Kaasaegse soome kirjaniku (s. 1946) muinasjutt-romaan väikesest poisist Samuelist, keda teised lapsed kipuvad koolis kiusama. Endale seltsiks mõtleb ta välja sinised kassid, keda peagi nähakse kogu linnas ringi liikumas. Ent kohe läheb käiku reklaamimasin: siniseid kasse pildistatakse, kasutatakse kõikvõimalike asjade reklaamimiseks, näidatakse tsirkuses, nende nahkadest tahetakse õmmelda kasukaid jne. Samuel peab kiiresti nuputama, kuidas päästa oma fantaasiakassid.
Ohsaa, kui hea oli. Mäletan, et esimest korda lugesin siniste kasside lugu 11-12-aastaselt, ent sisust ei meenunud küll halligi (õigupoolest sinistki), üksnes hea mälestus on hinges. Nüüd, mitukümmend aastat hiljem, loen justkui võõrast raamatut, mis polegi niivõrd lastele. Ütlemata mitmekihiline lugu unistamisest, kujutlemisest, kurbusest ja päriselust. Sellest, mis tegelikult tähtis. Sõnamängud, müüdid, keelekeerutused... Kaunis, kaunis!
"Nõidumine on ju nagu kujutleminegi. Või pigem vastupidi. Kujutlemine on nõidumine, nii nagu unistaminegi ja iseäranis luuletamine. Kujutlemise ja nõidumise sarnasust märkame ka siis, kui jälgime meisterlikke maalikunstnikke, aednikke ja häid kokki."
"Tuleb osata näha kaelusöölase, õiesiku ja vesineitsiku ilu, okkalainelase kurbi silmi ja liblikatiibadele maalitud mustreid. Tuhmi kääbusüraski teekonda puukoore sees tuleb pildistada nõnda lähedalt, et vaataja näeks seda samamoodi, nagu mardikas ise näeb... /---/ Tuleb vaadata asjade südamesse ja asjade taha. Ja tulevikku. Pean vaatama küllalt lähedalt. Et tajuda asjade sisemist olemust."
Ja oi, kuidas mulle meeldivad need tolleaegsed järelsõnad; siinses on toodud ka lühike intervjuu autori endaga. Ning tõlge on võrratu!
Ahjaa, toredatest unarsõnadest - kas teate, mis on sarjapildiajakiri?
Ikkagi on kassid ilusad loomad. Nad tunglesid puiesteel nagu unenäos, nad olid nagu virvatuled, hõõguvasilmalised, hääletud, ja kogu aeg paistis neid juurde tulevat, kuigi oli raske öelda, kust nad tulid. Meelespeasinised, tindisinised, taevasinised kassid ja sinisetriibulised kassid nagu rahvarõivaseelik ja kassipojad ja suured isakassid ja tiined emakassid, pojad kõhus. (lk 114)
Teiesugustel, see tähendab, inimestel on kujutluse võim ja see on teie suurim jõud, Samuel, ja selles peitub surelike maailma suurim hädaoht. Aga seda ei tea sugugi kõik: see, mis on kord kujutletud, on olemas, on tõsi. (lk 161)
Yksi ikimuistoisimmista lastenkirjoista, joita olen lukenut. Samuel-pojan perhe on lämmin, rakastava ja taiteellisen luova. Tuulenhenki Ariel on riemastuttava sekoitus unenomaisuutta, oikullisuutta ja lempeää hauskuutta. Kaarina Helakisan (joka on muuten suomentanut esim. Muumilaakson marraskuun, jonka huomaa!) kieli on herkullista ja oivaltavaa. Suosittelen luettavaksi sekä aikuiselle että lapselle. Niitä lastenkirjoja jotka huuhtoo mennen tullen sukuopolvien kuilut. Tähän vaikka toinen muumiviittaus.