Maailma lõpus

by Friedebert Tuglas

Fridebert Tuglase sümbolistlik novell on otsene edasiarendus “Kalevipoja” teekonnast maailma lõppu. Merereisijad jõuavad tundmatu saareni ja väike seltskond läheb paadiga maale, teiste hulgas ka noor laevapoiss. Hommikul ärgates avastab noormees, et ta on üksinda saarele maha jäetud. Noormees kohtab hiiglasi, tütart ja tema isa, kes võtavad ta enda juurde elama. Noormehe ja hiidneitsi vahel tärkab kirg. Hiidneitsi kirg on nii joobnustav kui ka kurnav. Noormees püüab korduvalt põgeneda, kuid hiidneitsi saab ta kätte. Noormees ei suuda seda kirge, mis teda jõust tühjaks kurnab, enam taluda ja tapab hiidneitsi. Saarelt põgenedes eksleb ta maailma erinevates nurkades, kuni jõuab koju. Kuid ka kodu ei paku talle enam rahuldust, inimesed on võõrad, liiga piiratud ja mõistuslikud. Nii jääbki noormees maailma rändama.

Genres: Classics, Short Stories, Fiction, Read For School, School

Unknown Binding

First published January 1, 1915

Reviews

[Ott Rünkla · Rating 5 out of 5]

Tahaksin öelda et mulle igati istus see raamat koolis kui ma seda kunagi lugesin, sest see oli sel hetkel umbes 20 korda huvitavam kui kuulda täpseid kirjeldusi lõputust arulagedast kraavikaevamisest, mis tundus küllalti sarnane koolisüsteemi ideele haridusest: töö töö pärast. Kui teised raamatud ütitasid sind elu raskustega harjutada kümblusmeetodil, rääkides sulle, et jah, elu ongi natuke kaka, aga tuhksuhkruga täitsa söödav, siis see raamat seisis täiesti eraldi. Nagu väike saareke, kuhu ujumisest väsiv uppuja kogemata sattuda loodab seisis see teos keset leiget ja igavat, arututest intriigidest ja mõtetutest inimestest kirjutatud raamatute merd. See andis lootust, et väljaspool seda halli kasvatuslikku institutsiooni eksisteerib veel veidike rohelust ja inimesi, kes ei karda kirjutada imeilusa alasti hiigelnaise jumalikust kehast päikeselisel liivarannal. Mis selle kujutluse mõte lõppude lõpuks on, kui mitte joviaalne ood naise ja seeläbi kogu maailma ilule? Ma saan aru, et igaüks ei olegi võimelik kogema sama üllast emotsiooni sellest raamatust, sest "iu, hiigalne, ta munn on ju liiga väike, et teda rahuldada. ta ei tuleks kunagi. ebafeministlik ja jälk." Aga ma tahaksin sellele seltskonnale toonitada, et ta võib ju ronida oma hiigalsest kaunitari pühasse paleesse kõigetäuega sisse. Vb isegi magada seal, keha soojas ja pea külmas. Igatahes oli see raamat oma absurdsuses sõõm värsket õhku ja sellest tulenevalt loodan siiani siiralt, et hiigel naised tehakse veel minu eluea jooksul tänu mõnele seninägematule tehnoloogilisele imele päris asjaks. Palun.

[Maria · Rating 2 out of 5]

Reaalselt mida…

Lugesin seda novelli kirjanduse tunnis ning ma olin kohati täiesti sõnatu.

Alguses olin ma täitsa põnevil, sest lugu algas tempokalt ja tundus paljulubav, kuid no mida perset.

Ainsad plusspunktid tulevad Tuglasele tema kirjutamisstiili ning heade kirjeldavate tseenide eest, väga lüüriline.

Aga no see sisu…

Ma isegi ei taha mõelda sellele, kuidas HIIGLANE ja inimene vahekorras peaks olema.

Ja tra kui see vana jõudis hetkeni, kus ta konkreetselt kirjeldas, kuidas see tüdruk on nagu ‘väike laps’ ja kuidas see vana teda VÄGISTAB, siis oli läbi ka.

DID NOT REALLY ENJOY

Seega sorts Tuglas aga you fucked up.

[Elsa Triin · Rating 1 out of 5]

Loetud "Eesti ja maailmakirjanduse suured teemad" kursuse jaoks. See loeng keskendus loodusele ning selle kirjeldamisele

Okei no see oli omaette.. kogemus võiks öelda. Põhiline lugu on meremehest, kes jääb kogemata laevast maha võõrale saarele. Saar on asustatud kahe hiiglase poolt, üks neist on naine kellega meremees seksuaalsesse suhtesse astub.

Mulle üldiselt ei meeldinud see raamat ja seda selle imeliku seksuaaltooni tõttu. Pidevad kirjeldused hiiglasnaise kehast ning kuidas meremees end tundis selles asjus. Lisan siia ühe tsitaadi, mis tekitas minus üsna vastiku tunde:

"Ta oli kui laps. Ta lubas enesega teha, mis tahtsin. Ja mida rohkem talle paha tegin, seda tänulikum oli ta.
Ta sai mind uskuma, et temast suurem ja tugevam olin.
Näis, nagu oleksin mina tema liivale paisanud, ta juuksist murule tõmmanud, teda vägistanud. Tema käed olid jõuetult süles, mööda ta põski veeresid pisarad ja tema silmad särasid õnnest.
Neil ajul tundsin elu täiust, kuid ühtlasi hakkas minus miski rahutus maad võtma."

Kui midagi head öelda, siis looduse kirjeldused olid tõesti huvitavad ja hästi tehtud. Tegemist oli veidi "Life of Pi" laadse keskkonnaga, väga eksootiline ja veidi hallutsinatsioonlik.

[iiris helin · Rating 4 out of 5]

jätan kõrvale jälgid kohad — väga ilus teos. tujukas, aga ilus.

[Rete Maria · Rating 3 out of 5]

ma ei tea mida ma sellest veel arvan aga see ei olnud mu lemmik

[Emma · Rating 1 out of 5]

I just hate estonian classics so much, they are so hard to read and even tho i read it for school with a friend and we analysed each chapter after reading it, i could not understand most of it.

[Kristin Üksvärav · Rating 5 out of 5]

Inimesed on võimsate loodusnähtustega kohtudes jõuetud kui lapsed: meremehed ei saa looduse vastu, on merele ja tuulele lükata-tõmmata. Inimene ei suuda taluda liialt suurt, ta vajab inimlikku– hiiglase armastus tapaks lõpuks inimese, selles puudub piisav inimlikkus.

"Meie armastuse palang ulatus ühest saare otsast teiseni. Mere, metsa, värvilise taeva, – kõik matsime selle lõõma."

[Hanna Maria · Rating 2 out of 5]

mmmmida ma just lugesin

[deleted · Rating 2 out of 5]

ei ja ei

[Geret · Rating 4 out of 5]

mees oli lih merehaige ja kujutas seda bad trippi endale ette. looduskirjelduse aspetist vaadatuna muidugi ilus.

[Karin]

Read it for school. Short story.

[Anett · Rating 2 out of 5]

???

[Annabel]

kõik toimus hästi aeglaselt ja kiiresti