What do you think?
Rate this book
Praktikaaruanne
“Praktikaaruanne” on tegeliku elu sündmustel põhinev pöörane retk läbi 1990. aastate Eesti ajalehe- ja raadiotoimetuste. Minajutustaja kirjeldab oma meeleheitlikke ponnistusi uurivaks ajakirjanikuks saamisel ning sel ajal, kui ta otsib vastust küsimusele, miks kõik ikkagi nii läks nagu ta läks, joonistub tema jutustusest välja ainulaadne pilt ühest olulisest muutuste ajastust Eesti Vabariigis. See kõik kokku on korraga nii ülimalt naljakas kui ka lohutamatult kurb.
“Praktikaaruanne” on kiires tempos lugemine, mis peaks paeluma nii neid, kes armastavad Dovlatovit, kui ka neid, keda huvitab, mis ikkagi päriselt toimub ühe ajakirjandusväljaande toimetuses.
“Praktikaaruanne” on kiires tempos lugemine, mis peaks paeluma nii neid, kes armastavad Dovlatovit, kui ka neid, keda huvitab, mis ikkagi päriselt toimub ühe ajakirjandusväljaande toimetuses.
- GenresNonfictionBiography
156 pages, Paperback
First published January 1, 2012
5 people are currently reading
88 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 27 of 27 reviews
June 22, 2012
See on nüüd raamat, mida ma arvasin, et Eestis ei ole ja ega suure tõenäosusega ei tekigi. Ehk siis selle põlvkonna lugu, kes astus ellu koos 90'nendatega. Need kes nägid kuidas sovhoosidirektorid ja tehasejuhid rehepappisid ja seda kuidas noored hakkajad inimesed uusi võimalusi kasutasid. Ja kes pidid kogu selles segaduses ellu jääma haridusega, mis saadi veel ENSV'st.
Daniel on muidgi suurepärane kirjanik. Ta võiks rohkem kirjutada, aga eks talle ole seda varemgi öeldud.
Daniel on muidgi suurepärane kirjanik. Ta võiks rohkem kirjutada, aga eks talle ole seda varemgi öeldud.
August 24, 2012
Raamat oleks võinud natukene pikem olla, kuid samas ehk need lühikesed kokkuvõttvad hinnangud asjadele ning sisse pikitud humoorikad juhtumised elust enesest olidki see, mis selle raamatu huvitavaks ja naljakaks tegid.
Tagantjärele olid nii mõnedki kohad, mis algselt naljakana tundusid, tegelikult ka kurvad, aga samas - kes see ikka pidevalt kurvastades korralikult elada saab. Hea annust huumorit igasse situatsiooni on see, mis meid päästab.
Mõnel hetkel meenutas Vahur Afanasjevi loomingut, kuid seda natukene realistlikumas versioonis.
Tore tsitaat raamatust oli: "Prii kraam sai Eestis üldse kiiresti teiseks liikumapanevaks jõuks pärast laulupidu."
Ja muidugi - ootaks veel mingeid kirjutisi.
Tagantjärele olid nii mõnedki kohad, mis algselt naljakana tundusid, tegelikult ka kurvad, aga samas - kes see ikka pidevalt kurvastades korralikult elada saab. Hea annust huumorit igasse situatsiooni on see, mis meid päästab.
Mõnel hetkel meenutas Vahur Afanasjevi loomingut, kuid seda natukene realistlikumas versioonis.
Tore tsitaat raamatust oli: "Prii kraam sai Eestis üldse kiiresti teiseks liikumapanevaks jõuks pärast laulupidu."
Ja muidugi - ootaks veel mingeid kirjutisi.
April 5, 2021
Sadatuhat raamatut on lugemata, aga ma miskipärast avasin arvutist kunagi juba loetud Praktikaaruande ja lugesin uuesti läbi. Mul on mälestus, et eelmisel korral ma olin skeptiline, sest justkui pidi olema Eesti Dovlatov ja, noh, päris ei olnud, pluss mul enda kogemused koolist olid nagu teistsugused mälestused - kuigi joodi muidugi samapalju. Ja nüüd lugesin uuesti ja tegelikult on väga ladus ja hariv tükk. Et siis ootuste sättimine, eks.
July 18, 2012
I´m sorry, Eesti riik. Ma kulutasin just pea neli tundi oma tööpäevast, et see kõik ühe soojaga läbi lugeda. Või ei kulutanud tegelt. Isegi, kui sa ei loe järjepidevalt Memokraati. Isegi, kui suurem osa raamatu tegelasi ei ole su kõikide tuttavate tuttavad. Isegi siis on tegemist ikka kuramuse naljaka raamatuga. Suvi läks soojemaks just.
August 16, 2012
Erilist heameelt valmistas Hiiumaa-peatükk : )
February 26, 2013
Lugesime Praktikaaruannet lugemisklubis. Meie protokoll tuli selline:
[image error]
Punktid jagunesid 1-st 4-ni ja kokku sai teos 16 punkti kaheksalt inimeselt, järelikult on keskmine hinne kaks ja mina hindajana see keskmine tujurikkuja.
Miks siis kaks? Sest tegemist oli anekdootide kogumiga. Alguses oli päris tore, aga pärast 20-30 lehekülge hakkas ära tüütama. Vaevas küsimus, kas mingi sügavam mõte või sõnum ka on. Lõpus tundus, et on.
Viimane osa raamatust arutleb ajakirjanduse ja PR-i omavaheliste suhete üle, ajakirjanike suhete üle ajakirjandusse ja iseendasse, üritab mingeid järeldusi teha sellest kuidas kasvas välja iseseisva Eesti meediamaastik ja seal tegutsevad inimesed. See ei ole enam ilukirjandus. Üleüldse on see žanripiire ületav teos, lugude jutustamine vaheldub ilmselt autobiograafiliste mälestuste, deliiriumi ja arutlustega. See kõik ei ole mitte eba-huvitav, aga see ei ole ka hea. Lohakalt komponeeritud ja kirjutatud - vahel täitsa hästi ja siis jälle arusaamatult kehvasti. Vahel kriibib hinge - näiteks suhted emaga, sõltuvusprobleemid - kuid sügavale ei jõua, uus rodu anekdoote tuleb peale. Võib-olla kui raamat oleks veel paar korda läbi kirjutatud, oleks asja saanud.
Ja ei saa jätta ära märkimata, et naiste roll on suht olematu. Iseenesest mõistetav, kui tegemist on keskkooli lõpetanud noormehega, kelle peamised peoseltsilised on mehed. Naised figureerivad raamatus rohkem kui "üks blond", "keegi brünett" või "Marju Lauristin". Aga tegelikult, kui ma järele mõtlen, siis ei näe ka meestel suurt rolli. Nad on statistid, mingisugused joodikud-ärikad-naljavennad, kes kulgevad koos peategelasega, kes kas teadlikult või päriselt pisendab oma võimekust. "Sain programmeerijana töö Tartu Tähepargis, sest teadsin, et paarisarvud kuvatakse tagurpidi." "Võtsin koosolekul kriitiliselt sõna valitsuse kommunikatsiooni teemadel ja kutsuti sinna tööle".
Really?
Nojah, võimalik. Aga ma arvan, et keegi ei kahtle Vaariku võimekuses ja säravas mõistuses.
Ja veel kord statistidest. Raamatus on palju, palju päriselutegelasi, nimesid, namedroppingut on kohe kuhjaga. Seal on Luik, Pullerits, Hõbemägi, Lauristin ja paljud praegugi tegutsevad ajakirjanikud. Ka nemad on statistid. Ma ei tule neile lähemale, ma ei saa tegelikult midagi teada, nende suust võivad tulla heal juhul mõned toredad repliigid, aga midagi üldhuvitavat ma ei leidnud.
Kuidagi kahju.
[image error]
Punktid jagunesid 1-st 4-ni ja kokku sai teos 16 punkti kaheksalt inimeselt, järelikult on keskmine hinne kaks ja mina hindajana see keskmine tujurikkuja.
Miks siis kaks? Sest tegemist oli anekdootide kogumiga. Alguses oli päris tore, aga pärast 20-30 lehekülge hakkas ära tüütama. Vaevas küsimus, kas mingi sügavam mõte või sõnum ka on. Lõpus tundus, et on.
Viimane osa raamatust arutleb ajakirjanduse ja PR-i omavaheliste suhete üle, ajakirjanike suhete üle ajakirjandusse ja iseendasse, üritab mingeid järeldusi teha sellest kuidas kasvas välja iseseisva Eesti meediamaastik ja seal tegutsevad inimesed. See ei ole enam ilukirjandus. Üleüldse on see žanripiire ületav teos, lugude jutustamine vaheldub ilmselt autobiograafiliste mälestuste, deliiriumi ja arutlustega. See kõik ei ole mitte eba-huvitav, aga see ei ole ka hea. Lohakalt komponeeritud ja kirjutatud - vahel täitsa hästi ja siis jälle arusaamatult kehvasti. Vahel kriibib hinge - näiteks suhted emaga, sõltuvusprobleemid - kuid sügavale ei jõua, uus rodu anekdoote tuleb peale. Võib-olla kui raamat oleks veel paar korda läbi kirjutatud, oleks asja saanud.
Ja ei saa jätta ära märkimata, et naiste roll on suht olematu. Iseenesest mõistetav, kui tegemist on keskkooli lõpetanud noormehega, kelle peamised peoseltsilised on mehed. Naised figureerivad raamatus rohkem kui "üks blond", "keegi brünett" või "Marju Lauristin". Aga tegelikult, kui ma järele mõtlen, siis ei näe ka meestel suurt rolli. Nad on statistid, mingisugused joodikud-ärikad-naljavennad, kes kulgevad koos peategelasega, kes kas teadlikult või päriselt pisendab oma võimekust. "Sain programmeerijana töö Tartu Tähepargis, sest teadsin, et paarisarvud kuvatakse tagurpidi." "Võtsin koosolekul kriitiliselt sõna valitsuse kommunikatsiooni teemadel ja kutsuti sinna tööle".
Really?
Nojah, võimalik. Aga ma arvan, et keegi ei kahtle Vaariku võimekuses ja säravas mõistuses.
Ja veel kord statistidest. Raamatus on palju, palju päriselutegelasi, nimesid, namedroppingut on kohe kuhjaga. Seal on Luik, Pullerits, Hõbemägi, Lauristin ja paljud praegugi tegutsevad ajakirjanikud. Ka nemad on statistid. Ma ei tule neile lähemale, ma ei saa tegelikult midagi teada, nende suust võivad tulla heal juhul mõned toredad repliigid, aga midagi üldhuvitavat ma ei leidnud.
Kuidagi kahju.
April 21, 2013
Ma olen üleüldiselt biograafiliste memuaaride fänn, aga hea on ikkagi lugeda inimest, kes ilmselgelt oskab kirjutada. Mõnikord tuleb ka endal mõte kritseldada põnevamad hetked paberile, aga need kujunevad alati rohkem raporteerimiseks. Pean möönma, et miskipärast on mul kogu aeg olnud tunne, et Daniel on mõnevõrra noorem - vist sellepärast, et ta tundub mulle rohkem minu põlvkonna inimene, mitte osa sellest varase 90ndate pundist, kes elasid oma seiklused ära ja nüüd tiksuvad rahulikku pereelu oma rahapaki otsas. Daniel on ikka veel tegudel. Ma loodan, et leiad inspiratsiooni ka järgnevateks raamatuteks. Igatahes hea raamat.
April 25, 2021
Sisekaane-viide Dovlatovile on ehk pisut ennastupitavalt ülepakutud, aga kahtlemata muhe lugemine sellegipoolest. Eesti üheksakümnendad on üsna lõputu varasalv ja Daniel Vaarik on pannud kirja segu toonasest üliõpilaselust ja ajakirjanduse sünniloost. Tempokas ja teravmeelne, mõneti ehk pisut kerglane, aga tervitatava eneseirooniaga kirjutatud. Eriti vaimukad on võrdlused välismaise musterajakirjandustudengi Mildrediga. ""Tõde ja arusaamine ei ole sellised asjad, mida tohiks monopoliseerida, millega tohiks kaubelda," luges Mildred Columbias. "Müüme ühe konni Innole maha, saame suitsu osta," pakkusin mina." 3.5/5
January 7, 2013
Tõsiselt väärt lugemine:
* meenutes enda Tartu tudengielu aegu
* mehes on hea annus maailmavalu
Kokku tuleb Eesti autorilt soe lugu. Ning mis kõige parem - naerda saab kõvasti.
* meenutes enda Tartu tudengielu aegu
* mehes on hea annus maailmavalu
Kokku tuleb Eesti autorilt soe lugu. Ning mis kõige parem - naerda saab kõvasti.
May 10, 2021
Põnev lugemine, aga hüplik ja ebaühtlane. Humanitaarkõrgharidusega eesti autorile ei saa anda andeks anglitsisme a la "Lehe majandusnäitajad olid pateetilised"
April 10, 2021
Olen autori peaaegu-kursusekaaslane, mõned loengud olid koos, aga olin temast siiski aasta nooremal kursusel.
See raamat on tekstina hea, aga mind huvitab siin pigem see, mis raamatu tõttu mu enda sees juhtus. Justkui olnuks 90ndate algus pandud kusagile ära ja nüüd plärtsatas sinna sisse see praktikaaruanne ja tekitas mälus pöörise. Minu enda esimesed lood ja sisseastumisvestlus. See süütus ja süüdimatus, kuidas sai peale lennatud ja jalgu kõlgutades intervjuusid tehtud. Üleval oldud ööd, mu esimene sigarett (mis oli, jah, mentooliga More), esimene pohmell (mille põhjustas sinine džinn-toonikuga... miks ta küll sinine oli?), jõlkumine ülikooli raamatukogu kohvikus (kaheksanurksed teeklaasid), suulistel eksamitel suvalise teksti mulisemine, suvalisse kohta suvalisel hetkel tööle sattumine... Kui lihtsalt küll avanesid raadiomikrofonid meie põlvkonna ees, naljakas mõelda, et meil oli näiteks säärane raadioloeng, mis tähendas otse eetrisse minekut. Punane tuli põlema, läks!
Ilmselt sai sama süütult ja süüdimatult tallutud mitte vaid kuulajate kõrvadel, aga ka vastassugupoole südametel, kõik oli kuidagi suvaline, kõik võimalused olid avatud, nahk oli pingul, täis kollageeni ja me ei muretsenud (peaaegu) mitte millegi pärast. Mäletan, et Daniel rääkis sellest küll kuidagi mokaotsast, et tema elab koos vanaemaga. See, mismoodi tema oma reaalsusi kokku klappis, on raamatust aimatav. Aga mitte otse ära kirjutatud.
Huvitaval kombel ärkasid kollaste kaante vahelt minu jaoks ellu ka sellised kohad ja inimesed, millest või kellest Daniel ei kirjutanud. Sophoklese kohvikust näiteks. Millegipärast Marju Lauristini loengutest ta ei kirjutanud, aga äkki ta nendesse siis ei jõudnudki. Mul on igatahes hea meel, et ma käisin ülikoolis mitme laine kaupa, erinevate inimrühmadega sõbrunedes, igasugustesse mõnusatesse loengutesse ja suminatesse sattudes. Daniel kuulus sinna minu esimesse lainesse :), edasi loksutas tuul meid erinevates suundades.
Daniel oli igatahes üks omamoodi (laias mõttes) romantiline kuju. Käed taskus, hõlmad lahti, lai naeratus ja kuidagi kurvalt ausad silmad, niimoodi ta seal osakonnas hulkus. Idealist, kuidagi eriti kontsentreeritud kujul. Kuigi eks me kõik olime idealistid. Ja sellest on kahju, kui uued noored ajakirjanikud enam ei ole idealistid. Või on?
PS. Ma panen siia kirja ka oma versiooni ajakirjandusosakonna lauast. Minu teada rääkis Marju Lauristin nii, et selle meie laua taga olid Tartu rahu läbirääkimised (aga alla kirjutati hoopis mingi teise laua taga, ja vaat sellest teisest lauast ei tea - või ei räägi - meil keegi midagi).
See raamat on tekstina hea, aga mind huvitab siin pigem see, mis raamatu tõttu mu enda sees juhtus. Justkui olnuks 90ndate algus pandud kusagile ära ja nüüd plärtsatas sinna sisse see praktikaaruanne ja tekitas mälus pöörise. Minu enda esimesed lood ja sisseastumisvestlus. See süütus ja süüdimatus, kuidas sai peale lennatud ja jalgu kõlgutades intervjuusid tehtud. Üleval oldud ööd, mu esimene sigarett (mis oli, jah, mentooliga More), esimene pohmell (mille põhjustas sinine džinn-toonikuga... miks ta küll sinine oli?), jõlkumine ülikooli raamatukogu kohvikus (kaheksanurksed teeklaasid), suulistel eksamitel suvalise teksti mulisemine, suvalisse kohta suvalisel hetkel tööle sattumine... Kui lihtsalt küll avanesid raadiomikrofonid meie põlvkonna ees, naljakas mõelda, et meil oli näiteks säärane raadioloeng, mis tähendas otse eetrisse minekut. Punane tuli põlema, läks!
Ilmselt sai sama süütult ja süüdimatult tallutud mitte vaid kuulajate kõrvadel, aga ka vastassugupoole südametel, kõik oli kuidagi suvaline, kõik võimalused olid avatud, nahk oli pingul, täis kollageeni ja me ei muretsenud (peaaegu) mitte millegi pärast. Mäletan, et Daniel rääkis sellest küll kuidagi mokaotsast, et tema elab koos vanaemaga. See, mismoodi tema oma reaalsusi kokku klappis, on raamatust aimatav. Aga mitte otse ära kirjutatud.
Huvitaval kombel ärkasid kollaste kaante vahelt minu jaoks ellu ka sellised kohad ja inimesed, millest või kellest Daniel ei kirjutanud. Sophoklese kohvikust näiteks. Millegipärast Marju Lauristini loengutest ta ei kirjutanud, aga äkki ta nendesse siis ei jõudnudki. Mul on igatahes hea meel, et ma käisin ülikoolis mitme laine kaupa, erinevate inimrühmadega sõbrunedes, igasugustesse mõnusatesse loengutesse ja suminatesse sattudes. Daniel kuulus sinna minu esimesse lainesse :), edasi loksutas tuul meid erinevates suundades.
Daniel oli igatahes üks omamoodi (laias mõttes) romantiline kuju. Käed taskus, hõlmad lahti, lai naeratus ja kuidagi kurvalt ausad silmad, niimoodi ta seal osakonnas hulkus. Idealist, kuidagi eriti kontsentreeritud kujul. Kuigi eks me kõik olime idealistid. Ja sellest on kahju, kui uued noored ajakirjanikud enam ei ole idealistid. Või on?
PS. Ma panen siia kirja ka oma versiooni ajakirjandusosakonna lauast. Minu teada rääkis Marju Lauristin nii, et selle meie laua taga olid Tartu rahu läbirääkimised (aga alla kirjutati hoopis mingi teise laua taga, ja vaat sellest teisest lauast ei tea - või ei räägi - meil keegi midagi).
May 12, 2021
Mõnus, humoorikas ja kaunis segane ülevaade keskmise 90-ndate algusperioodi ajakirjanduse tudengi õpingutest, tööst ja elu keerdkäikudest. Ka kõige kummalisematest ja halvematest hetkedest suudab Daniel Vaarik kirjutada läbi sellise huumoriprisma, et alguses naerad selle olukorra sõnastuse absurdsuse üle ja ... siis hiljem alles jõuab kohale, mis siis tegelikult juhtus. Ja naerda sai ikka kõvasti. Igati hea lugemine.
August 3, 2022
Kohati ajas naerma küll, ja ühe möödunud ajastu ülevaade kahtlemata.
November 12, 2024
Põnevad lood Eesti ajalkirjandusmaailmast taasiseseisvumise järgsel ajal ja ühe noore kuti ülikooliajast🙃 põnev, asjalik, humoorikas!
*ülikooli soovituslik lugemine
*ülikooli soovituslik lugemine
June 4, 2025
selle raamatuga oli täpselt see tunne, et... tahaks nagu veel
February 11, 2019
Naljakas, eluline, väheste sõnadega palju ütlev - "paljajalu lumes ja muu selline dickens".
Andsin ka külla tulnud emale lugeda ja teisest toast kostab pidevalt pisarateni naeru. Ütles, et prillid ei seisa ees, nägu on märg.
Andsin ka külla tulnud emale lugeda ja teisest toast kostab pidevalt pisarateni naeru. Ütles, et prillid ei seisa ees, nägu on märg.
October 1, 2014
Budistliku uuestisünni läbi teinud Eesti Vabariigi esimestest sammudest on nüüdseks juba kena hulk aastaid möödas. Sellest perioodist on ilmunud nüüdseks romaane, novellikogusi, mälestusi ning dokumentaalteoseid. Väga erinevate eluvaldkondade esindajad on kirjutanud sellest täiesti absurdsest ja kohati loogikavastasest ajast. Lugejal on lastud piiluda nii poliitikute (Mihel Mutt „Rahvusvaheline mees“), ärikate (Kaur Kender „Iseseisvuspäev“), kriminaalide/politseinike (Andres Anvelt „Punane elavhõbe“) kui ka ajakirjanike (Mihkel Mutt „Progressiivsed hiired“) tagatubadesse. Tagatubadesse, kus seina ääres seisid kilekotid dollarite ja markadega, püksivöö vahele oli pistetud TT ning maja ees seisis just Saksamaalt toodud „uusim“ kurbade silmadega mersu.
Ka Daniel Vaariku teos „Praktikaaruanne“, mida hakkasin Silveri soovitusel lugema, avab meile värava sellesse kauboikapitalistlikku maailma, kus julge pealehakkamine ei olnud pool, vaid ikka 4/5 võitu. Alles jäänud 1/5 oli õnnefaktot, mida Vaarikul oli ohtrasti. Tegemist on ausa ja humoorika tagasivaatega 1990ndate aastate alguse ajakirjanduspõllule, mida järsku jooksid harima terve plejaad noori ajakirjanikke, kelle hariduslik pagas oli kõigest paar kursust Tartu Ülikooli. Tollal oligi Eestis ainult kahte tüüpi inimesi. Esiteks need kellele oli meri põlvini ja teiseks need kellel merelained üle pea kokku lõid. Vaarik ja tema eakaaslastel ehk viimastele „võitjate põlvkonna“ võsudele oli meri veel nabani, järgmistele oli see kahjuks juba ninani.
Žanriliselt kuulub „Praktikaaruanne“ kindasti mälestuste kategooriasse, romaaniga ei ole kohe kindlasti tegemist. Ehk oleks kõige parem määratlus teosele „tootsilikke pildikesi ajakirjanduspõlvest“. Sest just sellise absurdse-anekdootliku pildiseeriaga ongi tegemist. Kõige eredamalt tõusevad esile peatükid Vaariku praktikaajast Hiiumaal, ühikaelust Tartus ning „tööst“ Q-Raadios. Neid peatükke lugedes sain ikka kordi ja kordi kõva häälega naerma hakatud ning ei suutnud ära imestada inimlooma nutikust. Kuid eks häda ajab ikka härja kaevu, tudengi maasikaraksu ja ajakirjaniku töökaaslase vastlakukleid kugistama.
PS: Kuid lõik, mis mind raamatus lugedes kõige enam naerma ajas ning ka sügavalt mõtlema pani oli järgmine: „Mina olin üliõpilane avatud ülikoolis, ning nagu te teate, härra juhendaja, siis on avatud ülikool see koht, kus kohtuvad seksinäljas pereemad, diplomit vajavad karjeristid ning kari kohtlasi, kes on peast nii põrunud, et pole suutnud tavaülikooli sisseastumiseksamit ära teha.“. Huvitav, millisesse neist kolmest austusväärsest kategooriast küll mina kuulun?
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Ka Daniel Vaariku teos „Praktikaaruanne“, mida hakkasin Silveri soovitusel lugema, avab meile värava sellesse kauboikapitalistlikku maailma, kus julge pealehakkamine ei olnud pool, vaid ikka 4/5 võitu. Alles jäänud 1/5 oli õnnefaktot, mida Vaarikul oli ohtrasti. Tegemist on ausa ja humoorika tagasivaatega 1990ndate aastate alguse ajakirjanduspõllule, mida järsku jooksid harima terve plejaad noori ajakirjanikke, kelle hariduslik pagas oli kõigest paar kursust Tartu Ülikooli. Tollal oligi Eestis ainult kahte tüüpi inimesi. Esiteks need kellele oli meri põlvini ja teiseks need kellel merelained üle pea kokku lõid. Vaarik ja tema eakaaslastel ehk viimastele „võitjate põlvkonna“ võsudele oli meri veel nabani, järgmistele oli see kahjuks juba ninani.
Žanriliselt kuulub „Praktikaaruanne“ kindasti mälestuste kategooriasse, romaaniga ei ole kohe kindlasti tegemist. Ehk oleks kõige parem määratlus teosele „tootsilikke pildikesi ajakirjanduspõlvest“. Sest just sellise absurdse-anekdootliku pildiseeriaga ongi tegemist. Kõige eredamalt tõusevad esile peatükid Vaariku praktikaajast Hiiumaal, ühikaelust Tartus ning „tööst“ Q-Raadios. Neid peatükke lugedes sain ikka kordi ja kordi kõva häälega naerma hakatud ning ei suutnud ära imestada inimlooma nutikust. Kuid eks häda ajab ikka härja kaevu, tudengi maasikaraksu ja ajakirjaniku töökaaslase vastlakukleid kugistama.
PS: Kuid lõik, mis mind raamatus lugedes kõige enam naerma ajas ning ka sügavalt mõtlema pani oli järgmine: „Mina olin üliõpilane avatud ülikoolis, ning nagu te teate, härra juhendaja, siis on avatud ülikool see koht, kus kohtuvad seksinäljas pereemad, diplomit vajavad karjeristid ning kari kohtlasi, kes on peast nii põrunud, et pole suutnud tavaülikooli sisseastumiseksamit ära teha.“. Huvitav, millisesse neist kolmest austusväärsest kategooriast küll mina kuulun?
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
September 22, 2013
Nostalgiatripp varakapitalisliku Eesti ajakirjandusmaastikul. Peategelane, kes vaatamata oma kohmakusele ja suhtelisele ignorantsusele siiski karjääriredelil pulkimööda üles ronib. Elu ühiskorterites, nali, naps ja naised. Agarus teha asju, olgugi et peamiselt rumalaid. Põnevad karakterid, tollased meediakangelased ja kaastudengid saavad kõik paari sõnaga kirjeldatud. Kui midagi häiris, siis ehk see, et ühtki tegelast ei saanud lähemalt tundma. Paar lauset tegelase juuksevärvi või esimesena pähetuleva veidruse kohta on kogu info. Samas ehk on seegi taotluslik, sest tegemist praktikaaruandega ju;) Palju lahedaid väljendeid ja brutaalset ilustamata elu.
Lemmikud:
“Nad on perekond, tiim, mis viib ellu unistust kodust.”
“Meie muidugi kohe tegime esikülje loo, sest olenemata sellest, kas materjal oli õiglane, oli see kahtlemata eksklusiivne.”
“Õhtuti investeerisin kogu oma napi palga Tallinna ööelusse.”
“Ajakirjanik E.Lucas kiitis Economistis Eesti arenevat Investeerimisatmosfääri ning kirjeldas Pegasuse terrassist aeg-ajalt mööda sõitvaid Maseratisid. See oli muidugi üks ja seesama Maserati, millega üks kuju ümber Niguliste kvartali tiire tegi...”
Lemmikud:
“Nad on perekond, tiim, mis viib ellu unistust kodust.”
“Meie muidugi kohe tegime esikülje loo, sest olenemata sellest, kas materjal oli õiglane, oli see kahtlemata eksklusiivne.”
“Õhtuti investeerisin kogu oma napi palga Tallinna ööelusse.”
“Ajakirjanik E.Lucas kiitis Economistis Eesti arenevat Investeerimisatmosfääri ning kirjeldas Pegasuse terrassist aeg-ajalt mööda sõitvaid Maseratisid. See oli muidugi üks ja seesama Maserati, millega üks kuju ümber Niguliste kvartali tiire tegi...”
February 20, 2016
Nojah. Küllap see on minu saatus- jääda alati eriarvamusele.
Tavaliselt tean juba raamatu esimestest lehekülgedest, kas see teos hakkab mulle närvidele käima või mitte. Antud juhul saabus selgus leheküljel 10, lause "nemad käivad paljajalu lumes ja muu selline dickens" juures.
Tõsiselt või? Äkki korjasid sütt ka ja muu selline zola?
Jah, on selles raamatus teatavat äratundmisrõõmu Tartu ja ülikooliga (ja küllap ka ajakirjandusega) seotud inimesele, aga see on ka kõik, mis ma head oskan öelda. Raamat pidi pööraselt naerma ajama, aga enamasti oli tegemist jämedakoelisema huumoriga ja mina selle austajate hulka ei kuulu, nii et rohkem kui paar muiet ei suutunud see minus küll esile kutsuda.
Minu jaoks oli see teos kuidagi üleolev ja lapsik samal ajal. Tekst oli suhteliselt laialivalguv ning üksikud stseenid ja pildid ei moodustanud mitte mingit üldistusvõimelist tervikut.
Kui targemat teha pole, siis aja veetmiseks kõlbab küll, aga muidu suhteliselt nõrk.
Tavaliselt tean juba raamatu esimestest lehekülgedest, kas see teos hakkab mulle närvidele käima või mitte. Antud juhul saabus selgus leheküljel 10, lause "nemad käivad paljajalu lumes ja muu selline dickens" juures.
Tõsiselt või? Äkki korjasid sütt ka ja muu selline zola?
Jah, on selles raamatus teatavat äratundmisrõõmu Tartu ja ülikooliga (ja küllap ka ajakirjandusega) seotud inimesele, aga see on ka kõik, mis ma head oskan öelda. Raamat pidi pööraselt naerma ajama, aga enamasti oli tegemist jämedakoelisema huumoriga ja mina selle austajate hulka ei kuulu, nii et rohkem kui paar muiet ei suutunud see minus küll esile kutsuda.
Minu jaoks oli see teos kuidagi üleolev ja lapsik samal ajal. Tekst oli suhteliselt laialivalguv ning üksikud stseenid ja pildid ei moodustanud mitte mingit üldistusvõimelist tervikut.
Kui targemat teha pole, siis aja veetmiseks kõlbab küll, aga muidu suhteliselt nõrk.
January 5, 2025
Raamat Daniel Vaariku karjääri algusest ajakirjanikuna, kajastades seetõttu veidi laiemalt ka Eesti ajakirjandusmaastikku 1990. aastate alguses. Kirjutatud hoogsalt ja naljakalt, eriti esimene pool. Aga raamatu põhitrump ei seisne mitte Vaariku enda eluloos, mis jutustuse põhjal on üpris ühetaoline pidev purjutamine ja sellest lugemisest võib rõõmu tunda vaid mõni sama-ealine, tundes ära oma nostalgilist nooruspõlve. Raamatu kõige särisevamateks kohtadeks on hoopis lühilood teistest tuntud isikutest - eeldusel, et lugeja neid inimesi teab. Noorema põlvkonna, kelle jaoks need nimed midagi ei ütle, paneb raamat aga ilmselt õlgu kehitama.
April 2, 2017
Liialt kaootiline, et tervikuna nautida, kuid lihtsa lugemisena ajab asja ära küll. Absurdsete situatsioonide ja ootamatute juhtumiste peale saab aeg-ajalt südamest naerda, aga teose üleüldine sihitus praktiliselt nullib vähesegi emotsionaalse väärtuse. Asjahuvilistele sellegipoolest soovituslik.
August 1, 2012
Milline tore vaheldus Eesti autori poolt!
Nalja saab nabani, raamatu lõpus on ka moraal. Ja mind ei morjenda kui osa neist jutustustest on välja mõeldud või liialdatud!
Nalja saab nabani, raamatu lõpus on ka moraal. Ja mind ei morjenda kui osa neist jutustustest on välja mõeldud või liialdatud!
October 7, 2012
"Kui juba Eesti Ekspressi sahinate rubriigis ilmusid mingid erikuradiskeemid, mis nägid välja, nagu oleks kujundaja ema olnud ristiämblik........."
April 14, 2013
Ega siin mingit sügavat sisu ole, aga naljakas on küll ja üht-teist huvitavat 90ndatest kah.
October 7, 2016
Minu arvustus on siin.
September 3, 2020
Pakkus palju toredaid äratundmisi ja sissevaadet olukordadesse, kuhu pole veel jõudnud.
February 11, 2013
Suurepärane raamat, mahlakas keeles, rääkimaks 90te põlvkonna rõõmudest ja valust.
Displaying 1 - 27 of 27 reviews