin sama mis toiduga. Mida harvemini neid tundeid väljendatakse, seda rohkem oskab nendest lugu pidada. Kuigi töötab nõrgema sugupoole veevõrgustik silmades teistmoodi, võib sedasama kõike öelda ka Turja pereema kohta. Selle meeletult kaastundliku, mõistlikku ja alandliku pereema kohta. Raamatus oli märgitud hästi:
„…ema südame juurde läheb palju teid ning vähesed neist on kuivad.“
Ei varja ema oma pisaraid, kuid ometi ei kaota need oma mõju kui neid valatakse õigel ajal. Kuid kuigi need kraanid on lõdvemad kui meestel, ei tähenda see, et naised ei peaks vastu. Nad teevad seda ja kui isegi mitte paremini.
„Emal oli oma mõte asjast ja tal olid omad ohkamised, kuid oli olnud ikka nii, et need pääsesid üle huulte kõige viimaks, sest emade soovid tulevad siis, kui teiste omad on lõppenud. Seda aga juhtub tavaliselt väga harva.“
Kui võimas, kui kaljukindel peab olema ta, kes juhib ja toetab nööre kulisside taga, surudes alla omad tunded. Hannes soovib enda kõrvale samuti säärast toetust. Ta mõtleb sellele tihti.
„Kuid siiski – kas on seesugust asja, kuhu inimene ei jõuaks mõtteteil? Ja kas on seesugust mõtet mõistlikul inimesel, millele täismees ei jõuaks järele? Sest lõpuks – need polnud ju muinasjutu-unenäod, mis elasid ta ajudes mereöödel.“
Ta leiab oma elus mitmeid, keda ta usub olevat see õige. Olgu selleks siis rikas tüdruk Niida, rohkem maismaal olev hellitatud Liida ja lõpuks rannakülas olev Taali. Ei ole see valik üldsegi kerge. Liikudes ühe poole kaugeneb ta teisest kahest ja ta elu keerab hoopis teise suunda. Kui palju peab Hannes läbi elama, et näha vilja, mida ta on külvanud. Ta peab pikalt ootama, lasta enda pussitada, saama lapse, peaaegu kaotama ennast kellegina kes ta pole. Nägema nii palju vaeva, et mõista ikka sedasama tõde.
„Ta oli jäänud randlaseks oma veres ja hinges, sest või on enne keegi saanud muuta oma hinge.“
Kannatama, et viibida lõpuks ikka oma isa kõrval. Lausuda lihtsat tõde ja kuulda lohutavat vastust:
„„Kui rumal on vahel inimene!“ pomises ta.
„Vahel?... Sest pole suurt viga! Aga… mõni jääbki!“ öeldi selja tagant. See oli isa. Ta pale oli pliidi poole. Ja ta silmad naeratasid.“
Oma vigasid kasutas Hannes, et neist õppida. Et muutuda selleks, kelleks ta alati oli soovinud tegelikult saada, kuigi ta ise seda ei teadnud – Turja täieõiguslikuks peremeheks, kel kõrval kaasa, kes ei virise, ei nuta, vaid töötab ja teda toetab. Hannes andis endast kõik et heastada oma vead, samas jäädes tõeliseks isekaks randlaseks.
Raamatul on kohane pealkiri – „Õitsev meri.“ Nagu eelnevalt mainitud võib selle raamatu peategelaseks nimetada merd. Meri on tegelane, kes teeb sellest loost terviku. Keegi, kes annab tegelastele mõtte. Ta on õitsev, ta otsekui elus. Andes vilja, kasu ja karistust. Meri on Turja Laasi jaoks keegi, kellele võib oma mured usaldada. Hannest aga samas õpetades elu väärtust ja et teda ei tasu alahinnata ja tema seljas muidu lusti kihutada. Koos pereisa ja perepojaga kujunebki merest niimoodi teose peategelane.
Mida arvan mina siis sellest raamatust? Ma arvan, et see raamat ja sellega ka siis autor August Mälk on fenomenaalne. Ta suudab kirjutada raamatu kus tegelane läheb sõjaväkke ja tööle laevale, millega ta satub Aafrika rannikule, miski mis peaks olema sündmusterohke ja üks elu tipphetki. Kuid see kõik tundub Hannesele nagu üks väike päeva sündmus. August Mälk suudab põhirõhu tuua igapäevaelule ja nii muutes kõik need katsumused ja rõõmud põnevaks ja tähtsaks. Ei ole vaja suuri seiklusi ja muljetavaldavaid imesid. Rõõmuks ja kurbuseks piisab ka labidast või rannas olevatest kalapüügi mõrdadest. Selle raamatuga oled sunnitud mõtlema enda elu ja tuleviku üle. Mõtlema, mida sa soovid endale tähtsaimaks seada ja mida selleks teha. See on raamat, mis suudab panna sind merd armastama. Istuda aerupaati ja lihtsalt sõuda lõputusse horisonti. Lasta end sisse imeda sellesse põnevasse ja ohtlikku loodusimesse. Ja minu meelest raamat, mis suudab panna sind midagi niimoodi armastama, on väärt üles võtmist ja sellele natuke aja pühendamist, kas sina ei arva?
August Mälk
Romaani tegevustik toimub 1920. aastate Eesti Vabariigis ühes väikeses Saaremaa kalurikülas. Lugu keskendub Turja talu ja selle rahvale. Loo keskmeks on pere kolmest poegadest noorima Hannese meheks saamine. Protsess, kus on tõusu, kus on mõõnu. Protsess, mis muudab suunda sõltuvalt igast väikesest otsusest, mille Hannes otsustab vastu võtta. Olgu selleks töö, tervis, armastus või pere. Ajaga muutuvad tema tõekspidamised, asjaolud mida peab tähtsaimaks ja nendega ka kaugus eesmärgist, mida ajame taga me kõik – rõõm ja rahulolu. Tegelaste sisemine kasvamine, sitkus ja paindlikkus raskete olude suhtes on õpetlik ning loob kokkuvõttes omamoodi elufilosoofia.
August Mälk (1900-1987) on autor kelle põhirõhuks kirjutamisel on vaieldamatult meri. Personifitseerides mere loob ta oma raamatutes keskkonna, mis jätab varju isegi loo tegelased. Ei ole kesksel kohal mitte tegelased vaid kogu see keskkond – rannaküla ja eluliselt tähtis meri. Huvitav on see, et August Mälk olevat öelnud, et talle ei meeldi meri, kuid see tõmbab teda enda poole.
„Mis veresse pandud, ei see sealt lähe.“
Muljetavaldav ja tähelepanuväärne on see, et pealtnäha nii ühetasandilisest ja lihtsa haardega autorist tõusis taoline suurkuju, kui ometi oli tol ajal vägagi suuri autoreid tema kõrval. Miks ei premeeritud 1937. aastal Lagle talu kinkimisega Tammsaaret, kes oli selleks ajaks jõudnud oma loomingu tugevaimasse staadiumisse? Milles seisneb August Mälgu olulisus, rahvapärane aktuaalsus, mis suutis kõrvutada A. H. Tammsaaret? Vastus peitub selles, et Mälgu kirjutatus peitub positiivne rahvuslik programm, mis langes kokku toonase riikliku taotlusega. Mälgu eestlane on võitleja, kes jõuab pärast otsinguid kodusadamasse ja peab kõige tähtsamaks vanemate poolt alustatu jätkamist ning kaitsmist. Mälgu eestlane tõuseb pärast kaotusi püsti ja saab jõudu kodukolde soojusest. Jah – kui tavaline, isegi – kui klišeelik, võime praegu õhata ning õlgu kehitada. Ometi võime veenduda, et käesoleva teosega alanud rannatriloogia puudutab, innustab ja soojendab meid.
Loo tõeliseks pärliks on kujutatud eestlase mõtteviis ja suhtumine. Miski millest me kõik saame ka tänapäeval eeskuju võtta.
„Ega inimene pole tulnud siia maamuna otsale oma sisikonda täis ajama. Eks elupäevade kestel ole saadud süüa ja juua – mis sest paremat. Kui on, siis sööme jälle. Ning eks kõhul ole rõõm seda suurem, mida harvemini talle head asja antakse. Siis alles oskab toidust lugu pidada.“
See on mõtteviis, mis aitab hoida asju õiges tähtsuse järjekorras. Tõsi, et tõeliselt mõista seda, on vaja tunda ka enda elus kitsikust. „Et hinnata midagi tõeliselt on sellest vaja esmalt ilma jääda.“ Kuid ka meil on võime asju hinnata ja vastu pidada raskuses, keskendudes samal ajal tähtsaimale. Rannakülas oli selleks kodu ja omade hoidmine. Loos oli olukord kus üks linnast tulnud mees pussitas Hansu kättemaksuks ühe vembu eest. Hannese sõbrad tasusid selle peksuga. Ilmekas aga on see, et linlase kaebuse peale kohale tulnud politsei ees tõmbasid randlased iseenesestmõistetavasse ringkaitsesse. Nii et politseil ei jää muud üle kui jätta kogu uurimine. Rannakülas on inimesed individualistid, nad peavad seda olema, kuna igaühel on oma heitlik saatus, kuid kunagi ei pöörata omadele selga. Meri on olemuselt tujukas ja ebastabiilne, nõudes mõnikord tigeda vaenlasena randlastelt kokkuhoidmist. Suureneb meie-tunne ja elupaiga suhtes süveneb lojaalsus, mis samas pole kammitsev. Ollakse ühtne kuna raskeid aegu on palju. Kuid ometi ei viriseta. Vähemasti mitte Turja peremees:
„Seda suuga muretsemist enne nähtud. Mis oma muredest maailmale kellata? Maailmal ja inimestel neid endalgi.“
Keskendutakse positiivsele:
„Kui on, elame hästi. Kui pole, mõtleme naeruse näoga, et oi, oli kena päev ning sai elatud, siis kui oli!“
Enda sees vaeva hoidmine, vastu pidamine, pea püsti hoidmine – need kõik teevad niivõrd võimsamaks pisarad milled Turja Laas valab kui saabub ühe poja surm, halvatus ja lõpuks Hannese tagasitulek. Niivõrd võimas on see üks kannatuse pisar, mida halvatuse tõttu ei saa varjata. Pisar, mis paneb Hannese empaatiast isa vastu, pilgu kõrvale pöörama, teades et isa seda sooviks. Ning ka lõpu rõõmupisarad kui Hannes teavitab tallu naasmisest. Lugu on siin sama mis toiduga. Mida harvemini neid tundeid väljendatakse, seda rohkem oskab nendest lugu pidada. Kuigi töötab nõrgema sugupoole veevõrgustik silmades teistmoodi, võib sedasama kõike öelda ka Turja pereema kohta. Selle meeletult kaastundliku, mõistlikku ja alandliku pereema kohta. Raamatus oli märgitud hästi:
„…ema südame juurde läheb palju teid ning vähesed neist on kuivad.“
Ei varja ema oma pisaraid, kuid ometi ei kaota need oma mõju kui neid valatakse õigel ajal. Kuid kuigi need kraanid on lõdvemad kui meestel, ei tähenda see, et naised ei peaks vastu. Nad teevad seda ja kui isegi mitte paremini.
„Emal oli oma mõte asjast ja tal olid omad ohkamised, kuid oli olnud ikka nii, et need pääsesid üle huulte kõige viimaks, sest emade soovid tulevad siis, kui teiste omad on lõppenud. Seda aga juhtub tavaliselt väga harva.“
Kui võimas, kui kaljukindel peab olema ta, kes juhib ja toetab nööre kulisside taga, surudes alla omad tunded. Hannes soovib enda kõrvale samuti säärast toetust. Ta mõtleb sellele tihti.
„Kuid siiski – kas on seesugust asja, kuhu inimene ei jõuaks mõtteteil? Ja kas on seesugust mõtet mõistlikul inimesel, millele täismees ei jõuaks järele? Sest lõpuks – need polnud ju muinasjutu-unenäod, mis elasid ta ajudes mereöödel.“
Ta leiab oma elus mitmeid, keda ta usub olevat see õige. Olgu selleks siis rikas tüdruk Niida, rohkem maismaal olev hellitatud Liida ja lõpuks rannakülas olev Taali. Ei ole see valik üldsegi kerge. Liikudes ühe poole kaugeneb ta teisest kahest ja ta elu keerab hoopis teise suunda. Kui palju peab Hannes läbi elama, et näha vilja, mida ta on külvanud. Ta peab pikalt ootama, lasta enda pussitada, saama lapse, peaaegu kaotama ennast kellegina kes ta pole. Nägema nii palju vaeva, et mõista ikka sedasama tõde.
„Ta oli jäänud randlaseks oma veres ja hinges, sest või on enne keegi saanud muuta oma hinge.“
Kannatama, et viibida lõpuks ikka oma isa kõrval. Lausuda lihtsat tõde ja kuulda lohutavat vastust:
„„Kui rumal on vahel inimene!“ pomises ta.
„Vahel?... Sest pole suurt viga! Aga… mõni jääbki!“ öeldi selja tagant. See oli isa. Ta pale oli pliidi poole. Ja ta silmad naeratasid.“
Oma vigasid kasutas Hannes, et neist õppida. Et muutuda selleks, kelleks ta alati oli soovinud tegelikult saada, kuigi ta ise seda ei teadnud – Turja täieõiguslikuks peremeheks, kel kõrval kaasa, kes ei virise, ei nuta, vaid töötab ja teda toetab. Hannes andis endast kõik et heastada oma vead, samas jäädes tõeliseks isekaks randlaseks.
Raamatul on kohane pealkiri – „Õitsev meri.“ Nagu eelnevalt mainitud võib selle raamatu peategelaseks nimetada merd. Meri on tegelane, kes teeb sellest loost terviku. Keegi, kes annab tegelastele mõtte. Ta on õitsev, ta otsekui elus. Andes vilja, kasu ja karistust. Meri on Turja Laasi jaoks keegi, kellele võib oma mured usaldada. Hannest aga samas õpetades elu väärtust ja et teda ei tasu alahinnata ja tema seljas muidu lusti kihutada. Koos pereisa ja perepojaga kujunebki merest niimoodi teose peategelane.
Mida arvan mina siis sellest raamatust? Ma arvan, et see raamat ja sellega ka siis autor August Mälk on fenomenaalne. Ta suudab kirjutada raamatu kus tegelane läheb sõjaväkke ja tööle laevale, millega ta satub Aafrika rannikule, miski mis peaks olema sündmusterohke ja üks elu tipphetki. Kuid see kõik tundub Hannesele nagu üks väike päeva sündmus. August Mälk suudab põhirõhu tuua igapäevaelule ja nii muutes kõik need katsumused ja rõõmud põnevaks ja tähtsaks. Ei ole vaja suuri seiklusi ja muljetavaldavaid imesid. Rõõmuks ja kurbuseks piisab ka labidast või rannas olevatest kalapüügi mõrdadest. Selle raamatuga oled sunnitud mõtlema enda elu ja tuleviku üle. Mõtlema, mida sa soovid endale tähtsaimaks seada ja mida selleks teha. See on raamat, mis suudab panna sind merd armastama. Istuda aerupaati ja lihtsalt sõuda lõputusse horisonti. Lasta end sisse imeda sellesse põnevasse ja ohtlikku loodusimesse. Ja minu meelest raamat, mis suudab panna sind midagi niimoodi armastama, on väärt üles võtmist ja sellele natuke aja pühendamist, kas sina ei arva?
This entire review has been hidden because of spoilers.
March 12, 2023
Armas ja ehe mereromaan. Toob nii pisarat kui naeratust, täitsa vägisi. Kui rand ja mereäär hinges, väärib kindlasti lugemist!
August 17, 2020
Saaremaa lääneranna kaluriküla noormehe eksirännakud linnapreili ja maatüdruku juurest oma juurte juurde.
May 12, 2023
Eestlaslikult realistlik lugu, mis tegi hinge hellaks...
https://pilleraamatujakassiga.blogspo...
https://pilleraamatujakassiga.blogspo...
June 4, 2023
Mina + mereromaanid = 💙
Displaying 1 - 6 of 6 reviews