Andekas parasiit

by Reed Morn

Reed Morni (1898 – 1978), 1920ndate lõpul kirjandusse tulnud ning 1944. a-st paguluses elanud autori kirjanduslik debüüt, mis 1927. a. romaanivõistlusel tunnistati II auhinna väärseks. See on ülimalt enesekeskse ja trotsliku, intellektuaalsetele huvidele keskendunud tütarlapse arenguromaan, kirja pandud psühholoogilise süvenemisega ja äärmiselt isikupärases ning viimistletud keeles ja stiilis.

175 pages, Hardcover

First published January 1, 1927

Reviews

[Kirke Rumvolt · Rating 3 out of 5]

Üks tavalisest ebatavalisem arenguomaan sellest, mis juhtub indiviidiga, kelle hinges kummitab. Stiililt on teos nüansirohke ja teravalt tabav. Üks meeldejäävaim kaasavõet mõte raamatust on peategelase küsimus iseendale: ons elu, mis ma elan, Elu? Ja üldse: miks ollakse nii varmad diagnoosima-haletsema-põlgama inimest, kes tahab lihtsalt Olla?


“Teised jalutavad õigustet olevusina elutänavaid, viibivad kutsut külalisina lauas; mina – piletita reisija olen elurongis, lapulisena istun ta lauas.”

[Elsa Triin · Rating 2 out of 5]

Loetud kursuse "Kirjandus. Tekst. Kontekst" jaoks.

Jällegi andis kindlasti mu lugemiskogemusele juurde see, et ma pidin nii palju sekundaarset kirjandust lugema kõrvale ning seminaris teost ja selle konteksti analüüsima. Tihti selline analüüsimine lisab ühe tähekese ka siin platvormil juurde. Kui mõeldes aga selle peale, et kas ma raamatut ka nautisin, siis ma ei oskagi vastata. Tehes ta praegu ükskõik mis lehelt lahti, leian ma imeliselt koostatud filosoofilisi lauseid ning lugemine läks kähku, aga samas... ei saagi aru, kas mulle siis meeldis või ei meeldinud.

Tegemist on Eesti modernistliku teosega, mis oma teemakäsitluse ja proosastiiliga sobib minu arvates kenasti läänemaailma modernismi kaanonisse ning "Andekat parasiiti" võiks ka üldhariduskoolides kasutada, tutvustamaks modernismi (ja ka postmodernismi) kirjandusvoolu. Raamat on tugevalt psühholoogiline ning käsitleb huvitavalt identiteedi ja kuuluvuse teemasid. Reed Morni stiil on meeldivalt eemaldunud tegelastest ja isegi tekstist, mis küll ei anna nauditavusele palju juurde, kuid sobib hästi antud raamatuga. See oli tõesti lihtsalt nii nii hästi kirjutatud ning Ellu tegelane oli keegi, kes just kõige rohkem ei meeldinud, kuid samas kellega sai nii mõneski mõttes samastuda.

Ühesõnaga, huvitav teos ja mul on kahju, et 20. sajandi Eesti autorid rohkem selliseid psühholoogilisi romaane ei kirjutanud. Ilmselt annan lõpliku hinnangu peale viimaste kirjalike ülesannete esitamist.

[Geret · Rating 4 out of 5]

(ma lugesin selle ammu läbi juba, ärge pange tähele)