Elu roheline hääl

by Heljo Mänd

Heljo Mänd jutustab pisut müstilisel moel enda, oma vanemate, vanavanemate ja oma suguvõsa lugu. Inimeste lood põimuvad, katkevad, rulluvad lahti, jooksevad paralleelselt ja ühinevad taas, moodustades jutukanga, mille lugemisest sa ei suuda loobuda.
Loo kangas ulatub 19. sajandist kuni 20. sajandi keskpaigani, tema heietes on nii tumedaid niite poliitilistel põhjustel tagakiusamisest ja sõjast kui ka helgeid niite suurest armastusest ja õnnest. Südant puudutava loo leiab siit igaüks.

376 pages, Hardcover

First published January 1, 2008

About the author

Sündinud Narvas kontoriametniku tütrena, õppinud Tallinna Arve- ja Plaanindustehnikumis ning Eesti Riiklikus Teatriinstituudis. Aastatel 1958-65 töötas lasteajakirja Pioneer toimetuses, 1960-65 samaaegselt ka lasteajakirja Täheke toimetuses. Alates 1965 vabakutseline kirjanik. Kirjanike Liidu liige aastast 1961.

Heljo Mänd on avaldanud üle 90 värsi-, proosa- ja näidendiraamatu lastele ja ligi 30 raamatut täiskasvanutele, kuuldemänge, lastenäidendeid, TV-stsenaariume („Mõmmi ja aabits”, „Nõiakivi”), tõlkinud lasteluulet ja -proosat vene, inglise ja saksa keelest. Tema lasteraamatuid on tõlgitud enam kui 20 keelde.

H. Männi esimene raamat, luulekogu väikelastele „Oakene” märkis uue kunstilise kvaliteedi tekkimist 1950-te aastate eesti lastekirjanduses. Nii luules kui proosas saavutab ta lugejaga hea kontakti talle omase lapseläheduse tõttu, mis väljendub mängulisuse, elava fantaasia, huumori ja värvika kujundlikkuse kaudu. On kirjutanud proosaraamatuid ka keskmisele ja vanemale koolieale. Tähelepanuväärselt õnnestunud on humoristlik koolipoisilugu „Toomas Linnupoeg” ning lapsepõlvemälestustel põhinev jutukogu „Väikesed võililled”. Armastatud „Karu-aabitsast” on ilmunud tervelt 11 trükki, populaarsed on ka Mõmmi-raamatud.

Reviews

[Monika · Rating 3 out of 5]

"Roheline hääl" on käesoleva raamatu viimane osa. Kuna olin tolle raamatukese vahetult enne läbi lugenud, siis olin oma arvamuse juba enne valmis kujundanud. Elulugude austajatele on see kindlasti armas leid, kuid mitte mulle.

[Epp Petrone · Rating 4 out of 5]

Selle raamatu sihtrühm on pigem täiskasvanud lugeja, kuigi sees on ka lapsepõlvemälestusi ja lapse silmaga kirjeldatut. See raamat on justkui vaba teadvuse voog. Pani mind veel kord mõtlema sellele, kuidas toimetajatöö on tõesti omaette kunstiharu. Kuidas toimetaja peab tegema vahet kordadel, mil on vaja vahele küsida ja tekste ümber korraldada... ja ära tunda need korrad, kus tekstis peavadki sees olema konarlused.
Raamat köitis esimesest hetkest: hetkest ühel surnuaial, kus ta järsku tundis, et seal on MIDAGI.
Kui siis ahnelt edasi lugesin, siis esimene reaktsioon oli üllatus. Kui võluvalt ta iseendaga arutab, endale vastu vaidleb, hüpleb ühelt teemalt teisele, ühest sajandist teise. Lugeda tuli hoolega, või siis hoopis lüüa käega, sest kõigi nende nimede üle ei saagi täpselt järge pidada (vanaemad, vanaisad, nende eelkäijad ja õed-vennad, sõbrannad, naabrid jne). See ongi elukangas. Niimoodi jutustataksegi tegelikus elus lugusid: kui sul on mahti istuda lugude jutustaja ette, lõõgastuda ja kuulata, teda usaldades... Hüppab küll vahepeal eemale, aga siis tuleb tagasi eelmise loo juurde. Ja kui ka vahel ei tule, jätabki mõne loolõpu tuulde, siis see on tema õigus, see on tema elu. Kuula seeasemel parem seda uut lugu, mis talle vahepeal meenus.
Nagu enamikus elulugudes, on ka siin raamatus inimesi poliitika küüsis. Tekib näiteks kokkupuude Leelo Tungla "Seltsimees lapsega". Samamoodi kirjeldab ta läbiotsimist lapse pilgu läbi ja seda vägistatu tunnet, kui suur must mees kappides ringi kisub. Aga see teema on ainult üks niit elukangas. Mulle jäi kõlama ka mitmeid muid. Näiteks see, kuidas ta suhtleb läbi kirjutatu oma kadunutega. Süütunne sellepärast, et ta vanaemale hauakõnet ei pidanud, kuigi vanaema talt seda tellis juba aastaid tagasi. Pidevad süütunded, et ta inimesed otsustas paberile jäädvustada selliselt, nagu nad olid, mitte neid paremasse valgusesse pannes - isa joomahood, ema liigne kiindumine tütresse... Ja alatasa üles kerkiv küsimus "mis on mälestus?" Tundub, nagu sa ei mäletagi peaaegu mitte midagi, aga kui alustad, ujub järsku suur pilv kohale. Ja mälestus on nagu unenägu, veidi irreaalne, kus teemad on üksteisega kummaliselt seotud. Kui see lõppeb, siis on tunne, nagu oleksid kusagil teispoolsuses ära käinud. Mälestus on ka sama subjektiivne nagu unenägu. Isegi, kui püüad olla objektiivne.
Nii et lõppkokkuvõttes, au toimetajale. See vaba ja ületoimetamata, unenäoline mõttevoog on raamatu üks suuremaid väärtusi.
Lugedes mõtlesin korduvalt ka seda, kuidas oleks igast sellest kõrvaltegelasest saanud raamatu. Isegi kõige pisemad lookesed, kes vaid korra sisse sõitsid ("Ta suri põletushaavadesse, sest keeras kuumaveekraani vannis lahti" või "Ta sai vanuigi kolida oma tütarde juurde Ameerikasse ja hakkas saatma kodumaale uhkeldavaid pilte, aga lapselastega ta rääkida ei osanud"). Või ka mõnest peategelasest. Milline oleks olnud Heljo isa raamat, kui tema oleks tahtnud ja saanud oma elu fikseerida? Mida tema arvas sellest, et tütar ta kirjanduskatsetused salamahti prügikasti viskas, mitte toimetusse ei saatnud?
Sellele mõeldes sain aru, et Heljo Mänd tõesti on omal kombel objetiivne. Ta on mulle, lugejale, jätnud ruumi isa peale mõtlemiseks ja temast aru saamiseks.