«Aitab mölast,» ütles George ja lõi kultuurimaja direktorile jalaga munadesse. «Aiaa,» oigas see ja kukkus põrandale kägarasse. «Noh, kuidas siis jääb?» julgesin nüüd minagi suud paotada. Kultuurimaja direktor ei ütelnud midagi, ainult oigas pisut, tahtis ennast vist suureks kannatajaks teha. «Nagu ma ütlesin, midagi erilist ei toimu–» sõnas George rahulikult, «mina, sõbrad ja mõned tibid...»
Raamatu kujundus matkib sarja «Seiklusjutte maalt ja merelt». Alla 16-aastastele keelatud!
Muljed on sellesmõttes positiivsed, et (tahes tahtmata hakkasin raamatut võrdlema Raua raamatuga "Musta pori näkku") kirjutatud oli sujuvalt ja ei olnud niiväga piinlik lugeda. Kuid siiski, siiski! ;) Teos on kohati ulme, kohati reaalne. Tegevus kiire. Tegelasteks mootoratas, rahamasin, alkohol ja naised. Lisaks poisikesteohtu minategelane ja Georg. Viimased sõidavad aina mootorrattaga ringi ning satuvad ulmelistesse seiklustesse. Kui lugeda raamatu tutvustusest, et tegu on sellise raamatuga, mida vähesed on saanud lugeda, aga paljud on sellest kuulnud, siis peaksin nina veidi püsti ajama, eks. ;) Ja eks ma veidi võingi seda nüüd oma tutvusringkonnas teha. Olen Vennaskonna muusika saatel veetnud oma elu parimaid hetki ja kohtunud huvitavate inimestega (nii mõndagi kohtumist võib lausa saatuslikuks lugeda). Trubetsky muusika on mega. Kontsertelamused vägevad. Raamatul pole viga, kuigi sisu niiväga ei istunud, siiski omamoodi, omas mahlas ja omas žanris, võis tõesti olla sellise teosega, et läks lennult. Lühidalt.... nautisin hästi kirjutatud raamatut, kuigi sisu ei pakkunud erilist elamust. Lähen kuulan parem Vennaskonna muusikat 😜.
"Mina ja George" ei olnud esimene Trubetsky romaan, mida ma lugesin. Kunagi keskkooliajal sai midagi veel loetud. Vist "Inglid ja kangelased". Võib-olla miskit veel...
Tuleb tõdeda, et ega selles raamatus suurt sisu ei ole. On mootorratas, naised, alkohol, veidi maagiat ja... Noh, umbes nagu ühe koolipoisi ergas, üle võlli fantaasia. Kirja on pandud kõik, mida sülg suhu tõi.
Küll aga on selles olemas mingi nõrk emotsioon. Mingite kättesaamatute aegade või dimensioonide tunne. Ei oskagi seda sõnadesse panna (ja ega ta just väga tugev ei ole ka).
Kaalusin, kas lugemise vahepeal jooksma minnes panna klappidest mängima Vennaskonna samanimeline album. Aga ei pannud. Muusikal ja raamatul on sedapuhku hoopis teised emotsioonid. Ja muusika omad meeldivad mulle oluliselt rohkem.