Eduard Bornhöhe „Tasuja“ on üks viiest enam eestlaste mentaliteeti mõjutanud raamatust (ülejäänud neli on Läti Hendriku kroonika, Piibel, Lutsu „Kevade“ ning Tammsaare „Tõde ja õigus“). Erinevates memuaarides ning mälestustes, mida olen aastate jooksul lugenud on just „Tasuja“ üks neist raamatuist mille lugemist ja sealt saadud elamust inimesed alati esile toovad. Kas me alati endale tunnistada tahame, et meie rahva mõttemaailma alustalaks on üks ülemöödunud sajandil teismelise poolt kirjutatud ning nüüd teismelistele kohustuslikuks kirjanduseks muudetud romantiline/sentimentaalne/padupatriootlik jutuke on juba iseasi.
Minu isiklik esiviisik on küll „harju keskmisest“ erinev, kuid „Tasuja“ on selleski nimekirjas auväärsel viiendal kohal. Mäletan siiani esimest lugemiskorda ühel hilissuvisel päeval oma suvekodus. Pidime õhtuse bussiga pealinna tagasi vurama, kuid ma ei saanud suvele kriipsu alla tõmmata enne, kui ma hommikul alustatud raamatuga enne bussi peale astumist lõpetanud ei olnud. Vähesed raamatud on mind sellise õhinaga enda küljes kinni hoidnud. Küll ma pidin vahepeal kotte ja marjakorve pakkima, kuid igal vabal hetkel olin taas ninaga raamatus. Ma lootsin lõpuni, et Jaanuse ning teiste eestlaste ülestõusukatse ei jää ainult katseks ning ajalugu laseb end kordki kaotajate poolt ümber kirjutada.
Sama tunne tekkis mul nüüdki Bornhöhe jutustust juba neljas või viies kord lugedes. Ehk jõuavad soomlased laevadega meie omadele appi? Ehk avab taevas oma vood ning lakkamatu vihm ei lase Ordu väesalgal Tallinna alla jõuda? Ehk võtavad eestlased Tallinna seekord kohe tormijooksuga ning ei jää linna päevadeks piirama? Kuid kahjuks ei olnud Bornhöhe vahepealsete aastate jooksul teosele uut lõppu kirjutanud ning ka seekord pidi Tasuja sulega kübar vihases lahingukeerises langema.
Tolle viimase suvepäeva lugemiskogemuse mõju minule oli uskumatult tugev ja kestab siiani mingil tasandil. „Tasujale“ järgnesid järgnevate kuude ja aastate jooksul küll Villud, Meelised, Urmased, Merikesed, Gabrielid, Aitad, Leilid, Vambolad, Maimud, Lembitud, Kaupod ehk lühidalt Läänemere isandad. See on kunagiste „kaotajate“ järeltulijate poolt kirjutatud/parandatud ajalugu, kus iga väiksemgi võit on kangelasmüüdi tasemele tõstetud ning iga kaotus on kangelaslikuks eneseohverduseks muudetud.
Ehk alles viimase paari aasta õpingud ülikoolis ja lugemiskogemused (Lukas, Hvostov ja Mäesalu) on hakanud seda põlvest põlve päritud padupatriootilist maailmapilti lõpuks normaalsele/neutraalsele tasandile tooma. Maailmapilt, kus ei eksisteeri ainult must ja valge, võitjad ja kaotajad, meie ja nemad. Ajalugu, kus on oma paik nii saksal kui matsil.
Põnev ja kaunis eesti keeles kirja pandud teos. Sündmuste kurbloolisus on küll ette teada, aga ometi püsib õnneliku lõpu lootus viimase reani, nii väga tahaks, et mäss ei sumbuks ja püsiks vabaduse võimalus, paraku: “Eestlaste priiusevaim oli viimast korda lühikeseks ajaks lõkendanud. Pärast seda ei julgenud nad enam vastu hakata, ehk küll raudne orjaike neid raskemini rõhus kui enne suurt mässu. Eestlane unustas oma rahvuse, unustas esivanemad ja nende vabaduse, ja pikk raske uni algas.”
Kiitus vaid 18-aastasele autorile, kes oma romantilise ja patriootliku jutustusega tõi Jüriöö ülestõusu eestlaste teadvusse ning algatas tõelise Jüriöö-vaimustuse, andes oma panuse meie rahvusliku iseteadvuse tekkesse 19. sajandi lõpus. Minu poolt loetud väljaandele on väga sisuka saatesõna kirjutanud ajaloolane Marek Tamm, kindlasti soovitan ka seda lugeda, et saada aimu Jüriöö ülestõusu tähtsusest ja kohast nii meie kirjanduses kui ajalookäsitluses, muuhulgas sedagi, kas Jüriöö ülestõus üldse kunagi toimus.
Ega ei olegi ju vahet, millisel aastal või millise korra ajal inimesed vabadust ihkavad, kui igasugune muu lõpplahendus on parem kui status quo: “Mässavate talupoegade salgad kogusid end Tallinna alla pärast seda, kui lagedal maal viimne võõras oli surmatud või pagenud. Piirajate hulk kasvas kuni kümne tuhandeni, kellel kõigil oli üks tahtmine: vabaduse eest võideldes võita või surra. Senine elu oli nende meelest nii jälgiks läinud, et isegi surm neile paremate aegade hakatust tähendas.”
“”Vennad!” hüüdis ta, ja tema mehine hääl kõlas viimast korda oma täie jõuga, tema silmad särasid üleloomulikul läikel. “Vennad! Siin ilmas pole meil enam midagi otsimist. Seal kutsub surm… näete, kui lahkesti, kui magusasti ta kutsub! Tule, surm, ja päästa oma lapsed!” “Sureme surmates!” mürises salga vastus.”
Vahur, Tambet, Jaanus, Konrad, Oodo, Emiilia, Kuuno, Karu Andres, Maanus jt on tegelaskujud, kellega elus ühel või teisel moel ikka ja jälle kokku satume. Vabadus ja õiglus on hindamatud väärtused, nõuavad tarkust, julgust, jõudu ja jõukust. Nendeni jõutakse sammhaaval, kuid need võib kaotada silmapilkselt. Mõjus jutustus tingimata.
Ma justkui mäletan nagu ma oleks seda lapsena lugenud. Aga nüüd lugedes pole ma selles enam nii kindel, sest see oli hoopis teistsugune kui ma ette kujutasin. See on palju-palju parem kui ma arvasin seda olevat. Nii romantiline... ja kohati väga kauni keelekasutusega teos, kahtlustan, et tänapäeva lastele isegi veidi liiga keerukas, aga kaunis sellegipoolest... üle 140 aasta tagasi sündinud teose kohta üllatavalt mõnus lugemine. Lugedes tekkis tunne nagu see oleks ühe eepilise triloogia lühiversioon. Tegelt ka, keegi võiks selle ainetel suurepärase uusteose kirjutada.. või suurfilmi vändata. Ainest on selles küll ja veel.
Üks korralik Eesti klassik, mille iga eestlane võiks korra läbi lugeda. Vanema kirjaviisi tõttu oli teksti kohati keeruline jälgida, kuid see muutiski raamatu omamoodi eriliseks ja huvitavaks. Mina nautisin seda raamatut, jutustati hea ja õpetlik lugu.
põhikoolis kuuldes sellest raamatust ei tekkinud mul mingeid tundeid selle vastu. ei saanud ma aru ajaloolisest kontekstist ega ka sellest, miks teos nii oluline on.
nüüd vanemana ülikoolis teost lugedes ja raamatu kallal töödates sain aru, et "tasuja" on eriline ning tõesti üks tähtis teos.
teades ette, et jaanusest saab tasuja ning oluliseks võtmesõnaks on jüriöö ülestõus, ei suutnud ma ikkagist aimata, mis teoses juhtuma hakkab. leian, et paaris kohas oli natukene ebavajalikku infot, mis teoses eriliselt midagi juurde ei andnud.
Võiks ütelda, et esimene eestikeelne ulmeraamat, kui pseudoajalugu ulmena klassifitseerida. Teemaarendus just kõige teravam pole, aga kõlbab lugeda küll.
“Sel hirmsal jüriööl leidis Eestimaal mitu tuhat inimest, taanlasi ja sakslasi, mehi ja naisi, notru vanakesi ja vaeteid lapsi, eestlaste kaua kasvatatud viha labi surma.”