„Mälestused ise on pehmed nagu kassikäpad. Ja ka mina olen pehme kassikäpp. Ent mu küünekesel on veel varuks midagi, mida ma ei teadnud oodata ja mis mind ehmatab. Kriibib: kui inimene eksib, võib ta oma viga parandada, aga kui raamat eksib, on kuri karjas. Raamat ei tohi eksida. Viga jääb umbsõlmeks sisse ja seda ei haruta enam keegi lahti. Ja küüneke kriibib edasi. Kriibib: mõnikord on parem mõnest mälestusest loobuda, kui see kirja panna. Et see ei muutuks raamatus valesti mõistetavaks, sest mõnikord on mälestusel rumal komme joosta mööda inimesi nagu koer ja nende peale haukuda.“
Sündinud Narvas kontoriametniku tütrena, õppinud Tallinna Arve- ja Plaanindustehnikumis ning Eesti Riiklikus Teatriinstituudis. Aastatel 1958-65 töötas lasteajakirja Pioneer toimetuses, 1960-65 samaaegselt ka lasteajakirja Täheke toimetuses. Alates 1965 vabakutseline kirjanik. Kirjanike Liidu liige aastast 1961.
Heljo Mänd on avaldanud üle 90 värsi-, proosa- ja näidendiraamatu lastele ja ligi 30 raamatut täiskasvanutele, kuuldemänge, lastenäidendeid, TV-stsenaariume („Mõmmi ja aabits”, „Nõiakivi”), tõlkinud lasteluulet ja -proosat vene, inglise ja saksa keelest. Tema lasteraamatuid on tõlgitud enam kui 20 keelde.
H. Männi esimene raamat, luulekogu väikelastele „Oakene” märkis uue kunstilise kvaliteedi tekkimist 1950-te aastate eesti lastekirjanduses. Nii luules kui proosas saavutab ta lugejaga hea kontakti talle omase lapseläheduse tõttu, mis väljendub mängulisuse, elava fantaasia, huumori ja värvika kujundlikkuse kaudu. On kirjutanud proosaraamatuid ka keskmisele ja vanemale koolieale. Tähelepanuväärselt õnnestunud on humoristlik koolipoisilugu „Toomas Linnupoeg” ning lapsepõlvemälestustel põhinev jutukogu „Väikesed võililled”. Armastatud „Karu-aabitsast” on ilmunud tervelt 11 trükki, populaarsed on ka Mõmmi-raamatud.