Peeter Simm. Eesti filmi partisan

by Evelin Kivimaa

Elulooraamat «Peeter Simm. Eesti filmi partisan» tutvustab režissööri, kelle jaoks ei ole miski võimatu. «Eesti filmitegemine on nagu metsavendlus. Mida halvem ja külmem on ilm, seda parem. Kui keegi teine enam ei näe ega kuule, siis võtab võidu partisan, kel on relvaks käes konservikarbi kaas,» teab Simm.

Kui vaja, filmib Simm sooja suveõhtut, hoolimata lumesajust. Kui vaja, süvendab jõesängi. 35 võtteplatsi-aasta jooksul on ta teinud 9 mängufilmi, 7 lühifilmi ja 16 dokfilmi. Tema loodud on nii Eesti kalleim mängufilm «Georg» kui ka ilma rahata tehtud «Vereringe».

Raamatu autor Evelin Kivimaa on lisaks Simmile endale küsitlenud ka 25 tema lähikondlast. Selgub, et kogu Simmi elu ongi üks kino. Isegi tema eraelu on nagu Brasiilia seriaal – aga karastatud mehena saab Simm ka sellega hakkama!

224 pages, Hardcover

First published January 1, 2011

Reviews

[Oskar · Rating 3 out of 5]

Olen nüüd elulooraamatute lugemise tsüklisse sattunud (muuseas tsükkel on väga populaarne sõna nendes teostes). Pikkuus/Abel/Simm loetud ning järge on ootamas Kukumägi/Šmigun/Uba. Öiste vahetuste ajaks sobivad need raamatud suurepäraselt. Romaani või novelle ma seal masinamürina sees lugeda eriti ei saa, kuigi vahel ikka proovin. Loen neid parem kodus verandal õhtuhämaruses või varahommikul, kui äärelinna kohal vaikus lasub.

Peale esimese kolme mehe elulooraamatut hakkavad juba silma jääma vägagi kindlad mustrid, kuidas neid raamatuid üles ehitatakse (lapsepõlv, kutse omandamine, karjäär/saavutused, naine/lapsed/lahutus, viinaviga). Muidugi on tegemist ühel ajastul ja samas ühiskonnas üles kasvanud meestega, kelle eneseteostuse võimalused olid vägagi sarnased (elualast hoolimata). Näiteks Ilmar Raamoti poolt tehtud valikud ja elutee oli hoopis teistsugune.

Evelin Kivimaa kirjutatud raamatut lugedes jääb Peeter Simmist väga tugeva ning põhimõttekindla inimese mulje. Tegemist on filmimehega, kes teab mida ta tahab filmimaastikul teha ja saavutada. Raamatut lõpetades panin kohe mitu tema filmi tõmbama ja kavas on teha väike Simmi filmide retrospektiiv. Just tema 1980ndate aastate filmid kutsuvad end taas kord üle vaatama (eesotsas "Arabellaga").


"Arabella, mereröövli tütar" reklaamplakat
Punase joonena läbib kõiki neid elulooraamatuid ikka too vana Viinakurat, kes ei jäta vaeseid ja patuseid oma õiglaselt teelt kõrvale meelitamast. Siin toon välja ühe ajastut iseloomustava lõigu Simmi raamatust, kus tema sõber Valentin Kuik meenutab: "Nõukogude ajal tähistati kõike. Stsenaariumi vastuvõtmist Tallinnas ja Moskvas. Filmi alustamist ja lõpetamist. Joodi murest, kui Kinokomitee otsustajad filmi vastu ei võtnud, ja rõõmust, kui nad seda lõpuks tegid - pärast alandavaid ettekirjutusi, mis kõik täita tuli. Pudel viina oli kindlam maksevahend kui rubla. Pudeliga tasuti töö eest. Pudeliga tänati. Pudeliga otsiti lepitust ja paluti vabandust. Ka see et noored režissöörid vähemalt paar korda päevas Tallinfilmi naabruses asuvas baarist läbi astusid, oli loomulik. Vahepeal tundus, et kogu riik joob."

Vot see see on asi, mida minu mõistus lihtsalt ei võta, aga eks ma ole ka teise ajastu ja riigikorra inimene. Lugedes järgmiseks Simmi ühe parima sõbra Arvo Kukumäe elust kirjutatud raamatut jõuab tollal valitsenud olukorra mõistmine ehk ka minuni.

PS: Muuseas Simm on Kiviõli poiss, nii et ilmselt Teele kodupaiga suurim täht, kes eesti kultuurimaastikul tegutsenud ning oma jälje maha on jätnud (muidugi enne Teele saabumist).

Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...