„Lõpuks, kui poripritsmed katavad autot kuni katuseni, jõuame kohale. See on minu unistuste kodu – maja keset vihmametsa. Lapsed kiiguvad orhideesid täis puuoksa küljes. Akende taga on koolibrite jooginõud, nagu talvelindude söögimajad Eestis, ainult pekitüki asemel on suhkruvesi. Öö hakul lendavad õhus neoonrohelist valgust plinkivad jaanimardikad ja tsikaadide sirin on nii kõva, et inimesed peavad omavahel valjemini rääkima.“
Lähen Brasiiliasse doktoritöö jaoks lehelõikajasipelgaid uurima ja vihmametsi päästma. Mu elupaigaks saab telk, vannitoaks metsaoja ja esmatarbevahendiks matšeete. Pean öösiti tolmuimejaga sipelgatele jahti, võitlen ninakarude, opossumite, aeglasevõitu tudengite ja maanteeröövlitega.
Pärast kahte aastat Brasiilias olen looduse kõrval hakanud armastama inimest – saan aru, et me kõik liigutame väikeste sipelgate kombel seda suurt ilmapalli.
Ma ei saaks öelda, et oleksin sellest raamatust otseselt väga palju Brasiilia kohta õppinud.. Aga kohe kindlasti mõistsin ma seda, et 1) isegi bioloogide jutt sipelgatest võib megahuvitav olla ning 2) see on küll natuke tobe tõdemus, aga mulle jõudis äkki kohale, et tegelikult saab ju igast riigist kirjutada umbes sadat moodi ning et iga autor näeb seda riiki ju eelkõige oma eelnevate kogemuste ja just ameti põhjal, millele peaaegu alati ülipalju keskendutakse. Igatahes, väga viis (või neli, hehe) raamat!
Ma olen väga bioloogiakauge inimene, aga see raamat oli nii hästi kirjutatud ning väga väga põnev oli lugeda. Minu 1 lemmikumaid “minu” sarja raamatuid :)
Taaskord rändan paberil. Sel korral hiigelsuurele maale, mille külastamist ma polegi enda jaoks täitsa üsas juba välistanud. Üllatavalt värskendavalt kirja pandud tekst paarist doktorandiaastast klassikalises manjana kultuuris. Bioloogitöö argipäeva kajastati küll vähe, kuid seda huvitavam oli seda lugeda.
Olen juba nii mõndagi reisikirja manjaana-vööst lugenud, aga taaskord sain "kultuurišokilaadi" maigu suhu. Nagu kuidas nendele inimestele on oluline "aidata" sind täiesti suvaliselt otsitava tänava poole, kuigi nad isegi ei tea selle asukohta. Ehk siis külma näoga valetavad, aga saavad oma südametunnistusse "linnukese kirja" - "aitasid". Kui autor läks tagasi ja teda järgmisse täiesti lampi suunda juhatati, siis ollakse veel pahased kah, et teine ju "aitas".
Või see suhtumine, kuidas julmalt maakera kopse maha raiutakse, sest see on nende mets ja neid ei huvita. Peaasi, et saavad veisekarjamaad või suhkruroo või sojaoa põllumaad juurde randaalida. Kurb lugeda.
Oli muidugi ka tavalisemat laad manjaana kirjeldust tolliprotseduuridest ja korruptsioonist. Keset riiklikku maanteed olla järsku õhtul lõkked süüdatud, et kaks luksusmaasturiga blondiini rajalt maha võtta ja tõenäoliselt vähemalt paljaks röövida, kui mitte "seikluslikumat" pärismaalaste elamust pakkuda. Autori vaoshoitud ridade vahelt võib tegelikult nii mõneski teises kohas lugeda ka ohtlikke hetki, aga vastukaaluks oli ka helgemaid.
Lisaks Brasiilia infole on peamiseks teemaks uurimistöö, milles autor osaleb - sipelgad vihmametsas. Põnev on süveneda sipelgate ellu ja vihmametsa igapäeva ning ohtudesse. Muidugi jõuab Pille Gerhold ka mujale, nii linnaellu, turule, peole kui ka loodusesse ehk siis rannale.
Originaalne seiklus Brasiilia põhjatus looduses teadlase pilgu läbi. Oma Brasiilia't võib kirjutada 107 erinevat viisi, kuid see raamat viib lugeja täiesti teise maailma.
Mulle meeldis see stiil, mis võtmes raamat oli kirjutatud. Pelgasin algul, et raamat räägib ehk ainult sipelgatest ja vihmametsast, aga see oli siiski midagi muud. Jah, väga palju oli juttu ka sipelgatest ja vihmametsast, aga mulle meeldis, et see oli pigem põimitud kirjelduse sisse kohalikest inimestest, nende ellu suhtumisest, olemisest, käitumisest. Selliste raamatute juures mind köidabki enim kirjeldus kohalikest inimestest, nende "veidrustest" (küll ainult meie mõistes). Väga lahe! Tahaks ise ka selle jeitinho brasileiro omandada:)!
Vahelduseks päris omapärane lugu sipelgatest ja metsast. Jah, on küll teie mets, aga kui see mets on terve planeedi kopsudeks, siis varsti saate hinge kinni hoides oma väärtusetuid dollareid seal Brasiilias kokku lugeda. Kahjuks leidub sellist mentaliteeti muidugi ka igal pool mujal liiga palju. Aga raamat ning lugu ise olid ladusalt kirjutatud ning täitsa tore rännak uude kohta, nagu Minu-raamatutega ikka :)
Meeldis väga! Kuna loodus mind väga huvitab, sobis raamat ideaalselt. Tekst oli mõnus, ladus, informatiivne ehk minu jaoks kohe aru saada, et kirjutab inimene, kes asja jagab. Väga mõnus! Nüüd, kui loetud sai, annan kohe järgmisele lugejale soovitusena edasi.