See on esimene kord, kui loen Donald Bisset'i teost. Tema stiil on iseäralik ning teistmoodi, mis puhul erineb ta vägagi teistest lastekirjanikest. Võin julgelt öelda, et ka täiskasvanuna lugedes olid lood põnevad ning ettearvamatu süzeega. Bisset'i humoorikad lood sisaldavad endas vimkasid, mille peale ise ka ei tuleks - pool teosest räägib tiigrist, kes sööb lugusid ning Bisset peegeldab jutustes tiigri ja autori omavahelist vestlust. Tekib küsimus, kuidas autor on saavutanud nii elava ettekujutuse, et kirjutada sellised lood - igal juhul oli põnev lugeda nii endal kui ka minu 4-kuusel tütrel. Jutustused on lihtsad, lõbusad ja lühikesed lood, et isegi nii väike laps kuulab huviga.
Kohati lood said kentsakalt kiire lõpu, nagu näiteks "Meritähe sünd", kus erinevates suurustes elevandid ronisid üksteise otsa, et nad saaksid kalale kinni püüda langeva tähe. No kes küll suudaks selle peale tulla?