Vaba riigi tulek. 1991. Kuus otsustavat kuud.

by Tarmo Vahter

Rohkem kui 300-leheküljeline teos kirjeldab dokumentaaljutustusena Eesti iseseisvuse taastamise kuut otsustavat kuud 1991. aastal.
Teos põhineb suures osas uudsel arhiivimaterjalil. Lugu käivitub märtsis 1991 Valges Majas, kus president George Bush kohtub Arnold Rüütli ja Lennart Meriga. Sellele järgnevad kirjeldused Moskvas, Berliinis ja mujal peetud salakõnelustest.
Välisministeerium lubas Vahteril tutvuda tollaste memodega, mida ei ole seni avalikustatud. Samuti kasutas ta USA, Rootsi ja teiste riikide arhiivimaterjale. Avalikkus saab esimest korda lugeda Eesti saatuse üle peetud läbirääkimistest,” ütleb Vahter.
Varem kasutamata allikate põhjal avab raamat ka Eesti sisepoliitikat. Näiteks selgub, mida räägiti Edgar Savisaare valitsuse istungitel ja mida arvati Rahvarindest Tunne Kelami juhitavas Eesti Komitees. Samuti tuleb juttu Jaan Tootsi eriteenistuse ja Jüri Pihli kaitsepolitsei võitlusest Interrindega.
Teoses on üle 140 foto ja dokumendi, neist paljud avaldatakse esimest korda.

Genres: History

281 pages, ebook

First published January 1, 2011

Reviews

[Hipp]

Väga ilukirjanduslik käsitlus 1991 aasta tähtsamatest sündmustest. Raamat on üles ehitatud pisikestele detailidele, mis kronoloogiliselt hargnevad nagu järjejutt ja põnevus säilib lõpuni.
Raamatu lõpus on küll toodud loetelu kasutatud allikatest ja selgitatud nende päritolu, aga eelistaksin, kui see oleks raamatu alguses. Muidu jääb mulje, nagu lugu oleks niisama kuu pealt kirjanikule sülle sadanud.
Väga mõnus ja hoogne lugemine!

[Oskar · Rating 5 out of 5]

Ameeriklaste seas on käibel küsimus: "Kus olid sina, kui mõrvati president Kennedy?". Meie versioon sellest küsimusest võiks olla: "Kus olid sina, kui Ülo Nugis 20. augustil kell 23.03 haamrikesega koputas?". Mina, kes ma olin tol hetkel nelja aastane poisipõnn, magasin ilmselt oma voodis õndsat und ja ei osanud aimatagi, et hommikul ärkan juba vabas Eestis.

1991. aasta sündmustega seoses on mul mälus tallel ainult kaks situatsiooni. Esimene mälupilt on televiisori vaatamine pereringis, kus uudiste peateemaks oli tankil seisev Jeltsin ja vägivald Moskvas. Mäletan, et nõudsin nähtud sündmuste kohta selgitust. Ema või Papa vastas, et venelastel on kodusõda käimas. Muidugi pidid nad mulle selgitama ka kodusõja mõiste. Saadud tulemusega olin väga rahul, sest nelja aastane mina arvas toona: "Siis saab ju kõigist venelastest lahti!".

Teine mälupilt on seotud Pihkva dessantväelaste liikumisega Tallinna suunas. Mäletan, et ema pidi millegi tõttu kesklinna minema ning mina jäin koos venna ja Mammaga koju. Mul oli suur mure ema pärast, sest tankid olid ju tänaval ja väljendasin oma muret ka Mammale. Tema rahustas mind öeldes, et küll ema teab kuidas ohutult koju jõuda. See sündmus võis muidugi aset leida kuid hiljem, kuna hirm tänaval veerevate tankikolonnide ees võis väikse poisi peas tükk aega kummitada.

Sellega mu mälupildid seoses 1991. aasta sündmustega lõppevadki, sest järgmised "poliitilised" mälestused on seotud juba Lennart Meri võiduga presidendivalimistel, Mart Laar peaministri ametis ning kuidas me emaga juunikuu õhtupäikeses kohalikust majavalitsusest tulime värsked eesti kroonid kaasas. Kuid mälulünki aitab kenasti ära lappida Tarmo Vahteri raamat "Vaba riigi tulek", mis võtab detailselt ja kaasahaaravalt vaatluse alla sündmused märtsist septembrini 1991. aastal.

Vale on eeldada, et Ülemnõukogu saadikud kuulsid 20. augusti hommikul, et Moskvas on segased lood ja tulid õhtul lihtsalt kokku ning kuulutasid Eesti iseseisvuse taastatuks. Tegelikult oli tegemist ühe ütlemata valulise ja vastasseisudest tiine protsessiga, mis mõne juhusliku kõrvalekalde tõttu oleks võinud hoopis teistsuguse lõpplahenduse pakkuda. Näiteks oleks võinud meil olla 1,6 miljoni kodanikuga riik või hoopis suurte autonoomsete õigustega ja vabakaubandustsoonina toimiv Ida-Virumaa. Samuti oleks võinud Eestist saada tugeva presidentaalse korraga riik. Muidugi kõige halvema stsenaariumi korral oleksime võinud lõpetada nagu Moldova, Valgevene või Tšetšeenia.

Me armastame kõigile kinnitada, et me laulsime end vabaks ja ei voolanud tilkagi verd. Samas me unustame, kui ligidal olime vägivalla puhkemisele Eestis. Potentsiaalsed konfliktid lausa ootasid ühte sädet, mis annaks põhjuse hüüda: "Meie omasid pekstakse!". Rahvarinne vs. Interrinne, piirikaitsjad vs. OMON ja muidugi ka eestlased omavahel (eelkõige Kaitseliidu ja Eesti Komitee radikaalsem tiib). Peame üdini rahul olema, et kõigil meie juhtidel jätkus piisavalt külma närvi, et muinasjutt "Laulvast revolutsioonist" kestma jäi.

Raamatu kaks säravamat kangelast on kindlasti Lennart ja Edgar. Lennarti lugematud teravmeelsused ja sisemine sära on muidugi leidnud juba erinevate raamatukaante vahel küllaldaselt kajastamist (Mihkel Muti "Rahvusvaheline mees" on muidugi parim näide). Edgar pendeldas kogu Vahteri raamatu vältel antikangelase ja rahvuskangelase rollide vahet, nagu ta seda tänaseni teeb. Üks lõbusamaid seiku Edgariga seoses on ühelt valitsuse koosolekult, kui arutati võimaluse üle piirikaitsjatele ja politseinikele anda rohkem õigusi kahtlaste sõidukite kinni pidamisel. Edgar käis välja võimaluse, et las politseinik vibutab lihtsalt revolvriga. "Nagu tehakse sarjas "Miami Vice"!", rõhutas Edgar. Selle peale kostis keegi, et see ei ole päris elu ning USA politseinikud on tegelikult abivalmid ja viisakad. Edgarile tuli see suure üllatusena, sest oli sarjas nähtut puhta tõena võtnud.

Tarmo Vahteri raamatut soovitan kõigile mälu värskendamiseks lugeda, sest järgmine aasta saab ju veerand sajandit neist ajaloolistest sündmustest. Kindlasti on tegemist kohustusliku kirjandusega kogu "laulva revolutsiooni põlvkonnale", kes need sündmused emaüsas või hällis kaasa tegid. Teie peale mõeldes tehti ju tegelikult kõik need otsused.



Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...

[Indigoaalane · Rating 4 out of 5]

Väga põnev raamat on. Loed, küüsi närides - ja siis saad järsku aru, et oot.
Ma ju tean, millega see lõppeb. Vähe sellest, ma olin täiesti olemas, elus, elasin Tallinnas....
Miks ma siis ometi sellest mitte midagi ei tea ega mäleta??
Kui Toompead rünnati, pommid plahvatasid, streigid- miitingud ja nälg (lk.59, lk 174)? Nõus, et elasin 90. alguses suuresti õhust ja armastusest, aga tõepoolest- nälg?
Jah, ma mäletan talonge. Ma mäletan, et viisin tuttava soomlase poodi ekskursioonile. Täiesti tühjade riiulite vahele põrandale oli tehtud kena väljapanek konservidest ning purkidest. Soomlase reaktsioon oli väga naljakas.
Aga nälg? Kõikidel inimestel, keda sel ajal tundsin oli tol ajal kas aiamaa või maa-sugulased või mõlemad.

Loe edasi
http://indigoaalane.blogspot.com/2012...