Juttude kogu. Sisaldab lugusid: Kõrvaltegelane; Prints ja kerjus; Saabastega koletis; Ajaloo keerises; Ilus loom; Keedetud hunt; Suur seiklus; Laps ja kana; Kuplas pruut; Lõimumine; Lumest monstrum; Gulliver; Häbi; Puupoiss ja neitsi -------------------------
“Buratino, mu poeg!” karjatas Carlo. “Mida sa ometi teed?” “Isa, ma ei suuda!” oigas õnnetu puupoiss. “Ta on mul kogu aeg silme ees! Isa, ma tahan endale naist!” Papa Carlo võttis höövli ning viis selle tagasi tööriistakappi. “Vaata, mida sa oled enesega teinud,” lausus ta murelikult ja pühkis Buratino säärtelt kollaseid höövlilaaste. “Nii ei või, sa oled isegi peenike. Poja, palun sind, ära enam ennast höövelda. Ma muretsen sulle naise, luban seda.” “Neitsi Maarja?” “Küll sa homme näed. Katsu nüüd magada, varsti juba koidab.” Hommikul läks loppis näoga Buratino kooli, papa Carlo aga asus tegutsema. Poiss on juba suur, tal on tõesti naist tarvis, mõtles ta.
Andrus Kivirähk is an Estonian journalist, playwright and novelist. His writing style can be called self-mocking and sarcastic with dark humour. His best known work "Rehepapp ehk November", a.k.a. "Rehepapp", has been translated to Finnish and Norwegian. "Mees, kes teadis ussisõnu", a bestseller in Estonia, so popular that a board-game was based on it, has been translated to English as "The Man Who Spoke Snakish". These books, as well as his other historical-themed works such as "Ivan Orava mälestused" and "Kalevipoeg" resonated strongly with contemporary Estonian society.
Kivirähk is also the author of the children's book "Leiutajateküla Lotte" and its sequels, and wrote the screenplay for the cartoon based on it.
Andrus Kivirähk works as a journalist, and is married with 3 children.
Väga palju musta huumorit, kasutades tuntud muinasjutte ja legende, kuid minnes hoopis teises suunas. Põnev kuulata aga vahel ka valus, kui kaugele see huumor läheb. Väärt kuulamist siiski.
Ega selle lugemata jätmisel mingit suurt tükki eesti kirjanduskultuurist kaduma ei lähe. Aga muidu Kivirähil jutt jookseb ja tekst on ka täitsa muhe. Inimtüüpe kujutati minu arvates suurepäraselt ja äratundmismomente oli palju.
Mõned lood on väga lahedad, mõned veidi igavamad :p Minu lemmik oli "Ilus loom" ehk tõsiasjad "merekoolist"... Raamat sisaldab ka muid huvitavaid "tõdesid".
Lugedes kujutasin ette, kuidas Kivirähul see raamat sündis. Luges lastele ette muinasjutte või Oskar Lutsu "Kevadet" ja fantaasia läks käima. Ja sellest sündisid 14 humoorikat juttu muinasjuttude või muude lugude ainetel. Mingi paralleeli võib tõmmata Paul Eerik Rummoga, kes muinasjutud pahupidi keeras, aga Kivirähu idee on teine, ta kirjutab tuntud lugude variatsioonid kivirähilikus võtmes. Tunnistan, et olen huumori suhtes peps. Labasus mulle ei meeldi, peerunaljad jätavad külmaks. Pigem meeldib ridade vahel ütlemine, must huumor. Siin lajatatakse aga serviti laudadega. Ma ei tea, kas Kivirähk ise nautis seda või miks ta sellise kogumiku kirjutas. Tundub selline "Äripanija" või "Rahva teenrite" stiilis ärplemine, lihtsalt loba, mis voolab, millel ei ole sügavamat mõtet ega eesmärki. Küllap on selliseid raamatuid maailmas palju, mida loed ja millest enam pärast midagi ei mäleta. Kindlasti on palju inimesi, kellele sellised naljad korda lähevad ja kes neid naudivad. Siiski oli raamatus paar kohta, mille peale laginal naersin. Aga ei saa kuidagi lähedale "Mees, kes teadis ussisõnadele". Ja üks mõte tekkis mul veel. Nii väga oleks tahtnud kuulda Kivirähu versiooni Grimmide muinasjutust "Sinihabe".
Ükskord kevadel jooksis Goodreads nii mitu korda kokku, et mul viskas üle :D ja nüüd üritan meenutada, mis vahepeal toimus.
Kuulasin seda audioraamatuna, need on mõnevõrra moderniseeritud muinasjutulaadsed lood. Mälu järgi oli päris imelik, õudne ja musta huumoriga värk, palju rohkem loomaerootikat kui oleks ... ma ei tea.. oodanud? Heaga vist jäi rohkem meelde "Ajaloo keerises".
Üldiselt pole lood nii pikad, et väsimusest edasi kerida tahaks, aga midagi väga silmapaistvat ka ei olnud.
Nii ja naa. Lõpu poole oli juba rohkem kaasa haaratud. Olid mõned lood, mis täitsa meeldisid ja paar lugu millest väga ei saanud aru. Aga kokkuvõtteks vahva ja humoorikas raamat
Kogumik ümberpööratud muinasjuttudest, millele on korralikult kivirähkilikku huumorit ja vinti lisatud. Hea vahepala ja kerge lugemine, aga jääb autori pikemate teostega võrreldes siiski veidi varju.
Lood tegelastest, kelle saatust võiks pidada traagiliseks, kui nad oleksid võimelised end mõjutavaid saladuslikke jõude ise mõistma. See on esialgu naljakas, sest Kivirähk lubab lugejal jälgida toimuvat ohutust kaugusest – tuntud muinasjuttude töötlemine ja absurdihuumor uinutavad valvsust. Kusagil taustal imbub ometi ligi hirmutav äratundmine: kas mu enda ellusuhtumine ja käitumine on ikka sedavõrd tõsiseltvõetavad, et ei võiks mõneks taoliseks novelliks ainest anda? Ah ei, juba annab järele. Pole häda midagi.
See on igasuguse küsimuseta üks kohutavamaid raamatuid, mis ma viimasel ajal olen lugenud. Ma ei ole kindel, mis autori eesmärk selle raamatuga oli, kuid ma ei suuda selles sisaldatud lugude põhjal -- kui mõni neist oli ka lugemisväärne -- seda kellelegi soovitada.