Autor ja tema reisikaaslane on moodsad inimesed, kes otsivad võimalusi hinge- ja meelepuhastuseks ning kiikavad tänu autori elupagasile ja -kogemusele ka minevikku. Just vaade minevikku – läbi Onu Bellaks olemise prisma – moodustab teose selgroo. Autor võtab endale jutuvestja rolli ning kohati tundub, et tal pole aega lõpmatult flirtida lausvalede ja fantaasialennuga. Raamatu vahel on CD “Onu Bella parimad palad”.
Peeter Oja: “See raamat on eriline mitte ainult ajalookäsitluse, vaid ka värvikate kirjelduste poolest, mis annavad aimu, kuidas eesti inimesed XX sajandi lõpus oma meelt lahutasid.” Mart Juur: “See raamat on nagu India ilma kõhulahtisuseta, Egiptus ilma terroristideta, Kreekamaa ilma eurota. See on rännak sinus eneses.”
väga mõnusalt kirja pandud üsna kompaktne lugu Onu Bella muusikukarjäärist. ma justkui juba kunagi oleks lugenud üht ta mälestusteraamatut, aga seal olid mingid keemiaklassid ja konservitehased jne ka sees, siin ei olnud. ainult bändid ja kontserdid ja stuudiod ja üsna palju striptiisitare. ja niiviisi täidab ühe raamatu täpselt parajalt ära.
eks see mingis mõtes on üsna ropp jutt, sest ajad olid sellised (üheksakümnendad), aga roppusi siin samas ei leidu, pigem diskreetselt on kirjeldatud toimunut. ja no üldse, kirjutada see inimene ilmselgelt oskas, nii et tekstina täitsa lugemist väärt, kui teema ja ajastu vähegi huvi pakub.
natuke kulmu kergitama paneb see alguses prominentsem ja lõpus täitsa ära kadunud raamjutustus, kus Bella mingi daamiga kuskil Kanaaridel ja Roheneemesaartel aega veedab. samas annab see kenasti kätte vihje, et liiga tõsiselt kogu seda juttu võtta ei maksa, eks ta olegi selline... vananeva staari pajatus möödunud hiilgeaegadest. aga ma ei kahtle, et just nii need asjad üldiselt ikkagi juhtusidki.
kõige tugevam osa on minu meelest kirjeldus koostööst Üllar Jörbergiga ja kõige nõrgem on lõpp, kus mingid algajad ajakirjandustudengid saavad kätt proovida Bellast artiklite kirjutamisega.
Pildikesi Bella elust. Paraku on ta avaliku elu ja meelelahutusbiznessi esindajana juba nii kauge ja kustunud täht et ega see enam kedagi suurt huvitagi, kuidas mingid kahekümne-kahekümneviie aasta tagused kassettid täpselt linti saadi. Kahtlemata rääkida oleks tal üht-teist, enamjaolt hoiab ta aga moka maas ja keele hammaste vahel. Tulemus on selline mannapudru - kui muud süüa pole kõlbab näljakustutuseks küll, aga muidu vabatahtlikult ei tarbiks.
Lihtsalt lustlik lugemine. Sissevaade ühte ajastusse, läbi ajastu koloriitse tegelase silmade ja mõtete. Mida siit õppida? Ah võta parem kui meelelahutust. Ja kui midagi õppida, siis ehk seda, et kaval provokatsioon töötab. Alati.