“Helmut oli endisaja mees. Kui istus, ei pannud kunagi kilekotti käest.
Kilekott oli püha.”
Kaur Riismaa teise raamatu tegelased on meile juba tuntud tema esimesest - kogust “Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd”. Nad on nüüd vanemad, neil on lapsed, mõned neist on surnud. Siin kõnelevadki lapsed, järeletulijad, aga vahest piiksatab see ja teine tost eelmiseski ajast.
Kaur Riismaa on eesti luuletaja (Kirjanike Liidu liige 2012.aastast), näitekirjanik, dramaturg ning näitleja.
Riismaa on lõpetanud Tartu Descartes'i lütseumi ja Hugo Treffneri gümnaasiumi, osaledes mõlema kooli teatrites näitleja ja dramaturgi ning hiljem ka juhendajana. Ta on lõpetanud ka Tartu Lastekunstikooli. Kooli ajal avaldas Riismaa tekste kirjandusportaalides KLOAAK ja Poogen, mislaadne tegevus on kokku võetud intervjuus Poogen.ee häälekandjale Poogna Kratt.
Aastail 2005–2010 õppis Riismaa Tartu Ülikoolis semiootikat ja teoloogiat, kuuludes Tartu Üliõpilasteatri koosseisu ja lõpetades Drakadeemia esimese lennu Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistlusel 2009. aastal äramärgitud tööga "Tulvavesi vaatama", mida näidendivõistluse žürii esimees Toomas Kall pidas "lugemistekstina ülimalt nauditavaks". Tema näidendi "M.P.T.T. ehk Mida Polnudki Tarvis Tõestada" lavastasid Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti tudengid 2010. aasta kevadel. Samal aastal asus Riismaa õppima dramaturgiat Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikoolis Tiit Ojasoo kursusel.
2012. aasta kirjandusfestivalil HeadRead lavastas Riismaa kabaree-etenduse eesti meesluulest ehk macho-luule õhtu "Viimased halvad mehed", Vanamõisa Seltsimaja tarbeks kirjutas ta suvelavastuse "Vanamõisa legendid" ning 'suvise detektiivlavastuse' "Pulm" etendamiseks Õisu mõisas Viljandimaal koos Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia tudengitega MTÜ Kultuur Aitab Hingata korraldamisel.
Teatris "Ugala" saab autori esimeseks tööks dramaturgina Terry Pratchett'i «Õed nõiduses» koos lavastaja Sander Pukiga detsembris 2012.
Debüteerimine ajakirjas Vikerkaar pälvis Luuleaasta 2010 gallupis hindamist kui "erakordselt hea jutustamise ja tegelasloome anne. Ka paistab ta oma eakaaslaste seast silma suure empaatiavõime ja huviga ligimese ja tema elukäigu vastu. Need kaks on vägagi defitsiitsed omadused noorte luuletajate seas. Tema nime tasub lähiaastatel silmas pidada." Samas toonis hinnangu leiab ka Loomingu aastaülevaatest, kus tema tekste hinnatakse kui "2010. aasta positiivsemaid üllatusi, ja seda just väljapoole suunatud ja uuriva luuletajapilgu tõttu. Riismaa huvitub aktiivselt teistest (ka tundmatuist) inimestest, püüab neisse sisse elada, ümber kehastuda, ja selle poolest on tegu erandliku nähtusega meie noorluules: inimene, kes tunneb huvi teiste inimeste vastu".
Kaur Riismaa esikkogu "Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd" sügisel 2011 kirjastuselt Jumalikud Ilmutused esitati nii Kultuurkapitali kirjanduspreemiale kui Betti Alveri debüüdipreemiale ning autor nimetati Eesti Ekspressi tulevikutäheks. Kriitikute arvates "üllatab (kogu) oma mahukuse, sisukuse ja stiiliküpsusega" ja et kirjutajal on potentsiaali "saamaks suureks eepiliseks kirjanikuks, kes käsitleb suuri, sajanditepikkuseid teemaplokke – olemaks Jaan Kross, Mats Traat või Ene Mihkelson".
Sama äratundmiseni on jõudnud muudki arvajad, et "noore autori esikkogu on tõeline avastus, võrratult sümpaatne elamus...On tunda matstraadilikku münti, paljud tekstid, küll pikemad ja arutlevamad, kui luule kohta sobib nii öelda, meenutavad nii pealkirjade kui ka sisu poolest "Harala elulugusid". Kirjutaja tekstide lähedust Mats Traadi Harala-sarja ja ka Hando Runneliga on märgatud rohkemgi, "erinevate kõnelejate väljajoonistamise keerulist kunsti" rõhutades. Märkamata pole jäänud, et "luulekogu läbiv mure keele ja rahvuse püsimise pärast on seotud eelnevalt vaadeldud väljarännete ning teistsuguse elukorralduse pealetungiga. Olgu siis tegemist pealesunnitud või vabatahtliku lõimumisega võõrasse kultuuri. Sõja hirmus kodumaalt põgenemine, küüditamine või lihtsalt soov lahkuda jõuavad Riismaa luuletustes samuti lugejateni". Ajakirja Vikerkaar tavapärases Kirjandusaasta 2012 gallupis pälvis see kogu üheksast kriitikust kuue eelistuse, näiteks jõulises sõnastuses "Parim debüütraamat”.
KR on küll minu jaoks hästi vastuoluline autor, sest muidu on ju lugu nii - kui autor on vastukäiv, siis ei saa rahus lugedagi, aga K-d saan. Ta polegi niivõrd nõme, vaid kuidagi omane, kui lugeda. On ses loogikat?
This entire review has been hidden because of spoilers.