Minu Albaania. Paradiis ja põrgu

Minu... #50

by Helmi Vela, Katrin Buchanan (Co-author)

Ma ei tormanud internetist leitud suhtesse ülepeakaela: Kosovo sõjapõgenikuna Inglismaale saabunud Armir pidi mu kõhkluste murdmiseks palju vaeva nägema. Ent poolteist aastat ühist elu Londonis andis mulle julguse hüpata veel kord pea ees tundmatusse ning kolida koos Armiriga tema kodumaale Albaaniasse.

Sellest sai hüpe, mis oleks peaaegu mu kaela murdnud.

Eestis unistasin ma vahel koduperenaise elust, olles sombustel varahommikutel tööle minnes kurb ja tüdinud. Ka Londoni vihmases talves otsisin tihti internetist fotosid Albaania suvest. Kujutlesin Armiri meie päikeselises tagahoovis tööd tegemas, kui mina tütrega uksele ilmun ning teda sööma kutsun. Unistustes olin ma õnnelik nagu muinasjutus.

Jah, Albaanias paistiski päevad läbi päike ja mul oli vabadus ärgata, millal iganes tahan. Mu mees hoolitses meie sissetuleku eest ja meie toidulaual oli alati parim söök. Ent mitte kuskil ei ole ma olnud õnnetum kui Albaanias – riigis, kus traditsioonide raskuse all on naine mehe tundetu ori, perevägivald on igapäevane nähtus ning klaasike veini või internetipunkti külastus tähendab naisele oma eluga riskimist. Paradiislikust Albaaniast sai minu põrgu, kus läbi alanduste kadalipu jõudsin tõukamiste, juustest rebimise ja jalahoopideni… kuni käisin ära ka surmasuus.

Genres: Travel

224 pages, Paperback

First published October 17, 2012

Reviews

[Trude T. · Rating 5 out of 5]

Kõige õõvastavam Minu-sarja raamat, mida lugenud olen. Alapealkirjaks oleva “Paradiis ja põrgu” võiks vabalt asendada ainult selle viimase sõnaga, sest paradiisiga sarnaseid jooni oli mul siit küll raske leida. Autori läbielamised peale oma armastatud mehe kodumaale kolimist olidki maapealne põrgu, sest mis muud saab olla olukord, kui viisakast ja sümpaatsest kallimast saab üleöö sõimav jõhkard. Raske on mitte kritiseerida, kui üle ühe lehe oleks tahtnud küsida ja karjuda “palun ära piina ennast! Lõpeta see ebaterve suhe ja põgene!” Aga nii nende päriselu lugudega juba on - pole lugeja asi loo peategelase valikuid ja otsuseid halvustada. Kirja on see teos pandud väga ladusalt, mis sest et sisu vägagi hirmus. Albaania rahva ja riigi kohta midagi head ja ilusat silma ei jäänud, välja arvatud imelised mäed ja loodus (mida kohalikud kahjuks ise hinnata ei mõitsa, võttes arvesse nt prügimajandamise puudumist). Kultuur on seal väga võõras ja eriti ebasümpaatseks tegi kogu asja naiste ja loomade väärkohtlemine, rahaahnus, arrogantsus ja ebaausus. Lugeda tasub aga kindlasti, kasvõi hoiatava näitena!

[Eloise Sunshine · Rating 3 out of 5]

Kummaline on sellele raamatule panna hinnangut, justkui see oleks mulle meeldinud, mis autoriga juhtus, aga arvan, et on hea, kui vahel selliseid lugusid ka avaldatakse. Mitte kannatajate seisukohast, vaid teiste inimeste silmade ja südame avamiseks ning hoolikamalt järele mõtlema panemiseks. Ma usun, et iga lugeja on sisimas kannatanud koos Helmiga selle raamatu teekonnal kaanest kaaneni.

Olen veendunud, et mitte ükski normaalne ja täie mõistusega eestlane aga pärast seda lugu küll iialgi oma puhkusereisi Albaaniasse ei kavanda. Mitte üksnes Armiri-suguste hirmus, vaid ka muude jõleduste tõttu (inimeste hoolimatu suhtumine kõigesse ümbritsevasse, prügi jne jne). Võigas riik, ükskõik kuidas sealset ka ajaloo taustal välja vabandada ei üritaks. Pole eestlastegi minevik ilus olnud, kuid ometi pole me õnneks nii madalale laskunud, kui nemad seal.

Kui ma nüüd ehmatasin ära need, kes seda raamatut veel lugenud pole ja enam ehk ei tahagi, siis tasub ikka - see lugu on kogemist väärt. Kirjastiili poolest oli see piisavalt ladus, lugu ei jäänud kuhugi toppama, vaid kulges tempokalt ja peale traagiliste sündmuste, esialgu väiksemad ja lõpupoole järjest mõjukamad, pole autor püüdnud meie muljet kuidagi negatiivse poole pöörata - hoopis vastupidi, ta proovib kuni lõpuni leida kõiges head ja positiivset.

Loodan siiralt, et nii Helmi kui Lote elul saab olema kunagi kauges tulevikus ikkagi õnnelik lõpp ja Albaaniat ei võeta kunagi EL-i liikmeks, et Armiril avaneks võimalus viisavabalt ja piiramatult mööda ilma ringi kihutada ja oma tegusid korduvalt toime panna...

[Liis · Rating 5 out of 5]

Vau... Väga huvitav lugemine ja tõeline Minu raamat... Mul on südamest kahju, mida Helmi pidi läbi elama, aga samas ka südamest hea meel, et ta on tugev Eesti naine, kes suutis ellu jääda ja sellest olukorrast põgeneda! Väga super ja ainult kõikke paremat Helmile ja tütrele.
Albaaniasse ei taha juba sellepärast minna, et raamatu põhjal tundus täiesti prügimägi olevat. Kohutav elustiil neil ikka on.

[Kit · Rating 3 out of 5]

Valus raamat. Tore, et ikkagi kirjutatud ja võib-olla mingigi teraapiline efekt Helmile. Loodan väga, et ta karmavõlad on nüüd kõik tasutud ning edasi tuleb ainult üks tore, armas, rahulik elu! Samuti Lotel.

[Mae Lender · Rating 5 out of 5]

Ka selle raamatuga läksin teisele ringile, pärast põgusat Albaania õhu nuusutamist tekkis tahtmine üle lugeda. Mäletasin küll, et see ei ole klassikaline reisikiri, isegi mitte klassikaline "Minu..."-sarja lugu. Või ei, seda viimast selle loo algus ju on, sest eks need sarja algusaegade lood sageli olidki mustriga, milles maarjamaine naine ja eksootiline mees said kokku ja siis sädemeid lendas. See siinne lugu lõppes väga jõhkral viisil, palju ei puudunud päris fataalsest lõpust.

Mäletan, et selle ilmudes oli vastuvõtt seinast seina. Oli ka nurinat, et mõttetu lugu, Albaania kohta ei saa midagi teada (saab, alati saab!), vähe sellest, heidab liiga halba varju ning kas ikka võib ühe ebameeldiva kogemuse põhjal teha üldistusi maa ja rahva kohta. Kogemus- ja hoiatusloona on see igatahes vajalik raamat ja ma tahaks siiski uskuda arukasse lugejasse, kes võtab neilt lehekülgedelt kaasa olulise õppetunni, ent Albaaniale ja albaanlastele annab vajadusel ja võimalusel siiski teise võimaluse. Toorutsejaid ja raske käega tüüpe leidub muidugi iga rahva hulgas, olen nõus. Õnneks Albaaniasse reisimine pole raamatu tõttu katkenud, pigem on see juba mõnda aega tõusutrendis.

Mind ennast paelus siin enim juba kuskil alguses mainitud albaanlaste eriline uhkus, mistõttu isegi konstruktiivne kriitika ei pruugi alati seal võimalik olla. Selle nähtusega puutus autor korduvalt kokku oma abikaasaga suheldes. Meie saime seda tunda juba enne reisile minekut. Kui paljudes maades öömaja tagasisidest vihjeid puudujääkidele lugedes võõrustaja kas vabandab või vähemasti lubab vastavas keskkonnas mokaotsastki, et püüab tulevikus viidatud puudused likvideerida, siis Albaania puhul torkas mitmelgi korral silma, et klient ise tembeldati lolliks või kraamiti lagedale süüdistus mõnest täitsa teisest ooperist.

Aga ma rõhutan siinkohal, et see oli meie kogemus konkreetses kohas, võis vabalt olla siiski veider erand, lihtsalt minu jaoks kajas see nüüd raamatust loetuga kokku.

Uudne avastus oli raamatus seegi, et albaanlastel peanoogutuse ja -raputuse tähendused on vastupidi kui meil (jah, on veel neid rahvaid, kel nii, aga siiski pole neid ju palju). Endal küll reisil ühtegi selget intsidenti ei meenu, et midagi oleks "tõlkes kaduma läinud", aga võis ka olla, et turismipiirkonnas on nad juba harjunud sellega.

Raamatust jäi meelde ka pruudi vanematelt pulmakink peigmehele - lehviga pakendis püssikuul. Pole aimugi kui täht-tähelt seda võtma peaks, ehk pigem siiski läbi ajaloo kandunud tava. Veidi kummastav oli ka lugeda, kuidas mehe ja naise vahelised õrnusavaldused väljaspool koduseinu on tabu, aga näiteks pulmas pruudi dekolteesse rahatähti (võõraste meeste poolt) toppida on aktsepteeritav. Kultuurierinevused, eks ole, mille pärast ongi tore ju selliseid raamatuid lugeda.

[Kadri · Rating 4 out of 5]

Erinevalt teistest “Minu..” sarja raamatutest on see rohkem hoiatuslugu. Albaania raamatu valis raamatukogus üks mu lastest ja kuna ma olen pool elu tagasi Albaanias käinud, siis oli huvi selle raamatu vastu mul olemas. Minul on meeles reisist imelised mäed silmapiiril ja prügihunnikud teede ääres ning loomarümbad kohalikel turgudel. Iseenesest on huvitav, et Helmi elas Albaanias enam-vähem sama aja paiku kui ma seal käisin.
Raamatust. Lugu kultuuride kokkupõrkest ja koduvägivallast. Südantlõhestav kirjeldus sellest, kuidas ühes riigis käitub inimene teisiti kui kodumaal ning mida see Eestist pärit Helmile kaasa tõi. Iseenesest ei saa öelda, et see suhtedraama oleks võimalik ainult Albaanias, aga ilmelt sealne kultuur võimendas kõike. Koduvägivald pole ju ka Eestis tundatu teema, aga kirjeldused sellest, kuidas naist lastakse kodust välja ainult poodi, on hirmsad. Muidugi kõige hirmsam oli kirjeldus raamatuteta eluruumidest. See juba iseenesest oleks väljakannatamatu. Selles raamatus on küll erinevad kultuurid ja hoiatav lugu suhtest välismaalasega, kõik erinevast kultuurist pärit inimeste suhted kindlasti ei ole sellised.
Ma ei loeks seda raamatut uuesti.

[Annika Lentso · Rating 3 out of 5]

Kirjanduslikku elamust ei saa (ma ei ole selle Minu ... sarja suur fänn, aga Albaania kangesti huvitab). Võiks olla kohustulik neile, kes tõmmule, rosinasilmsele noorhärrale teisest kultuuriruumist, kuu selga mõelnud. Isegi Euroopa külje all võib elu olla vägagi halb. Naisterahvale. Ja lõppeks selgub, et kuud ikkagi ei ole ja tähti näed ainult siis, kui vastu vahtimist saad nõnda, et sädemeid lendab...

[Triin P · Rating 5 out of 5]

"Minu ...." sarja raamatutest senini kahtlemata kõige huvitavam lugemine. Verdtarretav mõelda, et tegemist on autori läbielamistega ning seda veidram kirjutada, et raamat hoidis mind pinevuses algusest lõpuni, kuid seda see oli - tõeliselt kaasahaarav lugemine. Senini on meeles, kuidas elukaaslasega selle lugemise pärast "kaklesime" ja seda kompromissina lõpuks koos lugesime.
Aitäh sulle Helmi, et oma lugu maailmaga jagasid!

[Annika · Rating 5 out of 5]

Kui ma muidu pidasin Albaaniat huvitavaks paigaks, mida ehk kunagi külastada, siis pärast selle raamatu lugemist kadus see huvi lõplikult. Tunnen autorile kaasa ja loodan, et temaga on praegu kõik hästi.

[Krista Tooming · Rating 5 out of 5]

See raamat raputas mind väga. Milliseks jõhkruseks on inimene võimeline. Kuidas traditsioonide keskele naastes peategelase mees muutus kenast kaaslasest julmaks türanniks.

[Katariina Kalda · Rating 4 out of 5]

Väga aus ja silmiavav! Olles maailma näinud ja kogenud, ei tulnud mulle raamatus juhtunu kahjuks üllatusena.. kuid Helmi kogemus ja läbielatu on sellegipoolest väga kole ja meeletult kurb!

[Hedi · Rating 2 out of 5]

Päris kole kirjeldus pimedast armastusest ja kultuuride erinevusest.

[Pille]

Hea raamat, õõvastav lugu. Stiili poolest keskmine, Minu-sarjade tavaline taks, aga kuidas igapäevaelu elatakse, niimoodi ju ongi.

[Teele]

Karm. Tõeliselt karm lugu.. Vahel ei suutnud uskudagi, et tegemist on tõestisündinud looga; ka südames kripeldab veel midagi mõrkjat ja kurba