Varem olen lugenud „Crashi“ ja „Koleduste väljapanekut“ ja kumbki raamat mulle ei meeldinud. Mitte isegi, et ei meeldinud, vaid sain selgelt aru, et ma ei saa aru. „Koleduste väljapaneku“ lugemist mäletan hästi. Mitme päevane koolitus linnast väljas. Igaõhtune pöörane pidu poole ööni läbikostvas puhkemajas. Magada ei saa, loen, vihastan ja loen, saan aru, et sõnagi aru ei saa, vihastan, loen ja lohutan ennast, et ma pole loll, suutmatus loetut mõista tuleb kindlasti kestvalt kostvast hoveri-koverist. Vähemalt mitte nii loll, et vabandust ei leia. Kuidagi loen lõpuni, mõtlen, et peaks üle lugema, kuid hiljem huvi kaob …
Ja nüüd siis, kolmas Ballard ja mulle meeldis, isegi väga, peale lugemist rohkem, kui lugemise ajal. Lihtne ta ei ole, aga mitte ka üleliia keeruline, pigem mingisuguses heas mõttes aeglaselt kohale jõudev ja vaikselt jahmatav. Mina mitut lugu järjest lugeda ei suutnud, lugesin pausidega ja jupiti üle, oli vaja aega, et loetut ette kujutada ja mõtestada. Et kuidas see siis ikkagi oleks, kui nii oleks … Oleks pöörane, isegi hull, aga hirmus ägedalt (loona, miks ka mitte filmina, päriselt elada Ballardi maailmades ei tahaks). Süngemat sorti värk, iga lugu on kellega ja/või millegi lõpp, juba ära olnud, käimasolev või kohe, kohe juhtuma hakkav …
Kokku kaheksa lugu, lisaks Jan Kausi järelsõna, mis on huvitav ja annab palju, viitab asjadele, millele ise ehk tulnud ei oleks. Lisaks ilmus nüüd värskes Reaktoris ka Jüri Kallase väga asine ülevaade samast, tasub läbi lugeda.
Aja hääled
See vist on mõistmiseks raamatu kõige keerulisem lugu. Maal valitseb vaikne kaos, kliimakatastroov on sedavõrd kohal, et isegi poliitik Parts, oleks juba mõistnud, et probleem on olemas. Päike on üha kurjem, looduslikud kataklüsmid on äratanud miskid „uinunud geenid“. Kui loomad on asunud kibekiirelt kohanema (ilmnevad kõige uskumatumad mutatsioonid), siis inimesed surevad välja, neid on tabanud salapärane narkolepsia, uneaeg pikeneb iga uue päevaga. Ka universumi lõpp on lähedalt, salapärane signaal kosmosest on alustanud tagasiloendust … Olukord on lootusetu, keegi isegi ei ahasta enam, valitseb üleüldine apaatia, teha pole midagi, keegi veedab oma viimaseid päevi salapäraseid mandalaid ehitades, keegi teine püüdes neid lahti mõtestada. Kolmanda maailma sõja järelkajad, segastel asjaoludel hukkunud kosmoseekspeditsioon, tulnukad ja hieroglüüfid. Professor, kes valmistub surema ja tema patsient, vist bioloog, kes loodab siiski pääseda … Ah, ja siis veel see naine. Ca 30 lk kõigest, hunnik sümboleid ja ütlemata jätmisi. Hea.
Mürakoristaja
See lugu meeldis mulle teistest vähem. Ulmeline osa – helide füüsika, välja mõeldud maailm ja sealsed tehnoloogiad, on küll huvitavad ja kuidagi selgelt kvaliteetne. Aga see lugu ja tegelased, nende omavahelised erinevad interaktsioonid ei huvitanud üldse. Keegi ei meeldinud sedavõrd, et oleksin talle kaasa elanud. Kokkuvõttes vist sellest, et vältimaks muutumist iseenda paroodiaks tuleks mingisuguses eas inimesel leida endas julgus lavalt maha astuda.
Ülekoormatud mees
See lugu meeldis mulle väga. Algab lausega „Faulkner läks vähehaaval hulluks.“ Hulluks võib minna teadupoolest mitmeti, siin on tegemist klassikalise läbipõlemisega ja Ballard kirjeldab seda äärmiselt veenvalt. Süvenev ja kõike hõlmav väsimus ja tüdimus kõigest. Soovimatus või võimetus huvituda millest iganes, sh võimetus huvi etendada. Köitev on veel üksnes vaikus, soov lakata tajumast, mitte-mõelda, mitte-tunda, isegi mitte-olla, aga seda nii, et selleks pingutama ei peaks, suitsiid tundub tülika ja üle jõu käivana. Siin on midagi budismist, kui nirvaana on mitte midagi, siis see on see, mida äkki siis kapitalismile omasest tarbimisühiskonna orav-rattas eluviisist väsinud ökonoomia teadlane soovib. Loos on mitmeid tsiteerimist väärt lauseid.
Kolmeteistkümnekesi Alpha Centaurile
Jälle natuke vähem meeldinud lugu. Kolm perekonda põlvkondade vahelises kosmoselaevas. Lendavad Alpha Centauri poole juba 50 aastat mõistes selgelt, et kohale jõutakse alles mitme põlvkonna pärast. Justkui. Hirmkallis eksperiment, muidugi mõista. Aga ajad muutuvad ja prioriteedid ühes sellega … Mis saab eksperimendiga seotud inimestest, nii heausklikest laeval olevatest kui ka muudest asjaga seotutest (teadlased, tehniline personal, otsuseid langetavad poliitikud), kui ühel heal päeval tõdetakse, et nii, kosmoseprogramm (vm) kukkus läbi või lihtsalt raha enam ei ole, pakime nüüd asjad kokku.
Aja aed
Ühelt poolt kaunis fantaasia laastuke. Väljapeetud, sürreaalne poeem proosas. Nukrus kaduva maailma pärast. Teisalt, veider pseudoaristokraatia ülistamine. Oh, meie siin oleme nii kaunid ja peenetundelised, kõrgeim sort, kanname valgeid kindaid, kuulame Bachi ja Mozartit, teietame teineteist ilmselt ka üle vetsu ukse paberit juurde küsides … Ja üksi, sest oh, kõik see aiatagune väljakannatamatu rämps ja ebakultuursus … No maitea. Mul oli kahju lilledest.
Liivast puur
Florida rannik on muutunud kuurortalast marsitaoliseks liivakõrbeks, mis on nüüdseks piiratud ja saastunud alaks kuulutatud. Liivadele on jäänud elama üksikud ja üksiklased, keda võimud sealt välja meelitada või kinni püüda üritavad, iseenesest mõistetavalt – eeskätt headel kavatsustel. Nimetatud seal ära tulla ei soovi, erinevatel põhjustel ja seda enam, et ega elul sealses liivakõrbes väga viga polegi. Mh on liivadesse mattunud ka kõik maast laeni alkoholi täis rannabaarid …
Mulle näib see olevat väga ballardlik lugu. Kõik selles loos on heas mõttes hull. Kõrbete tekkepõhjused, inimeste ja ühiskonna viis sellega toimetada või toime tulla. Võimsalt kirjeldatud maailm – lagunenud motellid, liivast turritavad roostes raudkonstruktsioonid, aegamööda murenev betoon ja ookeani vääramatu pealetung. Lisaks esmaklassilised psühholoogilised portreed, inimhingede apokalüpsis ja tuhast tõusmine, miski sisemine, katastroofijärgne, uuestisünd. Miskipärast ma ei oska praegu öelda, millest see lugu rääkis … aga meeldis sellegi poolest väga.
Vahitornid
Veel üks väga meeldinud lugu. Olemuselt hoiatuslugu. Ma just lõpetasid „1984“ ja mul on nüüd pea täis paralleele. Siin on ka kõik kontrollist, seejuures ei ole selge, kas parem on siis, kui seda tehakse avalikult või siis, kui nö Suur vend jälgib salaja. Kõikehõlmav kahtlus, hirm ja leppimine. Aga mis siis, kui sa lihtsalt ei ole leppija? Mitte, et sa loomult siis vastuhakkaja oleks, kuid isegi väga püüdes näha viit, näed ikkagi vaid nelja sõrme. Hästi kirjeldatud psühholoogilised portreed nii üksikisikute kui mass käitumise osas. Vaibilt on kuidagi kafkalik ka … Rohkem ei taha ära reeta (keegi sõimab mind perioodiliselt Goodreadsis süžeede reetmise pärast ja no, ma püüan …).
Chronopolis
See lugu meeldis mulle ka väga. Hästi huvitav süžee. Tegevus toimub siis maailmas, kus kellad on ära keelatud. Kellasid ei ole, üksikisikul ei ole võimalik aega arvestada, noorema põlvkonna esindajad ei ole kelli näinudki ning sattudes rariteedile, ei tunne neid ära, ei mõista, milleks sellist riistapuud kasutati. Huvitav on nii kirjeldus elust kelladeta ajastul kui ka ajast, mis kellade keelustamisele eelnes. Mõlemad on võrdselt absurdsed. Lugedes tekivad paratamatult mõtted praegusest hullust telefon koguaeg peos tormamise ajastust ja kuhu see lõpuks siis välja viib. Jälle ei oska öelda, mida autor kokkuvõttes öelda tahtis. Võimalik, et seda, et peab võitlema, tõe eest siis vist ja eelkõige mingisuguse terve mõistuslikkuse eest, igasugused äärmused vahet ei ole, mis suunas, on kurjast …
Mul sai aeg otsa, õunad on vaja korjata, nii et kokkuvõtteks lühidalt: loetagu! Lugemise järel on täiesti ühene tunne, et oled isegi kui kohati oli vaja pingutada, oled lugenud midagi päriselt head.