Anu Raua uuest raamatust leiate kolmkümmend juttu loomadest ja lindudest. Kuid nende kõrval on siin muidugi samaväärsed peategelased ka inimesed. Nii elus juba kord on, et kus on mõni armas loom või haruldane lind, seal lähedal või lausa juures on ikka ka inimene. Kõige õnnelikum inimene, tema leiate sellest kogust sama pealkirjaga loost. Pildid raamatus (kunstnik Kadi Pajupuu) on sündmusrikkad ja tuletavad milleski meelde Anu originaalseid vaibamustreid. Kõik kokku soe ja huumoririkas jutukogu, lood kirjutatud 2022. ja 2023. aastal. Anu Raud: Esimesteks võõrkeelteks saavad olema lindude ja loomade keeled. Hakkad mõistma hoolimise ja hoolitsemise tähendust. Saad selgeks sõnadeta mõistmise. Oskad armsa koera soove silmist lugeda. Karvad turris ja kõrvad ligipead olekul on oma tähendus. Tunned muret kadunud lamba pärast ja tunned suurt rõõmu ta leidmisest. Taipad, et parem on oodata, kuni loom sinu juurde tuleb ja mitte vastupidi. Kellele siis meeldivad pealetükkivad. Tekstiilikunstnik Aet Ollisaare saatesõna raamatule: Avan värava ja seisatan. Kas kostab haugatus või tuleb nurga tagant hooga välja Pätu või Tuksi või Muta? Kõigi nende aastate jooksul, mil olen Käärikul käinud, kordub ikka seesama hetk. Ja kusagil taamal kostab hääl, mis hüüab koera nimepidi, ikka samasuguse mõju ja kõlaga. Pole oluline, milline on aastaaeg või aasta ja millise nimega koera hüütakse. On Anu ja on Koer. Selles raamatus on jutte erinevatest aegadest, peategelasteks loomad, aga muidugi ka inimesed. Nende juttude lugemine on nagu pildi sisse minek, võimalus rännata Vaarika tänava päikselise toa parkettpõrandalt aeglaselt loksuva rongiga Mulgimaale, kuulata läbi poolune teki all vähisööjate jutte ja mõelda poisist, kes tunneb liblikaid ja oskab kanade keelt. Nutta roosa sulepea ebaõiglase kadumise üle. Ja muidugi elada kaasa lammastele, kes kuuluvad nii iseenesestmõistetavalt Anuga kokku, et Kääriku talu vaadetele mõeldes on nad alati kohal. Isegi siis, kui neid päriselus parajasti seal ei ole. Mitmed neist lugudest on laenanud oma loomi Anu vaipadesse, kus nad elavad oma uut elu villase lõngaga kootud maastikel. Nii nagu neis vaipade maastikes on tuttavate sümbolitega koos mitmevärvilisus ja mitmekihilisus, on selle raamatu lugudes nähtav ja aimatav pool. Kuigi iga jutt on omaette tervik, räägib raamat rida-realt hargnevate sündmuste taustal autori kujunemisest ja olulistest väärtustest. Lugedes saavad juttude tegelased veelgi lähedasemaks ja elumustrid selgemaks. Panen Kääriku värava kinni ja Koer jääb värava taha vaatama. Jookseb võib-olla aia sees natuke autoga kaasa, kui ära sõidan, ja läheb siis maja juurde tagasi. Kuni järgmise korrani.
Segasel ajal segases maailmas üks rahulik ja turvaline kulgemine. Vererõhku ei tõsta, hulluste ja moeröögatustega kaasa ei jookse. Silme ette tuleb hoopis hämaras köögis pliidi ees pingil istumine ja lugude vestmine. Lugusid on päris vanu ja ka täitsa uusi, ühiseks nimetajaks loomad. Vahejuhtumid on anuraualikult südamlikud, ent kohati ka kergelt õpetliku sõrmeviibutusega. Ja kuigi kaanel kisuvad meeleolud kangesti lumiseks, siis ma ei tea, kuidagi hästi passis ka suvesse.
Hea ja tugev tunne on lugemise lõpetuseks kindlustatud.
"Väiksed lapsed tunnevad vaistlikult, kui oluline ja õpetlik on kontakt loomadega. See annab võimaluse harjutada ja proovida heaks karjaseks olemist, vahel ka karjajuhiks. Hakkad mõistma hoolimise ja hoolitsemise tähendust. Esimesteks võõrkeelteks saavad olema lindude ja loomade keeled. Saad selgeks sõnadeta mõistmise. /.../ Taipad, et parem on oodata, kuni loom sinu juurde tuleb ja mitte vastupidi. Kellele siis meeldivad pealetükkivad. Koged, et vastukarva silitamine ei ole meelt mööda kellelegi. Aukartus elu ees süveneb ja lugupidamine kõigi elusolendite vastu kasvab. Kasvab ka kaastunne ja tähelepanu abivajajate suhtes."
“On imeline, kuidas lapsi lausa kisub loomade poole. Mida iganes huvitavat sa lastele ei näitaks ega räägiks, rändavad nende pilgud ikka koerte ja kasside poole. Sealt on loota mõistmist, pehmust, soojust. Tundub, et lapsed on üle mitmetuhande aasta meeles pidanud seda, et inimeste hulgast ei leidunud kedagi, kes Jumalaemale jõulude aegu nurgavoodit oleks pakkunud. Loomad laudas olid need, kes andsid oma sõime pehme söömata heinaga pühale beebile sünniasemeks. Tasub tänulik olla ja lapsed ongi.”
Mõnus järg "Kuue ruuduga aknale". Ei tasu karta, et selles raamatus läheb nüüd kõik väga loomade poole kaldu. Kui raamat sai loetud, siis mõtlesin küll, et kuidas seda nii loomakesksena tutvustatakse- jutud on kõik inimlikest väärtustest, tänulikkusest, headusest ja mõtlemapanevad nagu Anu Raua mõtiskelud ikka.
Kus sa lugesid seda raamatut? Ma lugesin seda maal - just õiges kohas, mu laps. Ilus rahulik elukaar koos imelise inimesega ja tema parimate sõpradega. Kadestan veidi seda rahu ja kulgemist, mis ei ole tehtud vaid päris.
Elu jooksul kogunenud lood täis mõistmist, ilu ja rahu. Hea lugemine kamina ees, koer või kass kõrval ja villasokid jalas. Oleks pidanud aeglasemalt lugema, aga ei saanud pidama. Panin kohe pärast lõppu laste raamaturiiulile järgmist lugejat ootama.
See on selline hea tunde raamat, nii et kui tahad, et tuleks hea uni, siis tasub lugeda enne uinumist. Mina nii lugesingi ja see mõjus nagu vanaema, keda mul kahjuks kunagi olnud pole, loeks unejuttu. Parajalt nostalgiline ka, nii et pani mõtlema enda lapsepõlve peale. Väga mõnus.
Südamlikud jutud heas eesti keeles. Kirjutab päris inimene päriselt juhtunud seikadest. Tekkis tunne, et kirjanduse ja eesti keele õpetajana võtaksin siit nii mõnegi ette lugemiseks.
This entire review has been hidden because of spoilers.