Rikardo on rüütel. Tõsi küll, päris väike ja kogenematu, aga seda südikam ja rõõmsameelsem. Selles raamatus satub ta mitmesse üsna kummalisse ja kohati absurdsessegi seiklusse, millest on üht-teist kõrva taha panna nii Rikardol endal kui ka lustliku loo suurtel ja väikestel lugejatel.
Henno Käo «Väike rüütel Rikardo» saavutas Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse, ajakirja Täheke ja kirjastuse Tänapäev 2004. aasta lastejutuvõistlusel «Minu esimene raamat» II koha.
Ühes kauges, kauges kuningriigis seikleb väike rüütel Rikardo. Ta pole kunagi üheski lahingus mõõka keerutanud ega vangitorni luku taha pandud pintsessi päästnud. Rääkimata siis mõne tuld purskava lohega võitlemisest. Kuid ta on kõige rüütellikum rüütel, kellega mina oma rännakutel kokku olen puutunud.
Te küsite, mis on Rikardos nõnda erilist? Vastus on väga lihtne! Selle väikese rüütli rinnus tuksub uskumatult suur süda. Ei hirmuta teda salapärased rohelised mehikesed ega tüütud kummitused. Oma abikäe on ta valis igale hädasolijale ulatama. Näiteks tänu temale on meil alles maailma viimane lohe, kes kuulu järgi elavat nüüd ühes maalilises järves. Te ei oska arvatagi palju rõõmu võib üks väike rüütel meie maailma tuua!
Lugesin kunagi ammu Raamatuvahetusest Oskar Helde arvustust selle raamatu kohta ja lisasin ta kohe soovinimekirja. Tundus täpselt selline raamat, mis võiks mu pojale meeldida.
Kaks aastat pidin kannatlikult ootama, aga siis tasus vaev end ära ja Rikardo potsatas pakiautomaati (ma ei tea, kas keskaegsed rüütlid saavad pakiautomaati potsatada, aga Henno Käo juttudes on vist kõik võimalik).
Nii saigi sellest meie järgmine unejutuamps. Üldiselt kipuvad unejuturaamatud olema üsna pikad, ühte raamatut loeme ikka mitu kuud. Rikardo seiklustele kaasa elamiseks kulus aga julgelt vähem kui nädal. Tegelikult lugesin iga õhtu 3-4 peatükki, nii et julgen seda soovitada ka laisematele vanematele unejuturaamatuks. Üldjuhul kipuvad ju unejuturaamatute peatükid olema liig pikad; tegelikult on siin ka üks peatükk täitsa paras amps.
Kuigi me Rikardoga varem kohtunud ei olnud, tabas meid ikkagi rõõmus äratundmine. Kui härra Huu oleks elanud keskajal, siis oleks ta ilmselt olnud täpselt samasugune rüütel! Muidugi oli Rikardo targem ja osavam kui härra Huu, aga mõlema olemuses oli midagi väga-väga sarnast.
Üldiselt tuleb öelda, et väga tore lugemine. Mulle meeldib Henno Käo lugude juures see soojus, millega autor oma tegelasi kirjeldab. Justkui ta räägiks oma headest tuttavatest ja sõpradest; nagu oleks ta isegi kohal olnud. See sama tunne saatis ka keskaegseid seiklusi.
Ahjaa - olime lapsi just traumeerinud Krati filmi vaatamisega, nii et pidin lugedes poja palvel "krati" asemel "tatt" ütlema. Et mitte värskeid haavu lahti kiskuda, eksole. Õnneks muidugi kratte siin raamatus polnudki, olid hoopis... Ah, eks lugege parem ise!