Põlises tammikus uneles vana mahajäetud talu. Üks linnapere, kus kasvamas neli last, ostis selle endale suvekoduks. Ent uuele elule ei ärganud mitte ainult talu hooned ja umbekasvanud aed. Maaelu pakkus elevust, uudset tegevust ja põnevust tervele perele. Peagi märkasid lapsed, et nende suvekodu asub mitte päris tavalises kohas. Iidsete tammede läheduses juhtusid aeg-ajalt kummalised lood. Selgus, et tegemist on vana aja püha paiga – hiiega See teadmine muutis kõik toimuva veelgi huvitavamaks. Ning kui siis ühel päeval metsas kohtas peretütar Marit omapäraselt riietatud poissi Reiot, kelle silmad pildusid sädemeid kui kalliskivid, läks tee tõelistele seiklustele valla?
haaraaaaaaaaaaas mind metsana endasse. imeilus, et tahaks veel nii palju rohkem hiie elust teada (ja ise seal olla)
ja (ettevaatust ütlen lõpu ära) lõpp jäi siiski kripeldama – võttis kogu salapära ära. mis mõttes haldjapoiss reio otsustas lõpuks inimene olla ja linna minna???? ja hakata KOOLIS HARIDUST VÕTMA??? mis sai sellest, et metsatarkus olulisem ja küllane ilusaks eluks?:(
aga siiski, üritan selle lõpu ära unustada ja talletada endasse selle võlu (ja nostalgia!!!), kuhu see raamat mind tõmbas.