Kaheksa jaapanlannat

by Arvo Valton, Edgar Valter (Illustrator)

83-leheküljeline tavaformaadis ja pehmes köites raamat sarjast Loomingu raamatukogu.

Sisaldav Arvo Valtoni lühinovelle:
Aruanne
Üks tund võitleva ateistiga
Tort
Peaparandus
Muuseumis
Salmonella
Kaheksa jaapanlannat
Kaks paari pastlaid
Rohelise seljakotiga mees

83 pages, Paperback

First published January 1, 1968

About the author

Arvo Valton (Vallikivi) is one of those writers who began writing in the nineteen-sixties and, having already seen the worst sides of the Soviet occupation, did not have fear of it. He was fresh and humorous, then satirical and grotesque while describing the absurd system of the huge state. He has tried his hand at all genres, from voluminous novels to the briefest of aphorisms, and has also written literary criticism, plays, film scenarios, opera librettos, travel books, poetry and non-fiction.
A versatile writer, he has also written for children. Interested in mythology, and the wider context of history, he has gone through the early history of Europe and Asia, always against violence in politics. And he is against Eurocentrism, one might say.

Valton is a productive writer today and has been translated into many languages.

Reviews

[Margit · Rating 4 out of 5]

Lühijutud olid üsna haaravad, isegi vaimukadki, kuid mingit sügavamat mõtet ma sealt ei leidnud. Võimalik, et tegu oli väga peene ja varjatud irooniaga, kuid paistab, et nõukogude võim ei hammustanud seda pähklit katki/võtnud seda isiklikult.

[Keijo · Rating 2 out of 5]

Arvo Valton sündis 1935. aastal Tallinnas. Ta on tunnustatud eesti kirjanik, stsenarist ja tõlkija, kelle looming sisaldab erinevaid žanre, sealhulgas jutustusi, romaane, näidendeid ja filmistsenaariume. Ta on kirjutanud stsenaariumi tuntud Eesti filmile „Viimne Reliikvia“.

Valtoni kirjanduslik karjäär algas 1960. aastatel, mil ta hakkas avaldama lühijutte. Need sisaldasid sageli sümbolismi ja allegooriat, läbi mille sai Valton käsitleda ühiskonnakriitilisi teemasid olenemata nõukogude tsensuurist.

Raamat „Kaheksa jaapanlannat“ on kogumik, mis sisaldab üheksat lühilugu. Lugudes on tunda Kafkalikku absurdi, mis üsna ilmselgelt heidab nalja nõukogude liidu bürokraatia üle, ehkki tehes seda üsna delikaatselt, sest vastasel juhul poleks kogumik ilmselt kunagi avaldatud.

Esimene lugu kogumikus on „Aruanne“, mis keskendub ametnikule, kes peab koostama aruande, kuid satub seda tehes Kafkaliku bürokraatia võrgustikku. Lugu näib pilkavat nõukogude liidu bürokraatiat.

Teine lugu kogumikus on „Üks tund võitleva ateistiga“, mis koosneb dialoogist kahe tegelase vahel, üks neist ateist, kes üritab teist oma vaadetes veenda.

Lugu „Tort“ leiab aset pagaripoes, kus torti osta sooviv noormees märkab veidrat müügil mitte olevat torti, mis on pagaripoe müüja väitel mürgine. Sellegipoolest tahab noormees seda osta.

Filosoofilises loos „Peaparandus“ teeb grupp noormehi ettevalmistusi mürgi joomiseks, rääkides samal ajal maailmaparandamisest.

Lugu „Muuseum“ tiirleb ümber muuseumikülastuse, kus peategelase ajaloolised ja isiklikud mõtted põimuvad muuseumis olevaga.

„Salmonella“ räägib toidumürgitusest, mis muutub laiemaks ühiskonna ja isiklike probleemide metafooriks.

Loos „Kaheksa jaapanlannat“ külastavad kaheksa jaapanlannat tehast, kus neile ringi näitav tehasetööline neisse armub, kuid tal on keelelise barjääri tõttu seda raske väljendada.

„Kaks paari pastlaid“ on akadeemiline vestlus kahest paarist pastlatest, mis kasutab irooniat, et heita nalja maailma liig-teadusliku vaatlemise üle.

Loos „Rohelise seljakotiga mees“ võtab tundmatu mees raudteejaamas välja seljakotist raamatu ja hakkab seda kõva häälega ette lugema. Jaama töölised loovad komitee ja hakkavad uurima, kuidas probleemi lahendada. Kui üüratult kompleksne lahendus on lõpuks leitud, kaob jaamas olev mees ära. Järjekordselt on üsna ilmselgelt tegemist nõukogude liidu bürokraatia üle naljaheitmisega.

Ehkki mulle meeldis, et kõigil Valtoni lugudel oli mingisugune mõte, olid need üldiselt kirjutatud üsna nüri tooniga ja mitte ükski neist ei sisaldanud usutavaid tegelasi. Tema lugude tegelased näivad eksisteerivat vaid mõtte väljendamiseks, mis ei ole ka alati kuigi ilmselge. Ehkki see viimane pole ilmtingimata kriitika ja on osaliselt arusaadav nõukogude tsensuuri tõttu.