NB! Minispoiler.
See on väga hästi kirjutatud raamat, tervik vaatamata sellele, et tema žanrimääratlus "romaan" on eksitav, pigem on tegemist kolme omavahel väga põgusalt seotud pikema novelliga, mida lisaks paarile cameo-tegelasele ühendab üks sündmus ja üks linn, mis on peaaegu nagu ise ka tegelane, eriti viimases loos. Mulle meeldib, kuidas Kaus inimesi näeb ja mõistab, tegelaste hulgas pole kedagi, kes läbi tema prisma jätaks vastiku mölaka mulje (kuigi tegelikus elus nende inimestega kokku sattudes võiks see vist siiski juhtuda), ja ma pean ütlema, et mulle see meeldib, kuigi võib-olla igatseb kaasaegne lugeja rohkem teravusi. Miks siis ikkagi neli ja mitte viis tähte? Sest lubadusest hoolimata ei lähe see lugu päriselt kuskile välja , ta võiks justkui jätkuda ja jätkuda või katkeda ka varem, mitte just päris suvalises kohas, aga siiski, ühesõnaga, ta ei kasuta täielikult ära seda potentsiaali, mis tal minu meelest on. Mõistagi on see autori teadlik valik ja ma ei saa öelda, et juba kuskilt raamatu varakeskpaigast alates ei oleks ma seda võimalust ka ühe võimaliku arengujoonena näinud, aga natuke kahju on mul sellest ikkagi. Soovitan kõigile sellest hoolimata. Eesti kirjandus on tagasi saamas oma normaalset tegelikkuse-suhet, võimet vaadata olemasolevat tegelikkust ilma kindlat värvi prillideta, ja Jan Kausil on selles nii varasemate kui selle raamatuga üpris oluline osa.