What do you think?
Rate this book
Kärbes
1917. aastal ilmunud novell kirjaniku Koitjärve perioodist
176 pages, ebook
First published January 1, 2011
1 person is currently reading
13 people want to read
About the author
A.H. Tammsaare
84 books64 followersA.H. Tammsaare, born Anton Hansen, was an Estonian writer whose pentalogy Truth and Justice (Tõde ja õigus; 1926 – 1933) is considered one of the major works of Estonian literature and "The Estonian Novel".
Tammsaare was born in 1878 into a farming family. He attended secondary school in Tartu from 1898 to 1903 and from 1903 to 1905 he worked as an editor at the Tallinn newspaper, Teataja. In Tallinn he was able to witness the Russian Revolution of 1905.
In 1907 he enrolled as a law student at Tartu University, but in 1911 he was unable to sit his finals, as he became very ill with tuberculosis. He was moved to Sochi on the Black Sea and then to the Caucasus Mountains, where his condition improved. On his return to Estonia, he lived for six years on his brother's farm where he was again affected by illness. Unable to work, he threw himself into his studies and mastered English, French, Finnish and Swedish.
After his marriage in 1920 he moved to Tallinn and embarked on the most productive period of his life. His greatest influences were the Russian classics of Dostoyevsky, Tolstoy and Gogol, butt his work also shows the influence of Oscar Wilde, Knut Hamsun and Andre Gide. He occupies a central place in the development of the Estonian novel and is a figure of European significance.
Tammsaare was born in 1878 into a farming family. He attended secondary school in Tartu from 1898 to 1903 and from 1903 to 1905 he worked as an editor at the Tallinn newspaper, Teataja. In Tallinn he was able to witness the Russian Revolution of 1905.
In 1907 he enrolled as a law student at Tartu University, but in 1911 he was unable to sit his finals, as he became very ill with tuberculosis. He was moved to Sochi on the Black Sea and then to the Caucasus Mountains, where his condition improved. On his return to Estonia, he lived for six years on his brother's farm where he was again affected by illness. Unable to work, he threw himself into his studies and mastered English, French, Finnish and Swedish.
After his marriage in 1920 he moved to Tallinn and embarked on the most productive period of his life. His greatest influences were the Russian classics of Dostoyevsky, Tolstoy and Gogol, butt his work also shows the influence of Oscar Wilde, Knut Hamsun and Andre Gide. He occupies a central place in the development of the Estonian novel and is a figure of European significance.
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 2 of 2 reviews
January 25, 2022
Kulno: “Mis jääks biblioteekidesse järele, kui heidaksime kõrvale kõik raamatud, kus leidub valet? Tõepoolest on aga meie armsad raamatud just need kõige valevorstilikumad. Samuti on lugu ka inimestega. Kas võiks seltsimeest ja sõpra olla, kui ei oleks valet? Või pole sa märganud, missugune värskus on valetajais? Valed ja tõed ei tähenda ju muud midagi, kui et meie oma seisukohta vaatlemisel muudame. Pealegi, mis sa arvad, kas pole huvitav valede küllussarve vaadelda, kuni sealt üks tõde teise järele välja lipsab? See on enam kui huvitav, see on otse elurõõmuline üllatus.”
Lutvei oli teises arvamises, aga ta ei vastanud, imestas ainult, kui muutlikud on inimesed ja kui vähe võib toetada meeste arvamiste ja põhimõtete peale, kui nad naistega kokku puutuvad.
(pea)tegelased: Merihein ( vanapoiss, kirjanik) Kulno ( noor üliõpialse hakatis), Lutvei (ka midagi sellist, aga laiskvorst ja joogimaias),Tiksi (segadust tekitav naine), Kärbes (putukas, Meriheina seltsiline).
Imelik teos, sest ühest peategelast välja ei tulnudki. Võib-olla saab selleks lugeda huvitaval kombel Kärbest, kes oma ahne ja joomarliku olemusega Lutveid jt. üliõpilasi meenutas. Ta oli Meriheina vestluskaaslane ja sõber, liitis tegelasi mõnel moel. Kuniks rebitakse tal küljest tiivad ja uputatakse õlleklaasi. Kärbsele teeb haletsusest lõpu peale pealtnäha noor ja rumal neiu Tiksi, kes on Lutveiga suhtes. Kuid peale Kärbse surma pole miski enam tegelastevahelistes suhetes endine. Lutvei ja Tiksi suhted jahtuvad maha, Tiksi hakkab üha rohkem huvituma Meriheinast. Tunded nagu on, kuid armastus see siiski pole. “Meriheina kuulates, tema unistusi ja mälestusi kaasa elades sidus teda ehk ainult naiselik uudishimu, mis Merihein temaga ümber käies avaldas, valdad auahne arvamine, et tema, see kergemeelne ja rumal tüdruk, nagu teda kõik nimetasid, on kirjaniku töö kaaslooja või et temaga hakkab Meriheinaga läbi käies osagi sellest vaimust ja hingest, mida ta imestanud “Armuveres” või mõnes teises raamatus.”
Minu imestuseks areneb raamatu lõpuks välja Kulno ja Tiksi armusuhe. Imestan, sest mõni leht varem mõelnud Tiksi, kui halb suhtluskaaslane on Kulno. Raamatu alguses kartis ta Kulnot sootuks. Sellepärast tundub raamatu lõpp veidi kiirustatud. Kuid Lutvei leiab tööd, astub välja oma logardlikest harjumusist, Kulno ja Tiksi põgenevad koos, Merihein leiab oma mõtetes, unistusis ja valudes ka rahu. Natuke ATH-le ebaiseloomulik lõpp.
“Inimene on kui raisk.” -Lutvei
Lutvei oli teises arvamises, aga ta ei vastanud, imestas ainult, kui muutlikud on inimesed ja kui vähe võib toetada meeste arvamiste ja põhimõtete peale, kui nad naistega kokku puutuvad.
(pea)tegelased: Merihein ( vanapoiss, kirjanik) Kulno ( noor üliõpialse hakatis), Lutvei (ka midagi sellist, aga laiskvorst ja joogimaias),Tiksi (segadust tekitav naine), Kärbes (putukas, Meriheina seltsiline).
Imelik teos, sest ühest peategelast välja ei tulnudki. Võib-olla saab selleks lugeda huvitaval kombel Kärbest, kes oma ahne ja joomarliku olemusega Lutveid jt. üliõpilasi meenutas. Ta oli Meriheina vestluskaaslane ja sõber, liitis tegelasi mõnel moel. Kuniks rebitakse tal küljest tiivad ja uputatakse õlleklaasi. Kärbsele teeb haletsusest lõpu peale pealtnäha noor ja rumal neiu Tiksi, kes on Lutveiga suhtes. Kuid peale Kärbse surma pole miski enam tegelastevahelistes suhetes endine. Lutvei ja Tiksi suhted jahtuvad maha, Tiksi hakkab üha rohkem huvituma Meriheinast. Tunded nagu on, kuid armastus see siiski pole. “Meriheina kuulates, tema unistusi ja mälestusi kaasa elades sidus teda ehk ainult naiselik uudishimu, mis Merihein temaga ümber käies avaldas, valdad auahne arvamine, et tema, see kergemeelne ja rumal tüdruk, nagu teda kõik nimetasid, on kirjaniku töö kaaslooja või et temaga hakkab Meriheinaga läbi käies osagi sellest vaimust ja hingest, mida ta imestanud “Armuveres” või mõnes teises raamatus.”
Minu imestuseks areneb raamatu lõpuks välja Kulno ja Tiksi armusuhe. Imestan, sest mõni leht varem mõelnud Tiksi, kui halb suhtluskaaslane on Kulno. Raamatu alguses kartis ta Kulnot sootuks. Sellepärast tundub raamatu lõpp veidi kiirustatud. Kuid Lutvei leiab tööd, astub välja oma logardlikest harjumusist, Kulno ja Tiksi põgenevad koos, Merihein leiab oma mõtetes, unistusis ja valudes ka rahu. Natuke ATH-le ebaiseloomulik lõpp.
“Inimene on kui raisk.” -Lutvei
January 14, 2017
Kummaline raamat :D Mulle tundus, et raamatul on mitu peategelast ja olenevalt peatükist, on ühele neist keskendutud vastavas peatükis rohkem.
Kõige huvitavam oli vast Tiksi osa - naine oma kõhkluste-kahtluste ja soovidega. Aga paras mängur :D
Kõige huvitavam oli vast Tiksi osa - naine oma kõhkluste-kahtluste ja soovidega. Aga paras mängur :D
Displaying 1 - 2 of 2 reviews