Mihkel Ulmani teine lasteraamat räägib võlumisoskusest ja sellest, mida kõike võiks sellega peale hakata. Kes ei oleks lapsena unistanud võlukepist, lendavast vaibast, seitsmepenikoormasaabastest-ühesõnaga imedest! Aga mis lapsepõlvest rääkida- mõningase piinlikkusega tunnistab autor, et teeb seda veel nüüdki. Ainult, et kordagi elus pole ta kohanud ühtki tõelist võlurit, rääkimata haldjatest või päkapikkudest. Kuni päevani, kui ta tuli mõttele, et selle kõik võib ju ise välja mõelda! Just nii sündiski idee Taavi ja tillukese võluri seiklustest.
Mihkel Ulman on lisaks raamatutele kirjutanud näidendeid ja filmistsenaariume. Näiteks ETV kriminaalseriaal Ohtlik lend ja näidend Võluõunad ehk Naeru kätte võib surra
sain selle raamatu kingiks oma 11. sünnipäeval. nüüd, mil natuke rohkem kui nädala pärast 22 saan ja kergelt tõbisena enamiku oma päevast voodis veedan, jõudis see lõpuks minu kätte. 11 aastat hiljem. ja poleks olnud ideaalsemat aega
lugu on mõnusalt lihtne ja armas, nagu lasteraamatud ikka. AGA MIKS SEE LÕPEB NAGU LUGU LÄHEKS VEEL EDASI KUI JÄRJERAAMATUT EI OLEGI??? MA TAHAN JU TEADA
Kahju, et järge ei ole, lõpp andis aimata, et justkui tuleks. Ühest poisist, kes soovis inimeste unistusi täita. Väga filosoofiline, aga lastele täiesti mõistetavas keeles ja arusaadav. Autor on küll mõtte liiga vabalt lendama lasknud ja algideest kohati väga kaugele eksinud. Siiski põhiliin väga sümpaatne ja kõnetav.