What do you think?
Rate this book
Antiliibanon 2011
Tiit Pruuli raamat avab Liibanonis pantvangis olnud seitsme eestlase vabastamise tagamaid. Põnevusraamatust saab teada, kuidas tegutsesid Eesti välisministeerium, kaitsepolitsei, välisluure ja teised ametiasutused ning üksiküritajad nii Eestis kui ka mujal maailmas. Raamatus on seniavaldamata dokumente, andmeid läbirääkimisest, röövitute sugulaste päevikukatkeid. Samuti antakse põhjalik ülevaade Lähis-Ida ajaloost, kultuurist ja poliitikast.
400 pages, Hardcover
First published January 1, 2012
2 people are currently reading
36 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 3 of 3 reviews
April 10, 2021
Täna on ilus sügisilm, istun lahtise akna all, vaatan järvele ja mõtlen, et kas hakata tõlkima, blogi kirjutama, loeks, koristaks...
Kusagil siin maakera eri soppides (keldrites, tagaruumides, koobastes) istub praegu mitu tuhat inimest pantvangis. Nemad ei saa valida, mida nad teevad. Nende elu sisu on ootamine, üksainus monotoonne seisund, mis toob neile korraks rahulduse - ongi lõunapalukese aeg käes jms, siis hakkab uus ootamine, vahel ilmestab rutiini mingi peremeeste tujudest tulenev jama. Mõnes mõttes on pantvangidel muidugi vedanud ka, neil on võimalik oma elu üle ilma väliste segajatega järele mõelda, aga see on muidugi juba küünilise huumoriga öeldud.
Tiit Pruuli "Antiliibanonis" leidub kadedaks tegevalt häid metafoore (mismoodi näiteks Urmas Paedi telefon viskles tol esimesel õhtul sõnumite käes nagu kuivale sattunud kala), ja oma kaksiraamatuga, Madis Jürgeni "Liibanoniga" sarnane sordiini all hoitud pinge. Mõlemad raamatud lugesin läbi ühe hooga, ühe ööga. Kes teab, kas kuuseis oli teine, aga just "Antiliibanon" tõi pisara silma ühes kohas (sealsamas kohas, kus Paedil pisar silma tuli), kuigi iseenesest on "Liibanon " vist lihtsamini haaratav, rohkem rahvaraamat, samas kui "Antiliibanon" on pigem intellektuaalse spiooniromaani tüüpi.
Need on niisiis ühe loo kaks külge. Mis juhtub pantvangidega? Ja mis juhtub riigiga, kelle kodanikud satuvad pantvangi? Me kõik teame seda lugu, ilmselt igaüks oskaks unepealt öelda, kus ta oli, kui loo algusest kuulis (mina olin internetikohvikus Indias) ja kus oli ta loo õnnelikust lõpust kuuldes (mina nt Viljandi haiglas beebikõhtu mõõtmas... kui helge päev see oli!)
Kahe raamatu tegelased sisuliselt ei kattu. Otsisin, kas vahendaja Said on mõlemas, aga ei, vist siiski ainult ühes. Ühe raamatu peategelaste hulgas olev Urmas Paet ilmub küll näiteks pantvangihurtsikus värelevale telekaekraanile. Ja vangide videoläkitused muidugi ilmuvad teise raamatusse. Mõlema raamatu kulminatsiooniks on varahommikune telefonikõne "Me ei tea täpselt, kus me oleme, aga oleme nüüd vabaduses", lood enne ja pärast seda kõnet hargnevad omasoodu, oma tegelaste varal... Mu meelest on mõlemad raamatud head maineparandusprojektid: Jürgen teeb pantvangi võetud poiste mineku ja üleüldse oleku sümpaatsemaks (mulle vähemalt tundus, et mingi hetk pärast vabastamist olid paljud inimesed nende peale kurjad, a la mis te siis sinna kobisite ja miks me pidime teie peale raha ja hingejõudu kulutama...) ja muidugi tegi Pruuli raamat suure teene Eesti riigile, eriti kapole ja välisministrile/ministeeriumile.
Mis veel? Raha? Kummastki raamatust ei leia seda ühte lauset, kus saaks kindlalt teada, et lunaraha maksti või kui palju maksti. Te võite kogu lugu tõlgendada ka nii, et Jäme, Bioloog, Õpetaja, Pealik jt olid ühed p.ssekukkunud hädised asjatajad, kes lõpuks lihtsalt tahtsid vangidest lahti saada ega julgenud neid maha lüüa. Vähem naiivne variant on see, et kõrilõikajad said mingisuguse summa, aga miks seda varem ei makstud välja - sest oli vaja saada piisavalt nende jälgi, et nad pärast vangide vabastamist ja raha väljamaksmist ikkagi kätte saada. Väga oluline tundus hetk "Antiliibanoni" raamatust, kui kapo esindaja pärast pätibande esindajaga kohtumist mehe krõbistatud pähklikoore kaasa haaras - DNA!
Kusagil siin maakera eri soppides (keldrites, tagaruumides, koobastes) istub praegu mitu tuhat inimest pantvangis. Nemad ei saa valida, mida nad teevad. Nende elu sisu on ootamine, üksainus monotoonne seisund, mis toob neile korraks rahulduse - ongi lõunapalukese aeg käes jms, siis hakkab uus ootamine, vahel ilmestab rutiini mingi peremeeste tujudest tulenev jama. Mõnes mõttes on pantvangidel muidugi vedanud ka, neil on võimalik oma elu üle ilma väliste segajatega järele mõelda, aga see on muidugi juba küünilise huumoriga öeldud.
Tiit Pruuli "Antiliibanonis" leidub kadedaks tegevalt häid metafoore (mismoodi näiteks Urmas Paedi telefon viskles tol esimesel õhtul sõnumite käes nagu kuivale sattunud kala), ja oma kaksiraamatuga, Madis Jürgeni "Liibanoniga" sarnane sordiini all hoitud pinge. Mõlemad raamatud lugesin läbi ühe hooga, ühe ööga. Kes teab, kas kuuseis oli teine, aga just "Antiliibanon" tõi pisara silma ühes kohas (sealsamas kohas, kus Paedil pisar silma tuli), kuigi iseenesest on "Liibanon " vist lihtsamini haaratav, rohkem rahvaraamat, samas kui "Antiliibanon" on pigem intellektuaalse spiooniromaani tüüpi.
Need on niisiis ühe loo kaks külge. Mis juhtub pantvangidega? Ja mis juhtub riigiga, kelle kodanikud satuvad pantvangi? Me kõik teame seda lugu, ilmselt igaüks oskaks unepealt öelda, kus ta oli, kui loo algusest kuulis (mina olin internetikohvikus Indias) ja kus oli ta loo õnnelikust lõpust kuuldes (mina nt Viljandi haiglas beebikõhtu mõõtmas... kui helge päev see oli!)
Kahe raamatu tegelased sisuliselt ei kattu. Otsisin, kas vahendaja Said on mõlemas, aga ei, vist siiski ainult ühes. Ühe raamatu peategelaste hulgas olev Urmas Paet ilmub küll näiteks pantvangihurtsikus värelevale telekaekraanile. Ja vangide videoläkitused muidugi ilmuvad teise raamatusse. Mõlema raamatu kulminatsiooniks on varahommikune telefonikõne "Me ei tea täpselt, kus me oleme, aga oleme nüüd vabaduses", lood enne ja pärast seda kõnet hargnevad omasoodu, oma tegelaste varal... Mu meelest on mõlemad raamatud head maineparandusprojektid: Jürgen teeb pantvangi võetud poiste mineku ja üleüldse oleku sümpaatsemaks (mulle vähemalt tundus, et mingi hetk pärast vabastamist olid paljud inimesed nende peale kurjad, a la mis te siis sinna kobisite ja miks me pidime teie peale raha ja hingejõudu kulutama...) ja muidugi tegi Pruuli raamat suure teene Eesti riigile, eriti kapole ja välisministrile/ministeeriumile.
Mis veel? Raha? Kummastki raamatust ei leia seda ühte lauset, kus saaks kindlalt teada, et lunaraha maksti või kui palju maksti. Te võite kogu lugu tõlgendada ka nii, et Jäme, Bioloog, Õpetaja, Pealik jt olid ühed p.ssekukkunud hädised asjatajad, kes lõpuks lihtsalt tahtsid vangidest lahti saada ega julgenud neid maha lüüa. Vähem naiivne variant on see, et kõrilõikajad said mingisuguse summa, aga miks seda varem ei makstud välja - sest oli vaja saada piisavalt nende jälgi, et nad pärast vangide vabastamist ja raha väljamaksmist ikkagi kätte saada. Väga oluline tundus hetk "Antiliibanoni" raamatust, kui kapo esindaja pärast pätibande esindajaga kohtumist mehe krõbistatud pähklikoore kaasa haaras - DNA!
June 26, 2014
Muljetavaldav ülevaade. Eriline maiuspala neile, kes Lähis-Ida kultuuri ja ajaloo vastu huvi tunnevad. Kuidas Eesti poiste vabastamine TEGELIKULT saavutati, siit muidugi ei selgu.
January 3, 2016
Väga põnev lugemine.
Displaying 1 - 3 of 3 reviews