«September» on kiirelt kulgev tänapäeva romaan, kus kirjelduse täpsus hägustab piiri tegelikkuse ja väljamõeldise vahel. Ometi toimub tegevus nüüd ja siin ning pea iga lugeja võib tunda – see võiks juhtuda minuga.
«Vaatan ta pluusi, punast seelikut, musti sukki ja mererohelisi tuhvleid. Viimased mõjuvad ebaerootiliselt ning viivad mõtted taas õe ja vanaema peale. Õde mõjus erootiliselt. Vanaema mitte.»
Peeter Helme romaani „September“ peategelane on kahekümnendates aastates nimetu noormees. Tal on hea välimus, juura haridus ning paljulubav ministeeriumikarjäär silme ees. „He’s a good catch“ ütleksid inglased selle peale. Kahjuks on see vaid kena fassaad, mis varjab peategelase tegelikku hingelist tühjust. Kuid ega tema hing nüüd tegelikul nii tühi ka ei ole. Nimelt pesitseb seal üks sarkastiliselt küüniline hääl (äkki nimega Tony???), kellega peategelane on päevast päeva vaikses dialoogis. Peategelane ja hääl ta peas põlgavad ning kardavad kaaskodanikke. Neile pole midagi vastikumat ja hirmutavamat, kui asuda „tühistesse“ vestlustesse mõne „nimetu“ ametikaaslasega koridoris või liftis. Peaasi on teha endast kõik olenev, et sellist sündmust vältida.
Alamastmeametnik on suutnud end teistest niivõrd ära isoleerida, et peale aastast tööd ministeeriumis teab ta vaid 3-4 kolleegi nime ning ülejäänute kohta kasutab terminit „meie korruse poisid ja tüdrukud“. Ühe vanema kontorikaaslase surm töölaua taga paneb teda ainult kulme kergitama. Olles „sunniviisiliselt“ kolleegi matustele saadetud ning jälgides matuselisi enda ümber sosistab hääl ta peas „Küll kunagi tuleb ka teie kord“. Ma tõsimeeli ootasin, millal peategelase peas käib ära see fataalne väike klõps ning ta oma ministeeriumi kolleegide vastu käe/relva tõstab (meie kodukootud „Ameerika psühhopaat“). Kuid sellise teo jaoks on ta psüühika hetkel veel piisavalt tasakaalus või lihtsalt liiga arg.
Päris keeruline on lugeda teost, mille (anti)kangelane sulle iga järgneva peatükiga aina ebasümpaatsemaks muutub. Samas on Helme stiil kaasakiskuv ning meenutab oma groteskse elutunnetusega kohati Mihkel Mutti. Kindlasti on „September“ üks neist raamatutest, mis jäävad sind kummitama pikemaks ajaks. Helme romaan ei ole mõeldud laia lugejamassi maitsele. Arvan, et juba soost tulenevalt võetakse seda teost väga erinevalt vastu. Ilmselt jääb „September“ üheks neist romaanidest, mis kriitikutelt kõvasti kiita saab, kuid samas tavalugeja ainult õlgu kehitama paneb.
Lõpetuseks härra Helmele kaks sõbralikku soovitust! Esiteks: „Rahvas tahab rohkem seksi ja verd!“ Teie teoste lugeja- ja müüginumbrid tõuseksid sellise väikese „eneseohverduse/müümise“ abil koheselt seninägematutesse kõrgustesse ehk Rahva Raamatu TOP 10-sse. Teiseks: „Härra Helme, ärge palun kuulake rahvast!“ Võidate kümme uut lugejat, kaotate ühe vana.